Tumedad pilved tõmbusid linna kohale kui Tatanja vaatetorni poole tormas. Piksenooled sähvisid taevas, valgustades tüdruku teed, mis oli täis juurikaid ja okkaid. Pärast vaevalist jooksu, higist ja vihmast märjana, jõudis Tatanja oma sihtpuntki ja selle tipus nägi ta oma eesmärki. Ta hakkas mööda libedat puit-treppi üles jooksma, pannes kogu oma viimase jõu just selle pingutuse peale. Peatselt oli ta vaatetorni tipus ja vaatas vastu Kristjanile, mehele, kes oli tema eesmärk.
"Lõpeta!"
Kristjan pööras selle peale ainult selja ja torm tugevnes.
"Kristjan, ma tulin sind paluma kui sõber mitte kui vaenlane. Maarja pärast, lõpeta, ma palun."
Tuul tugevnes ja Tatanja tundis, et tornis oleks kisub ohtlikuks.
"..." Kristjan sosistas midagi, aga mida - sellest polnud aru saada.
"Mida? Kristjan?"
"Maarja on surnud ja seda minu pärast. Rait on haiglas ja seda meie mõlemi pärast. Sergei on elus ja seda sinu pärast."
Tatanja langetas pea.
"Mitte miski," jätkas Kristjan, "ei vihja sellele, et ma ei peaks seda tegema. See on jumalate palve."
Tatanja raputas pead ja tõstis oma pisarates pilgu: "Ei Kristjan. Ei ole..." ta jäi järsku vait. Ta astus aeglaselt paar sammu Kristjanile lähemale ja sosistas: "See on Saatuse tahe."
Ta tegi järsu hüppe ja maandus Kristjanil sülle, kes kaotas selle peale tasakaalu ja kukkus koos Tatanjaga üle torni ääre. Aeg näis peatuvat ja nad justkui hõljusid õhus. Nad vaatasid teineteist hirmunud pilkudega, nad hüüdsid teineteist ja siis tabasid nad maad.
Noor tütarlaps ärkas sügavast unest ja tema kõrval, tema pead paitas tuttav nägu.
"On kõik korras," päris see nägu mureliku pilguga. Tüdruk noogutas ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli rongis.
"Mis teie nimi on?" küsis nägu. Tüdruk ei suutnud maha raputada mõtet, et ta on pea terve eluea seda nägu tundnud.
"Minu nimi? Minu nimi on... " tüdruk ei mäletanud kes ta on. Ta sulgeks hetkeks silmad ja talle meenus: "Minu nimi on Liisa."
Seda nime oli imelik öelda, sest ta oli veendunud, et just äsja oli ta olnud Tatanja. Just äsja oli ta allakukkunud vaatetorni katuselt. Just äsja oli ta elanud täiesti teise elu.
"Meeldiv tutvuda, Liisa," segas nägu Liisa mõtetele vahele, "Mina olen Kri... Eerik. Mina olen Eerik. Ma ärkasin just ülesse ja märkasin, et teil on kuidagi murelik nägu peas ja te magasite. Ma loodan, et te ei pahanda, et teid üles ajasin?"
Tüdruk raputas pead. Ta ei olnud pahane. Ta oli segaduses.

Jah, elu on ilus. Tore on magada ja siis äratatud saada, sest kui äratust ei oleks siis magaks ju sisse ja seda ei taha meist keegi, ega ju? Tore on ka uudiseid saada. Tore on, kui sulle kuulutatakse mis ikka laias ilmas toimub. Ei taha kohe üldse ju ajast maha jääda.

On keegi teist kunagi mõelnud, et äkki ta ei olegi tema? Mis siis kui mina ei ole Kauri, plahvatuse ohver ja täiesti kindel psühhopaat? Olen hoopis poisslaps X maailmas, mis on täitunud headusest ja armastusest. Siinjuures olgu tähendatud, et armastus on ainult sõna. Ühe meeliülendava tunde materiaalne kest, mille on puruks kiskunud Hollywood ja muud säärased olevused. Mis siis kui minu unistused ei kuulugi üldse mulle, vaid hoopis Sinule? Ja Sinu omad Temale? Kas ma saan olla kindel selles, et minu mõistus ei vea mind alt siis kui teda vaja on? Äkki tahab ta üks hetk minu kehast lahkuda ja jätta mind ilma mälestusetest, nii headest kui halbadest. Kas Sina {just SINA!} suudad mulle lubada, et siis sa jagad oma mõistust minuga. Et sa jagad oma mälestusi, oma unistusi, oma armastust minuga? Kas Sa lubad mind armastada, kui kõik muu alla vannub? Küsimusi kipub juba palju tekkima, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma vastuseid tahan.
Kas sa jood kohvi? Mina joon. Ma leian kohvitassi vaadates eest alati mingi punkti mis ütleb mulle: "Tere! Jah, sa oled õiges kohas!" Aga mitte kunagi ei ole mul tunne nagu oleks õiges kohas. Millegi pärast tekib pidevalt selline veider tunne sees, et ei kuulu selle taustkehaga kokku.
Kui ma üritan oma hingest lahti lasta, et ta leiaks endale selle paiga kuhu ta kuulub, ütleb ta mulle vastuseks ainult: "Ma juba olen siin."
Vastik on vaadata alla iseenda peale. Teised tõstavad su justkui mõnituseks ülesse, et sa näeksid kuhu sa juba paari tunni pärast tagasi kukud. Kuidas sa, vabandage väljendit, veedad oma hingeaja pasas.
Kas Sina ei tunne vahel nii?

Esimesed roheluse märgid täraksid juba. Kahjuks küll mitte looduses, vaid inimeste südamestes. Talve pimeduses meenus neile nii mõndagi head... ja kahjuks ka halba. Nad tundsid ennast jälle nendes vanades suvistes radades. Ja siis keerasid targemad pilgu tulevikku ja nägid raasukest sellest, mis neid see suvi ees ootab. Eelmised suved ununesid selle peale kiirelt. Nad tegid ühe toreda õhtu ja pöörasid pead sinna suunda... Kuhu? Eks ikka tulevikku, kuhu siis veel.

Taali

Taali... Taali... Taali... See nimi istub minu telefoni memodes eelmisest reedest saadik. Ja just siis kui selle nime lisamisest sai nädal aega, tuli mulle järjekordselt vastu ei keegi muu kui Taali. Kõndisime ja rääkisime ja tuli välja, et maailm on väike. Kas teie ei arva nii? Jajah... Ei tasu iial unustada öiseid tutvusi.

Sekund muutub lõpuks minutiks onju? Ja minut tunniks? Ja see omakorda päevaks? Päevad nädalaks, nädalad aastaks ja aastad Eluks? Kuidas on, et need mõõdetud ühikud kord venivad kord sähvivad ainult mööda? Kas ei võiks olla üks stabiilne liikumine? Sest just siis kui aeg venib, pole sind mu juures ja ma pean sind ootama kauem kui ma sinuga iialgi koos saan olla. Sa tundud elavat nii kaugel, kuigi tegelikult oled ju päris lähedal. Miks ei võiks ma vahel lihtsalt istuda ja olla normaalne inimene?! Sest need mõtted mida ma venivatel tundidel mõtlen panevad pähe veel kahtlasemaid mõtteid. Riided, mis on minu toa põrandale suvaliselt pillutud kõik igatsevad sind! Tühjaks kistud, põrandale tühjendatud raamaturiiul ootab samuti sind!
Jajah... Muusika on alati hea. Seepärast, jätkates sinu teemadel, jooksevad mul peas alati erinevad laulud, kui sind ei ole. Kirjutan neid enda pähe, paljud neist ei jõua mitte kunagi teistele pindadele. Peavad taluma minu keerdus/väändus vangikongi.
Ei, ei. JAA! Ei tea.
Kas sulle meeldib rännata? Muidugi meeldib! Kõigile ju meeldib! Rända siis koos minuga. Rända maailma lõppu. Elu lõppu. Ma palun sind, ära iial jäta mind! Paluks lausa põlvili, kui oleksid mu ees. Siin, selles külmas kastis.
Hah. Ja nii see läeb. Järjekordne möödumine, kuid alati pöörad tagasi ja vaatad veel viivuks. Ei, ära karda. Ma ei lähe ära. Jään sind ootama, nii nagu koer jääb oma Sõpra. Kui tahad astun sulle vastu ja ulatan oma käe, et sul oleks kindlam kõndida. Ja kui sa ei taha... Kui sa ei taha, siis jään paigale. Jään vaatama, saatma sind kuniks kaod silmapiiri taha.
Tule nüüd! On rõõmupäev! Just nii, kellad helisegu, sest just täna on ärganud taas selle inimese mõistus, kes ta kaotas aastaid tagasi! On rõõmupäev!
Ja igale päevale järgneb öö. Kui piisavalt tunde on mööda löönud, on aeg pea padjale heita ja jääda ootama uut päeva. Puhata... Puhata... Hea on puhata.

Haugatus pimedas öös ei tähenda veel midagi

Mida sa karjud mulle kõrva? Vait ei oska olla või? Lärm teeb minu südamele liiga. Jah, paneb selle raisa kokku krimpsutama. Ei taha, et sa selles tujus oleks, aga muud moodi ei saa. Mina olen kirjanik ja oma mõtted korjan ma teiste peadest, selle pärast olen väga avatud. Sina aga kergelt üksik-inimene. Või noh, kaksik-inimene. Aga siis peame lihtsalt mõlemat poolt rahuldama. Kord üht, kord teist. Sest ilmselgelt, mõlemat korraga ei saa. Kahju. Sinu pilt lebab laual, kotis, taskus. Vaatan seda ja mõtlen, et ei suudaks enam ilma. Kellest ma räägin? Mõtle ise välja. Kõigist? Kõigest? Mitte millestki?
Lõõritan väikest viisi ja vastan kutsuvatele hõigetele: "Heihoo! Ei tule enam! Ootan hommikut, mis tänasest targem oleks!"
Lõke kaminas on kustumas ja küünal on juba väikses jäänud. Ilmselgelt on juba hilja. Viimsed veinitilgad kallatigi just pudelist klaasi. Hakkan oma jutulõnga vaikselt kokku võtma, samal ajal seda viimast klaasikest tühjendades. Tõusen siis lõpuks ülesse ja surun oma kaaslaste käsi. "Oli meeldiv!" "Tule teinegi kord." Kostavad meelitused ja siis tuleb külm öö. Pime on ja ega joodud vein silmanägemist parandanud ei ole. Oot, siit garaaži juurest vist parempööre? Ja siis see kostuski. Haugatus pimedast ööst. Mis seal ikka, sigarett suhu ja jätkan rõõmsal kõnnakul.

Tibatilluke, nagu pöialpoiss. Tahtsin teda hoida, teda kaisutada. Aga ei saanud. Uni oli, selle pärast ei saanud. Madu kõhus hammustas. Põrnikas peas põristas. Jäin paigale. Just nii peab see minema. Ma ei saa iialgi Teda kaisutada. Ma ei saa iialgi Teda magama laulda. Ma ei saa iialgi Teda näha.