See.... puhkus.

Oeh...
Tundub, et blogi on puhkusel. Ärge pahandage, see pole minu süü. Ma ju üritan.
Kirjutan ma endiselt, aga mitte selliseid asju mida keegi tahaks lugeda. Mida ma siis kirjutan? Eks ma ehitan endiselt Losgathi maailma (teie teate seda Irtaki nime all) ülesse. Hetkel olen ma ühe jutuga selle maailma tööstusrevolutsiooni juures ja teisega keskaja lõpus. Nii võiks öelda, kui Irtaki ja meie maailma vahel paralleele tõmmata. Oh! Teate mis ma just märkasin? Ma olen täiesti kogemata kirjutanud ühe riigi Nõukogude Liiduna selles tööstusrevolutsiooni omas. Ärge küsige kuidas see võimalik on... Põhijooned. Mis kõige masendavam: see seitsme riigi kogumik on juhitud piirkondade nõunike poolt ja riik ise on tuntud kui Ülemnõukogu.
Aga jah, vahet pole. Ühesõnaga, ma endiselt kirjutan. Jah. Ja nii ongi.
Öösiti ma ei maga. Igatsen. Ja mõtlen meie toreda aktiivikese peale. Kahjuks ideid ei tule kuni mingi väsimusepunktini, kus langeks nagu transsi ja siis lihtsalt lase ideid paberile nagu kuulipildurist. Enamuse neist ideedest olen ma küll kõrvale heitnud, kuid siiski midagi sai nagu paberile, mis oli väärt.

Siiski tunnen, et teid noori ei saa ma siin päris ilma jätta, mis sest, et "puhkus" on.

Mõttejooks
Siia ilma sündis poiss. Sündis rikkasse perekonda. Sünnitus läks hästi, kõik muu läks kah hästi. Tervis oli korras, polnud mingeid probleeme. Poiss kasvas, oli tavaline laps. Käis koolis, õppis, sai vanemaks, läks gümnaasiumisse. Seal sattus ta aga kergelt masendusse. Ta hakkas mõtlema saatuse üle ja sellele, kas me ise kontrollime oma elu või on see ettemääratud... või äkki oleme kõigi tõmmata-tõugata?
Ta istus oma mõtteid jooksutades kooli kohvikus, rüüpas kohvi või kakaod ja kirjutas oma terakesi paberile. Aega-ajalt puudus selle jaoks isegi tundides.
Üks pikem vahetund kui ta seal niimoodi istus, astus tema laua juurde üks tema paralleel klassivendadest ja küsis: "Mis sa kirjutad siin?"
Poiss viskas pastaka oma vihikule, lükkas käed läbi juuste, lasi pahinal õhku endast välja ja vastas: "Ah, ei midagi. Niisama mõtlen igasugu asju, kirjutan osa ülesse."
Oih. Nüüd tuli mulle meelde, et kui ma just sellel poisil sündida lasin ei pannud ma talle nime. Olgu siis, tema nimeks saab Marek. Ja parakas? Erkki.
Erkki istus tema vastu maha ja vaatas naeratades paberit.
"Tohin ma lugeda?" küsis ta lõpuks. Marek kehitas ainult õlgu ja jäi kohviku sissekäiku jälgima.
Erkki haatas vihiku ja hakkas lugema, Marek ei vaadanud isegi tema poole mitte. Kas hirmust, et kritiseeritakse liiga, või et naerdakse välja.
"Aga mis siis kui on mõlemat?" küsis Erkki järsku, vaadates üle vihikuserva.
Marek võpatas tagasi sinna reaalsusesse: "Mhh?"
"Mis siis kui meil on omad vabad valikud, kuid samal ajal juhitakse meid? Et kui sa teed mingi otsuse, siis see on sinu tehtud. Aga see mis juhtub läbi selle otsuse on juba saatuse käes? See peab ju paika."
"Aaa..." sai Marek ainsana alguses suust, "aga asi ei ole selles. Ma tahaksin rohkem teada, kust tulevad need valikud. Ja kas ma tegelikult oleks saanud teise valiku teha? Kas ma oleks saanud keelata sul seda lugeda? Sellest sõltub kõik, sellest sõltub kas mul on vaba tahe või mitte."
"Otse loomulikult oleksid sa saanud keelata mul seda lugeda!" teatas Erkki valjul häälel, sattudes juba kergelt hoogu arutelus.
"Kust sa tead, Erkki. Kas ma keelasin sul? Ei. Kas ma oleksin saanud sul keelata? Võib-olla. Ja selle võib-olla vastust ei saa me kunagi teada, ega ju?"
Ennem kui Erkki jõudis vastata astus nende laua juurde tüdruk, aasta vanem neist aga suhtles mõlemaga.
"Mis te vaidlete siin poisid?"
Ja nüüd kuulutan ma selle loo lõppenuks. Aga ennem veel kui ma unustan seda teha paneme ka tüdrukule nime. Katrin on tema.

Ja nii ongi. Saite minu väsimust nautida.
Olge tublid!

K