Ma ei tea su nime

Sa lamad alasti mu voodis

Eilne õhtu oli imeline

Alkoholiudused mälestused

Me vist käisime Zavoodis

Meenuvad ka mingid teatrilavastused

Kurat, kaua ma pole olnud juba kaine?

Sa liigutad, sa tõstad pead

Su naeratus on ebamaine.

Sa riietud

Ütled, et nüüd minema pead

Ma kehitan õlgu ja jätkan raamatu lugemist

Mul on pohhui.

Jalutuskäik koju

Lund langeb taevast, aeglaselt ja rahulikult. Õige tasa potsatab teda vastu maad. Kõige ümberringi on valge. Puhas. Aga vähemalt linnas on muda ja lörtsi ja kiirustavad autod. Linnas on elu veel tavaline. Talv ei lase sellel muutuda.

Istun bussi peale. Bussi peal on soe. Ma sõidan koju. Või kodunt just ära. Ma ei tee neil kahel enam vahet. Väga vahet ei olegi.

Mu pea on tühi. Ma olen kaotanud igasuguse soovi ja tahte edasi minna. Ma vajun raskelt bussiistmele. Muusika mängib kõrvaklappidest. Mis lugu, sellele ma tähelepanu ei pööra. See on lihtsalt kõige ülejäänu summutamiseks. Pilk on mul suunatud aknast välja. Mind ei huvita minu kaasreisijad. Vähemalt on bussis soe. Peatus järgnes peatusele. Mitte midagi erilist ei juhtunud. Järjekordne peatus. Näen kuidas üks neiu jookseb bussi peale, üritab juba peale astuma hakata, kuid buss sulgeb uksi. Tüdruk ehmatab korraks ja naeratab vaid. Bussijuht õnneks siiski märkab tüdrukut ukse juures ja avab uksed uuesti. Neiu astub, naeratus näol, bussi ja istub minu vastu.

Tal on tumepunaseks värvitud huuled ja peaaegu sama värvi juuksed. Arvestades mappi tema käes ja peatust, kus ta bussi peale astus, on tegemist Kõrgema Kunstikooli tudengiga. Ka tema kõrvus on kõrvaklapid ning nendest kostuva muusikarütmis trummeldas ta vaikselt oma mapi peal.

Sellel tüdrukul oli peas nägu, nagu näeks ta kõike esimest korda. Ta püsis positiivsena. Isegi selles külmas ja sombises esmaspäevas.

Ma vaatasin tema poole ja korraks vaatas tema ka minu poole. Me vaatasime teineteisele silma. Ja tüdruk hakkas naerma. Ta naeratas mulle. Tal oli päris armas naeratus. Vastasin talle samaga. See oli kuidagi naljakas, aga sama ka kuidagi hea.

Buss sõitis edasi. Enam me tüdrukuga teineteisele otsa ei vaadanud.

Peagi tuli minu peatus. See oli ühtlasi ka selle tüdruku peatus. Millegipärast tekitas see hea tunde. Astusime koos bussist maha ja koos jätkasime ka oma kõndimist. Me läksime samas suunas. Kõrvuti. Kuidagi soe tunne oli sees. Ma ei teadnud, kes see tüdruk on. Millegipärast oli mul tunne, et selle tüdruku peas käivad samasugused mõtted. Võib-olla üritab ta meenutada, kust ta mind teab. Hah. Nali on tema kulul. Ta ei teagi mind.

Me kõndisime edasi. Üks hetk aga keeras tüdruk ära. Hästi aeglaselt. Ta vaatas minu poole, justkui kutsuks ta mind endaga kaasa. Justkui paluks ta mind, et ma ta koju saadaks. Ma vaatasin tüdruku poole. Ta tundus segaduses. Miks ma ei tule?

Ma pöörasin pea ära. See ei saanud tõsi olla. Ma pidin seda kõike ette kujutama.

Varsti jõudsin ma koju.

See neiu oli mind inspireerinud.

Kodus istusin ma oma toas, lamasin oma voodil ja üritasin raamatut lugeda. Ma ei suutnud aga tekstile süveneda. Ma mõtlesin ikka veel sellele tüdrukule bussist. Ma tõmban käega üle näo. Ohkan. Ma tõusen üles, panen riidesse ja lähen välja. Ettekäändeks on värskendav jalutuskäik ja mõtlemapanev sigaret, kuid tegelikult lootsin ma seda tüdrukut näha. Jah, tõesti. Loll lootus.

Kuid ometigi. Selle sama teeristi peal, kus me lahku läksime, seisis seesama tüdruk, sigaret sõrmede vahel ja vaatas minu poole. Ta näol oli naeratus.

"Ma ootasin sind," ütles tüdruk vaikselt. Tema hääl oli sama mõnus ja soe ja pehme, kui tema välimuski.

"Ma tahtsin sind tänada," vastasin mina, "Ma pole ammu enam ennast nii hästi tundnud, kui sinuga koos koju kõndides. Sa inspireerisid mind. See oli kõik. Ma tahtsin sind lihtsalt tänada."
"Ja mina tahtsin sind veel näha," ütles tüdruk, "Ma nautisin sinu seltskonda. Kas sulle tundus ka, et me oleks justkui rääkinud?"
Noogutasin. Sigaretid jõudsid lõpuni.
"Peaks koju minema. Kas me veel näeme?" küsis tüdruk.
Jällegi noogutasin.
"Kindlasti."
Pöördusin ja hakkasin minema kõndima.
"Aga kuidas me ühendust saame?"
"Küll me näeme veel," vastan ma, pöördudes naeratades tüdruku poole.
Järsku oli tüdruk minu ees ja suudles mind. Ta libistas oma käed läbi minu juuste. Ta tõmbas mind endale lähemale. See suudlus oli kuidagi tuttav. See suudlus tekitas hea tunde.
"Ma tõsiselt loodan seda," sosistas tüdruk mulle kõrva, hoides minust kõvasti ümbert kinni.
Noogutasin ja tüdruk lasi mu lahti ning kadus.

Vastused?

Linnades on palju maju. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Üks selliseid väga vanu maju seisis teistest eraldi mäekünka peal. Tema ümber kasvasid paar puud. Maja oli puust ja kunagi olnud punast värvi. Nüüd aga oli tal osaliselt värv üldse puudu ja osaliselt oli ta pleekinud roosakas. Selle maja aknad olid katki. Uksed olid lukus. See maja oli surnud.

Linnades on palju inimesi. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Kaks sellist inimest ronis loo algushetkel ühest künkast üles, just selle sama teistest eraldi seisva mäekünka poole. Nad kõndisid ümber maja, vaatasid selle laudadega kinni taotud aknaid ja suitsetasid mõlemad ühe sigareti.

"Noh, kas lähme?" küsis üks. Tal oli seljas must tagi ja juuksed olid värvitud erkpunaseks. Ta oli meessoost. Pidevalt oli tema näol natukene häiriv naeratus, nagu ta teaks sinu kohta midagi, mida sina ei tea. Ta paistis rahva seast silma. Isegi nimi ei olnud tal päris igapäevane. Prometeus. Sellise nime olid talle vanemad pannud. Sõbrad hüüdsid teda Rommiks.

"Kuidas me sisse saame? Kõik uksed ja aknad on kinni ju!" vastas teine. Tal oli seljas jope. Lihtsalt jope. See ei olnud mitte kuidagi silmapaistev või eriline. Täpselt nagu poiss ise. Tal olid pruunid juuked, nagu kõigil.  Ka tema nimi ei eristunud teistest. Jüri. Täiesti tavaline nimi, mis ei jää küll kõrvu kõlama. Sõbrad hüüdsid teda Jüriks.

Rommi naeris oma häirivat naeratust.

"Ära üldse muretse," ütles ta rõõmsalt, läks maja taha ühe keldriakna juurde ja lihtsalt tõstis selle ees olevad plangud ära.

"Nad on siin natukene kehva tööd teinud," ütles ta Jürile ja ronis aknast sisse.

Jüri järgnes talle ja tal jäi üllatusest suu lahti. Ta ei oleks oodanud, et see maja võib seest nii ilus välja näha.

"See pole midagi erilist," ütles Rommi, "Ma käisin siin koristamas nädal aega. Pesin seinad ära ja värki. Näeb välja nagu uus, kas pole?"

Jüri tegi hiiglaslikule ruumile, kus ta hetkel viibis ringi peale ja küsis siis:
"Miks sa seda tegid?"

"Et siin ilusam oleks."
"Nojah, aga mille jaoks?"

Rommi veider naeratus ei kadunud kuhugi, nagu ka positiivsus tema hääles.

"Minu enesetapu jaoks muidugi," vastas ta.

Jüri jäi vait. Rommi ainult naeratas talle vastu. Jüri oleks tahtnud teda lüüa. Ta oleks tahtnud Rommi näolt selle naeratuse pühkida. Mis mõttes, ta ütleb midagi sellist ilma, et ta hääl väriseks? Ilma, et ta tunduks mõistvat tagajärgi?

"Sa tahad end ära tappa?" küsis Jüri pärast mõneajalist vaikust. Ta pingutas, et viha tema häälest välja ei paistaks.

Rommi noogutas.

"Miks?"

Rommi kõndis mööda tuba ringi, silitas selle seinu.

"Sest ma olen tüdinud inimestest, kes kardavad surma. Ma olen tüdinenud sellest, et kõigi jaoks on see midagi kohutavat. Ma tahan neile näidata, et see on okei. Et seda ei pea kartma. Niimoodi pole võimalik elada ju!"

"Surnuna pole ka võimalik elada."
"Elavana pole võimalik surra," vastas Rommi ja istus ühe pool-lagunenud tugitooli peale ja süütas uue suitsu.

"Aga inimesed sinu ümber? Sinu sugulased? Sinu sõbrad? Sa neile pole mõelnud?"

"Olen. Sugulastele pole ma midagi öelnud. Nad on minu perekond, nad peaks mind mõistma. Mis puutub sõpradesse, siis neile ma seda parasjagu räägingi. Ma loodan, et tema mind ka mõistab."

Jüri ei suutnud uskuda, mida ta kuulis. Ta ei tahtnud uskuda, et tema on Rommi ainus sõber. Ta oli alati inimestest ümbritsetud, nende hulgas pidi tal ju ometigi veel sõpru olema.

"Aga äkki arvavad nad, et nemad on sinu surmas süüdi?"
"Jätan kirja. Ütlen neile. Küll nad saavad aru."

Jüri ohkas ja süütas ka endale sigareti.

"Ma ikkagist ei saa aru, et miks?"

Rommi tõusis püsti, läks oma sõbra juurde ja embas teda.

"Ära muretse oma pead. Elul tuleb sarvist haarata ja see enda kätte võtta, kas pole nii?"
"Elu jah, aga mitte surmal!"
Rommi lasi oma sõbra lahti ja ronis aknast uuesti välja. Jüri läks tema järel.

"Aga ütle mulle, Jüri. Mis vahet neil kahel tegelikult on?"

Jüri ei osanud vastata. Ta ei teadnud. Kas neil üldse oligi vahet?

Rommi noogutas, naeratus ei olnud endiselt kuhugi kadunud. Ta embas korra veel oma sõpra ja läks siis sõnagi lausumata minema.

Jüri jäi sinna seisma. Külm oli. Tuul liigutas raagus puudel oksi. Kusagil kraaksatas harakas. Jüri hakkas kõndima.

Jüri istus mõned päevad hiljem oma laua taga. Ta luges lehte. Seal oli artikkel Rommist. Jüri üritas mitte nutma hakata. Ta võttis noa ja kraapis sellega oma lauale:

"Prometeus

1993-2012

Sa muutsid minu arusaama elust."

Miskipärast oli Jüril tunne, nagu ta oleks siiski pidanud kuidagi Rommit takistama. Ta arvas, et Rommi ei teeks seda päriselt. Ta tundis end süüdi.

Kurat, mõtles Jüri, seda see enesetapp sinuga teebki. Mitte midagi. See mõjub ainult teistele.

Jüri tõmbas saapad jalga ja läks välja suitsule.