Ma ei tea su nime

Sa lamad alasti mu voodis

Eilne õhtu oli imeline

Alkoholiudused mälestused

Me vist käisime Zavoodis

Meenuvad ka mingid teatrilavastused

Kurat, kaua ma pole olnud juba kaine?

Sa liigutad, sa tõstad pead

Su naeratus on ebamaine.

Sa riietud

Ütled, et nüüd minema pead

Ma kehitan õlgu ja jätkan raamatu lugemist

Mul on pohhui.

Jalutuskäik koju

Lund langeb taevast, aeglaselt ja rahulikult. Õige tasa potsatab teda vastu maad. Kõige ümberringi on valge. Puhas. Aga vähemalt linnas on muda ja lörtsi ja kiirustavad autod. Linnas on elu veel tavaline. Talv ei lase sellel muutuda.

Istun bussi peale. Bussi peal on soe. Ma sõidan koju. Või kodunt just ära. Ma ei tee neil kahel enam vahet. Väga vahet ei olegi.

Mu pea on tühi. Ma olen kaotanud igasuguse soovi ja tahte edasi minna. Ma vajun raskelt bussiistmele. Muusika mängib kõrvaklappidest. Mis lugu, sellele ma tähelepanu ei pööra. See on lihtsalt kõige ülejäänu summutamiseks. Pilk on mul suunatud aknast välja. Mind ei huvita minu kaasreisijad. Vähemalt on bussis soe. Peatus järgnes peatusele. Mitte midagi erilist ei juhtunud. Järjekordne peatus. Näen kuidas üks neiu jookseb bussi peale, üritab juba peale astuma hakata, kuid buss sulgeb uksi. Tüdruk ehmatab korraks ja naeratab vaid. Bussijuht õnneks siiski märkab tüdrukut ukse juures ja avab uksed uuesti. Neiu astub, naeratus näol, bussi ja istub minu vastu.

Tal on tumepunaseks värvitud huuled ja peaaegu sama värvi juuksed. Arvestades mappi tema käes ja peatust, kus ta bussi peale astus, on tegemist Kõrgema Kunstikooli tudengiga. Ka tema kõrvus on kõrvaklapid ning nendest kostuva muusikarütmis trummeldas ta vaikselt oma mapi peal.

Sellel tüdrukul oli peas nägu, nagu näeks ta kõike esimest korda. Ta püsis positiivsena. Isegi selles külmas ja sombises esmaspäevas.

Ma vaatasin tema poole ja korraks vaatas tema ka minu poole. Me vaatasime teineteisele silma. Ja tüdruk hakkas naerma. Ta naeratas mulle. Tal oli päris armas naeratus. Vastasin talle samaga. See oli kuidagi naljakas, aga sama ka kuidagi hea.

Buss sõitis edasi. Enam me tüdrukuga teineteisele otsa ei vaadanud.

Peagi tuli minu peatus. See oli ühtlasi ka selle tüdruku peatus. Millegipärast tekitas see hea tunde. Astusime koos bussist maha ja koos jätkasime ka oma kõndimist. Me läksime samas suunas. Kõrvuti. Kuidagi soe tunne oli sees. Ma ei teadnud, kes see tüdruk on. Millegipärast oli mul tunne, et selle tüdruku peas käivad samasugused mõtted. Võib-olla üritab ta meenutada, kust ta mind teab. Hah. Nali on tema kulul. Ta ei teagi mind.

Me kõndisime edasi. Üks hetk aga keeras tüdruk ära. Hästi aeglaselt. Ta vaatas minu poole, justkui kutsuks ta mind endaga kaasa. Justkui paluks ta mind, et ma ta koju saadaks. Ma vaatasin tüdruku poole. Ta tundus segaduses. Miks ma ei tule?

Ma pöörasin pea ära. See ei saanud tõsi olla. Ma pidin seda kõike ette kujutama.

Varsti jõudsin ma koju.

See neiu oli mind inspireerinud.

Kodus istusin ma oma toas, lamasin oma voodil ja üritasin raamatut lugeda. Ma ei suutnud aga tekstile süveneda. Ma mõtlesin ikka veel sellele tüdrukule bussist. Ma tõmban käega üle näo. Ohkan. Ma tõusen üles, panen riidesse ja lähen välja. Ettekäändeks on värskendav jalutuskäik ja mõtlemapanev sigaret, kuid tegelikult lootsin ma seda tüdrukut näha. Jah, tõesti. Loll lootus.

Kuid ometigi. Selle sama teeristi peal, kus me lahku läksime, seisis seesama tüdruk, sigaret sõrmede vahel ja vaatas minu poole. Ta näol oli naeratus.

"Ma ootasin sind," ütles tüdruk vaikselt. Tema hääl oli sama mõnus ja soe ja pehme, kui tema välimuski.

"Ma tahtsin sind tänada," vastasin mina, "Ma pole ammu enam ennast nii hästi tundnud, kui sinuga koos koju kõndides. Sa inspireerisid mind. See oli kõik. Ma tahtsin sind lihtsalt tänada."
"Ja mina tahtsin sind veel näha," ütles tüdruk, "Ma nautisin sinu seltskonda. Kas sulle tundus ka, et me oleks justkui rääkinud?"
Noogutasin. Sigaretid jõudsid lõpuni.
"Peaks koju minema. Kas me veel näeme?" küsis tüdruk.
Jällegi noogutasin.
"Kindlasti."
Pöördusin ja hakkasin minema kõndima.
"Aga kuidas me ühendust saame?"
"Küll me näeme veel," vastan ma, pöördudes naeratades tüdruku poole.
Järsku oli tüdruk minu ees ja suudles mind. Ta libistas oma käed läbi minu juuste. Ta tõmbas mind endale lähemale. See suudlus oli kuidagi tuttav. See suudlus tekitas hea tunde.
"Ma tõsiselt loodan seda," sosistas tüdruk mulle kõrva, hoides minust kõvasti ümbert kinni.
Noogutasin ja tüdruk lasi mu lahti ning kadus.

Vastused?

Linnades on palju maju. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Üks selliseid väga vanu maju seisis teistest eraldi mäekünka peal. Tema ümber kasvasid paar puud. Maja oli puust ja kunagi olnud punast värvi. Nüüd aga oli tal osaliselt värv üldse puudu ja osaliselt oli ta pleekinud roosakas. Selle maja aknad olid katki. Uksed olid lukus. See maja oli surnud.

Linnades on palju inimesi. Mõned neist on uued, mõned vanad ja mõned kohe väga vanad. Kaks sellist inimest ronis loo algushetkel ühest künkast üles, just selle sama teistest eraldi seisva mäekünka poole. Nad kõndisid ümber maja, vaatasid selle laudadega kinni taotud aknaid ja suitsetasid mõlemad ühe sigareti.

"Noh, kas lähme?" küsis üks. Tal oli seljas must tagi ja juuksed olid värvitud erkpunaseks. Ta oli meessoost. Pidevalt oli tema näol natukene häiriv naeratus, nagu ta teaks sinu kohta midagi, mida sina ei tea. Ta paistis rahva seast silma. Isegi nimi ei olnud tal päris igapäevane. Prometeus. Sellise nime olid talle vanemad pannud. Sõbrad hüüdsid teda Rommiks.

"Kuidas me sisse saame? Kõik uksed ja aknad on kinni ju!" vastas teine. Tal oli seljas jope. Lihtsalt jope. See ei olnud mitte kuidagi silmapaistev või eriline. Täpselt nagu poiss ise. Tal olid pruunid juuked, nagu kõigil.  Ka tema nimi ei eristunud teistest. Jüri. Täiesti tavaline nimi, mis ei jää küll kõrvu kõlama. Sõbrad hüüdsid teda Jüriks.

Rommi naeris oma häirivat naeratust.

"Ära üldse muretse," ütles ta rõõmsalt, läks maja taha ühe keldriakna juurde ja lihtsalt tõstis selle ees olevad plangud ära.

"Nad on siin natukene kehva tööd teinud," ütles ta Jürile ja ronis aknast sisse.

Jüri järgnes talle ja tal jäi üllatusest suu lahti. Ta ei oleks oodanud, et see maja võib seest nii ilus välja näha.

"See pole midagi erilist," ütles Rommi, "Ma käisin siin koristamas nädal aega. Pesin seinad ära ja värki. Näeb välja nagu uus, kas pole?"

Jüri tegi hiiglaslikule ruumile, kus ta hetkel viibis ringi peale ja küsis siis:
"Miks sa seda tegid?"

"Et siin ilusam oleks."
"Nojah, aga mille jaoks?"

Rommi veider naeratus ei kadunud kuhugi, nagu ka positiivsus tema hääles.

"Minu enesetapu jaoks muidugi," vastas ta.

Jüri jäi vait. Rommi ainult naeratas talle vastu. Jüri oleks tahtnud teda lüüa. Ta oleks tahtnud Rommi näolt selle naeratuse pühkida. Mis mõttes, ta ütleb midagi sellist ilma, et ta hääl väriseks? Ilma, et ta tunduks mõistvat tagajärgi?

"Sa tahad end ära tappa?" küsis Jüri pärast mõneajalist vaikust. Ta pingutas, et viha tema häälest välja ei paistaks.

Rommi noogutas.

"Miks?"

Rommi kõndis mööda tuba ringi, silitas selle seinu.

"Sest ma olen tüdinud inimestest, kes kardavad surma. Ma olen tüdinenud sellest, et kõigi jaoks on see midagi kohutavat. Ma tahan neile näidata, et see on okei. Et seda ei pea kartma. Niimoodi pole võimalik elada ju!"

"Surnuna pole ka võimalik elada."
"Elavana pole võimalik surra," vastas Rommi ja istus ühe pool-lagunenud tugitooli peale ja süütas uue suitsu.

"Aga inimesed sinu ümber? Sinu sugulased? Sinu sõbrad? Sa neile pole mõelnud?"

"Olen. Sugulastele pole ma midagi öelnud. Nad on minu perekond, nad peaks mind mõistma. Mis puutub sõpradesse, siis neile ma seda parasjagu räägingi. Ma loodan, et tema mind ka mõistab."

Jüri ei suutnud uskuda, mida ta kuulis. Ta ei tahtnud uskuda, et tema on Rommi ainus sõber. Ta oli alati inimestest ümbritsetud, nende hulgas pidi tal ju ometigi veel sõpru olema.

"Aga äkki arvavad nad, et nemad on sinu surmas süüdi?"
"Jätan kirja. Ütlen neile. Küll nad saavad aru."

Jüri ohkas ja süütas ka endale sigareti.

"Ma ikkagist ei saa aru, et miks?"

Rommi tõusis püsti, läks oma sõbra juurde ja embas teda.

"Ära muretse oma pead. Elul tuleb sarvist haarata ja see enda kätte võtta, kas pole nii?"
"Elu jah, aga mitte surmal!"
Rommi lasi oma sõbra lahti ja ronis aknast uuesti välja. Jüri läks tema järel.

"Aga ütle mulle, Jüri. Mis vahet neil kahel tegelikult on?"

Jüri ei osanud vastata. Ta ei teadnud. Kas neil üldse oligi vahet?

Rommi noogutas, naeratus ei olnud endiselt kuhugi kadunud. Ta embas korra veel oma sõpra ja läks siis sõnagi lausumata minema.

Jüri jäi sinna seisma. Külm oli. Tuul liigutas raagus puudel oksi. Kusagil kraaksatas harakas. Jüri hakkas kõndima.

Jüri istus mõned päevad hiljem oma laua taga. Ta luges lehte. Seal oli artikkel Rommist. Jüri üritas mitte nutma hakata. Ta võttis noa ja kraapis sellega oma lauale:

"Prometeus

1993-2012

Sa muutsid minu arusaama elust."

Miskipärast oli Jüril tunne, nagu ta oleks siiski pidanud kuidagi Rommit takistama. Ta arvas, et Rommi ei teeks seda päriselt. Ta tundis end süüdi.

Kurat, mõtles Jüri, seda see enesetapp sinuga teebki. Mitte midagi. See mõjub ainult teistele.

Jüri tõmbas saapad jalga ja läks välja suitsule.

Raske on...

See kõik häiris mind. Ma ei suutnud seda enam taluda. Ma lamasin üksinda öösiti oma voodis ja mõtlesin temale. Vahel ma isegi saatsin talle sõnumeid. Kuid enam ei pidanud ma vastu. Ma ei suutnud enam leppida sellega, et ma olin armunud prostituuti. Iga öö, kui ma magama heitsin, nägin ma oma silme ees tema silmi ja kujutasin ette, et just tema on minu kaisus. Vahel harva ta isegi oli seal. Mina ei pidanud selle eest muidugi maksma. Tema armastas mind ka. Aga iga kord, kui teda seal ei olnud oli see minu jaoks talumatu. Kelle juures ta seekord on? Kes teda täna öösel enne magama jäämist suudleb? Kes naudib täna seda, mis peaks olema ainult minu?

Ma oleks tahtnud karjuda, märatseda, lõhkuda. Sellistel hetkedel hoidsin ma kõigest eemale, sest ma teadsin, et ma lõhun midagi ära. Ma jõin klaasi vett ja viskasin klaasi pärast seda vastu seina puruks. Ma istusin oma voodi ääre peal ja nutsin. Kurat. Raske oli ilma temata olla, kuid veel raskem oleks, kui teda üldse ei oleks. Vähemalt ma teadsin, et mind armastatakse. Vähemalt oli keegi, kes mu enda kaissu võtab ja mind lohutab, kui mul seda vaja on. Vähemalt on mul keegi.

Mõnel ei ole sedagi. Mõni lamab öösel kell kolm ka veel ärkvel ja unistab vaid sellest, et tal keegi kaisus oleks. Teda täidab teistmoodi igatsus. Mind see igatsus ei täida. Mind ei täida määramatu igatsus, mis võib jääda igaveseks. Ma tean, et tema tuleb tagasi.

Raske on armastada prostituuti, aga vähemalt on see armastus.

Kui ma lähen õhtuti üksinda välja ja keegi mulle külge lööb, siis ma ütlen neile, et mul on keegi, hoolimata sellest, et see keegi on parasjagu kellegi teise embuses. Mul ju ometigi on ta olemas! Parem kui minna iga õhtu välja ja lasta ühel mõttetul flirdil järgneda teisele. Parem kui lasta ühel naisel end suudelda ja siis ta unustada. Mina mäletan enda oma igavesti.

Kui ma hommikul tööle lähen ei suuda ma endast mööduvate meeste kohta mitte mõelda, ega nemad minu tüdruksõbraga maganud ei ole. Ma kahtlustan kõiki, kuid ei süüdista kedagi.

Raske on armastada prostituuti. See ajab lausa hulluks. Jah, ma armastan teda ja ta ajab mind lihtsalt hulluks.

Kauge ja lähedal

Auto mootor juba nurrub, kui viimased kaks uksest välja astuvad, mõlemil käes kilekotid õlledega ja näole kivistunud debiilsed irved.
"Vot nüüd võib roadtrip alata," ütleb üks neist autojuhile kui nad sisse istuvad ja esimesed õlled lahti teevad.
"Kuhu me üldse sõidame?" küsib autot juhtiv tütarlaps. Poisid tagapingis vaatavad üksteisele otsa ja kehitavad õlgu.
"Hakka lihtsalt sõitma ja vaatame, kuhu kütusepaak meid välja veab," ütleb üks poistest, tõmbab taskust välja paki suitsu, pakub neid ka oma kõrvalistujale ja mõlemad viskavad jalad üles ja vajuvad sügavale tooli.
"This is the life," pomiseb üks poistest vaikselt ja rüüpab oma õlut.

Auto peatub kusagil. Väljas on pime. Ühtki teist autot selle tee peal pole.
"Kus me oleme?" küsib üks tagapingi poistest.
"Mul pole õrna aimugi," vastavad kõik ülejäänud autos viibijad.
"Nojah, mis seal ikka," kehitab küsimuse esitanud poiss õlgu, "Kusepaus!"
Inimesed astusid autost välja, sirutasid jalgu, venitasid ennast, süüdati sigarette, käidi põõsastes.
"Ou! Ma tean kus me nüüd oleme!" hõikas üks poiss kuselt tagasi tulles. Tal oli midagi käes. See oli maastikukaitseala tähistav silt. Uhkelt lehivatas ta seda teiste ees, et ka teised saaks teada, kus nad parasjagu on. Siis pakiti silt ilusti pagasiruumi ja sõideti edasi.

"Kütus hakkab otsa lõppema," ütles tütarlaps roolist.
"Mida?" hõikavad mõlemad poisid taga. Nende õlled hakkavad samuti lõppema.
"Ma ütlesin, et kütus hakkab otsa lõppema!"
"Noh, võtame siis suuna tagasi kodu poole," ütleb üks. Teine noogutab. Avatakse eelviimased õlled ja lüüakse kokku.

Auto pargitakse ühiselamu parklasse ja noored astuvad välja.
"Mis siis nüüd?" küsib üks neist ohates ja seljaga vastu autot toetades. Ta on väsinud. Ta tahaks koju minna. Ta tahaks magada. Ta tahaks kedagi kallist oma kaissu võtta.
"Mul on üleval üks viski," ütleb keegi teine ja muigab.
"Asi on otsustatud!" hõikab esimene poiss jälle ja nad kõik kõnnivad ühiselamu uksest sisse, et klaasike viskit juua. Pidu ei lõppe. Ei iial. Vähemalt mitte seni, kuniks nad veel elus on.

Mõistmine

Istudes veiniklaasiga diivanil, kuulates head muusikat. Väljas on pime, on pime olnud juba tunde. Vaikselt arutleb aju, kas peaks kuhugi välja liikuma, üritades oma arutelu ajal viia läbi dialoogi koos jalalihastega.
Ma rüüpan veini ja mu näol mingi totakas naeratus. Ma üritan olla tõsine, kuid ikka tõusevad suunurgad üles. No kurat võtaks, mis see olgu siis?
Ma üritan ja üritan, aga tõsiseks ei saa jäädud. Ma võtan veel lonksu veini ja järsku tabab mind mõistmine, nagu oleks keegi mulle telliskiviga otsaette visanud.

Ma olen armunud!

Kuidas see veel juhtus? Ma ei mõista. Minuga lihtsalt ei juhtu selliseid asju. Ja nüüd siis järsku niimoodi tühjast kohast? Aga kellesse? Oleks keegi mind parasjagu näinud, oleks ta vist võinud arvata, et mu pea plahvatab kohe, sest ma olin ikka Väga sügavalt mõttesse vajunud (jah, väga: suure v-ga).
Ja siis tabas mind teine telliskivi. Ma mõistsin jälle. Ma oleks selle avastuse peale peaaegu ümber kukkunud.

Ma olin armunud õhtusse. Ma olin armunud sellesse veini, mida ma jõin. Ma olin armunud nendesse tutvustesse, mis mind öistel tänavatel ootasid. Ma olin armunud sellesse raamatusse, mille ma olin just läbi lugenud ja mis nüüd minu ees kohvilaual lebas. Ma olin armunud sellesse vestlusesse, mis ma oma sõbrannaga päeval olin pidanud. Ma olin armunud paljudesse asjadesse, kuid mitte kellessegi.

Nii mõnigi oleks mulle vist kaasa tundnud, kuid ma ise olin ülimalt õnnelik. Palju kindlam oli olla armunud veini, kui olla armunud mõnda inimesse, kes ei pruugi homme sinu jaoks isegi siin olla. Veiniga olin ma kindel. Tema on siin lõpuni.

Ma olen armunud. Kellesse sina armunud oled?

Õnn sind siin kohata

Üks meeldiv jalutuskäik linnapeal on alati tore. Olgu see siis tehtud üksi või kaksi või lausa kümnekesi. Lihtsalt suurepärane tunne on hingata sisse seda sigaretisuitsu ja vingugaasi segust värsket õhku. Eriti toredaks muutuvad need jalutuskäigud siis, kui teepeale jääb mõni baar või pubi ja otsustatakse seal ehk mõned minutid jalgu puhata.

Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid ja õlu ei lõppe. Kui klaasid saavad tühjaks, tuuakse uued. See on peamine, et joogid ei lõppeks.

"Aga sõbrad, liigume!"

"Kuhu?"
"Kurat seda teab!"

Ja jälle pakitakse oma asjad kokku, tõmmatakse selga viis kihti riideid ning astutakse jälle tänavale. Kõnnitakse mõned sammud, kuid juba on jalad väsinud ja kurk kuivab. Ei ole midagi, tuleb järelikult järgmises baaris natukene puhata!

Istutakse jälle laua taha. Keegi tõuseb püsti.

"See ring on minu kulul sõbrad."

"Kuule, mis su nimi üldse on?"
"On see oluline?"
"Egas vist."

Uued joogid saabuvad lauda. Kõik räägivad läbisegi, keegi ei kuula otseselt kedagi.

Noormehed otsivad neidusid ja neiud noormehi. Keegi ei taha öösel üksinda magada. Kusagil seina peal mängivad kõlarid vaikselt muusikat. Ivo Linna justkui sosistaks kõigi meeste nimel tüdrukutele kõrva:

"Olen halb või olen hea

kohut mõistma sa ei pea

võtku homme mind või saatan

täna sõpra vajan ma

Maha jäänud eilne päev

homsed kellad veel ei löö

kurb on siis kui üksi jään

aita mööda saata öö"

Kuidagi koondusid nüüd inimesed kõik ühe laua taha. Kõigi silmad olid tarbitud alkoholist udused. Vahel mõtles keegi, et peaks edasi liikuma, kuid siis lõi kohe kõigi põlvi valu ja kätte kramp. Hoiti kindlalt kinni oma klaasidest, millel ei lastud kunagi õieti tühjakski minna, enne kui uued juba toodi.

Keegi tõstis klaasi ja hõikas välja ka toosti. Joodi kõige terviseks, mis üldse pähe tuli.

"Uute tutvuste!"

"Suurepärase õhtu!"
"Ilusate naiste!"
"Kuumade meeste!"
"Selle tooli, mis just maha kukkuks, terviseks!"

Õlle järgnes õllele, kokteil kokteilile. Mõni noormees võttis julguse kokku ja pani oma käe neiu põlvele. Ükski neiu, kelle põlvele mõne noormehe käsi langes, ei esitanud protesti. Nii pidigi minema. See kõik oli plaanitud.

"Oh, see on nii hea lugu!" hõikas keegi ja vaikselt tekkima hakanud paarid liikusid tantsuplatsile.

Tantsiti nii, et higi lahmas aga ära ka ei väsitud. Ei lastud endil väsida. Vaid vahel käidi ja joodi paar lonksu juurde.

Õhtu liikus edasi ja mingi hetk leiti ka tee tagasi lauda. Tekkinud paarid liibusid nüüd kõik istudes oma kaaslastele lähemale. Üks hetk aga kuulutatakse, et asutus, kus viibitakse pannakse kinni. See on aeg, mil tuleb koju minna. Võetakse tee peale veel viimased õlled kaasa ja minnakse. Kindlal sammul, kuigi natukene kõikuvalt. Liigutakse üle silla, seal tehakse veel paus. Vaadatakse, kuidas udu jõe kohal ennast vaikselt lahti rullib. Öö on ilus. Õhk on lõpuks värske. Keegi seltskonnast süütab ühe suitsu.

Siinkohal jätavad kõik omavahel hüvasti, vannutakse, et järgmine kord tehakse seda kõike uuesti ja soovitakse siis head ööd. Ja siis liiguvad eraldi ära tekkinud paarid.

"Noh, siin ma elan," ütleb tütarlaps. Noormees noogutab ja embab tüdrukut.
"Oli tore sinuga tutvuda."
"Sinuga ka," sosistab tüdruku vastu.

Lastakse üksteisest lahti ja vaadatakse silma. Ootamatult nihkuvad mõlemad osapooled üksteisele lähemale ja suudeldakse. Ainult korraks, mitte pikalt. Hästi põgus suudlus, mis siiski toob head unenäod. Tüdruk läheb ära koju ja noormees suundub kodu poole.

Eeldaks, et ta on õnnelik, kuid miskipärast ta pole. Ta on üksik ja kurb. See õhtu, see oli vaid selleks, et matta mälestusi. Ja see õnnestus. Silmapiiril on näha, et päike hakkab tõusma. On alanud uus päev. Kõik läheb kordusesse.

Kaks

Muru oli roheline. Taevas oli sinine. Puude otsas olid lehed. Asfalt, millel inimesed kõndisid, oli kuiv.

Inimesi oli palju, sellest võis järeldada, et tegemist on linnaga. Kusagil eemal lasi keegi autoga signaali. Keegi ei teinud sellest välja. Kõik jätkasid oma tavapärastel radadel.

Üks kass ronis mööda plankaeda. Ta astus hästi ettevaatlikult, üks jalg teise ette, et mitte maha kukkuda. Ta jõudis õunapuuni, hüppas selle otsa ja ronis sealt edasi. Ta kadus õunapuu rohelusse. Hoovis, kus õunapuu kasvas, sättis üks noormees parajasti grilli üles. Ta ootas külalisi.

Aed, kus ta seda tegi oli pisike ja enamjaolt püsisid kõik õunapuude ja pirnipuude varjus. Päikest maapinnani väga palju ei jõudnud. Aga väga vahet ei olnud, sest päike oli niikuinii juba loojumas ja nad pidid pimedas istuma, välja arvatud muidugi grillist tulev hõõguvate süte valgus.

Kass hüppas õunapuu otsast alla, otse äsja uksest välja astunud tüdruku õlgadele. Tüdruk võpatas korraks, naeratas ja tõstis kassi alla, suudeldes veel enne korraks tema turja. Tüdrukul olid ühes käes taldrikud ja lihapakid. Ta läks poisi juurde, võttis tal seljatagant ümbert kinni ja suudles tema põske.

"Hei, kallis," ütles tüdruk poisile ja istus tema kõrvale. Poiss noogutas ja süütas lõkke.

Kostus uksekell. Poiss tõusis püsti, naeratas tüdrukule enda kõrval ja läks ust lahti tegema. Tüdruk pani aga esimesed lihad grillile.

Läks mööda kümme, kakskümmend, kolmkümmend minutit. Poiss ei olnud veel tagasi tulnud. Tüdruk tõusis püsti ja läks tuppa.

"Kallis? Kus te jääte?" hõikas ta majja. Keegi ei vastanud. Ta kõndis läbi köögi esikusse, kust ta leidis poisi tooli peal istumas, pea käte vahel.

"Mis juhtus?"

Poiss tõstis pea, raputas seda ja vastas:
"Ah, ei midagi. Tule, lähme tagasi."

"Kes ukse taga oli?"

"Eee, ah, noh, mingid Jehoova tunnistajad. Lähme nüüd."

Nad hakkasid juba jälle välja minema, kui keegi uksele koputas. Tüdruk pööras ümber ja läks otsejoones ukse juurde.

"Tead, ma ikka ei saanud ilma, et- Oih!" hakkas ukse taga olev tüdruk rääkima, kui talle uks lahti tehti,

"Eee. Vabandust!" ütles ta, keeras ringi ja tormas minema.

Tüdruk jäi uksele üllatunult seisma. Ta vaatas kiirelt kaugenevale tütarlapsele järgi ja vaatas siis poissi, kes oli tema kõrvale tagasi tulnud, talt ümbert kinni võttis ja ukse kinni pani.

"Tule, läheme välja," sosistas poiss talle vaikselt kõrva. Tüdruk ei vastanud vaid lasi ennast lihtsalt vedada.

Varsti saabusid ka ülejäänud külalised. Nad istusid kõik lõkke ümber, rääkisid juttu. Keegi oli isegi kitarri kaasa võtnud. Kõik nautisid ennast. Ainult peoperenaine oli natukene nukker. Kui talt küsiti, kas kõik on korras, vastas ta noogutuse ja teeseldud naeratusega.

"Ma olen lihtsalt väsinud," ütles ta lõpuks, vabandas teiste ees ja läks ära tuppa. See ei takistanud peol edasi minemast. Inimesed jõid ja sõid ja lõpuks küsis keegi peoperemehelt kus vein on.
"Ai, kurat! Selle unustasin täitsa ära!" hõikas ta lõbusalt, vabandas ja kõndis poe poole.

Poe ees istus poiss oma veinipudeliga pingile ja võttis taskust suitsu. Ta ohkas ja vaatas eemale pimedusse. Tüdruk, see sama, kes enne oli ukse taga käinud, tuli ja istus tema kõrvale.
"Sul on nüüd tüdruksõber?"
"Sa siis ei teadnudki või?"
Nad istusid vaikuses. Poiss pakkus tüdrukule sigareti.
"Mis sind siis täna siia tõi?" küsis poiss, puhudes suitsu välja.
Tüdruk kehitas vaid õlgu.
"Miks sina siin oled?" küsis ta poisi käest vastu.
Poiss kehitas õlgu. Nad tegid oma suitsud lõpuni, poiss tõusis püsti ja ütles, et ta peaks tagasi peole minema.
Poiss hakkas ära minema, tüdruk haaras temast kinni ja suudles teda.
"Mis see oli?" küsis poiss, ta ei julgenud veel silmi avada. Osa temast tahtis, et see hetk edasi kestaks.
"Viimane," vastas tüdruk, suudles korra veel poissi ja kõndis siis kiirel ja kindlal sammul teises suunas minema.

Poiss seisis ja vaatas. Ta kõhkles. Kas ta peaks järgi minema?
Pidu ei lasknud end sellest segada ja kestis hommikuni.

Sinine vaikus

Tuba, mida valgustas ainult värelev arvutiekraan. Toas ei olnud mitte kedagi, kuid laual oli kohvitass, mis veel auras, täites toa mõnusa kohvi lõhnaga. Kuid selles toas oli veel mingi lõhn. See lõhn oli kergelt metalne, iiveldama ajav. See lõhn tuli magamistoa ja köögi vahelisest ukseavast.

Seal ukseavas lamas keegi. Ta keha oli täiesti lõtv. Tema pea toetus uksepiidale. Piidalt voolas alla, nii kööki kui ka magamistuppa, punane nire. Moodustus üks suur lomp. See oli veri. Täiesti tavaline, punane inimveri, mis valgus välja maaslamaja peahaavast. Ikka juhtub.

Surnuaial oli vaid üks värske haud. Sellel ei olnud lilli. Sellel ei põlenud küünlaid. Tundus, nagu ei oleks see haud ega seal puhkav inimene mitte kedagi huvitanud. Väljas paistis päike. Mitte kedagi ei tulnud. Päike loojus. Ikka ei tulnud kedagi. Ja päike tõusis jälle. Kõik oli sama. Haua juurde ei tulnud kedagi.

Kusagil linnas, kusagil korteris, istusid kaks noorukit, poiss ja tüdruk, laua taga. Laual põlesid küünlad. Tüdruk kadus korraks kööki ja tuli sealt tagasi koos kartulisalatiga. Mõlemad tõstsid endale süüa. Nad sõid. Kaetud oli ka kolmas taldrik. Ta oli oodatud, kuid ta ei tulnud. Ta ei tulnud enam kunagi. Ta jättis need kaks maha.

Poiss valas pitsidesse viina. Vaikuses tõstsid mõlemad oma pitsid, noogutasid ja jõid. Ja niimoodi tegutsesid nad salatisöömise kõrvalt päris mitu korda. Lõpuks olid nad parajalt purjus. Nad ei rääkinud midagi. Nad olid kurvad, nukrad ja vaiksed.

Jälle seesama nukker üksik haud, mis ei olnud enam nii värske. Möödas oli nädalaid. Endiselt ei olnud keegi veel selle ääres käinud. Endiselt ei olnud seal ühtegi lille ega põlenud ühtegi küünalt. Jäi mulje, nagu keegi poleks kadunust hoolinudki.

Keegi kõndis mööda teed, mööda kabelist, suunaga haua poole. See oli surnuaia hooldaja.

Tüdruk istus oma sülearvutis ja vaatas vanu pilte. Ta mõtles, kuidas on küll naljakas, et arvutid on asendanud ajalehed, ajakirjad, raamatud ja pildialbumid. Kõik oli ühes kohas koos. Ta ei mõelnud nende peale, kes olid piltidel. Ta ei suutnud. Ta kartis, et ta hakkab nutma. Aga ta ei tohtinud nutma hakata. Ta on tundetu. Ta on tundetu. Ta on tundetu.

Keegi keeras võtit ja korteriuks avanes. Endiselt valgustas seda tuba vaid värelev arvutiekraan. See oli siin nädalaid töötanud. Keegi astus korterisse, ohkas ja sulges arvuti ning süütas lambid. Tema järel tuli veel keegi. Koos pakkisid nad vaikuses asju kokku. Neil olid kolm kasti: "Rämps" ; "Alles hoida" ja "Erilised".

Nemad otsustasid praegu kellegi teise elu väärtuse üle. Mõlemad nutsid.

Poiss istus üksinda köögis. Tema ees laual oli pudel viina, mis oli pooleldi juba tühjaks joodud. Pitsi oli äsja juurde kallatud. Viinapudeli kõrval oli mobiiltelefon. Ta kummutas viinapitsi põhjani ja helistas. Ta igatses.

Haud, vaikne ja üksik. Viimne puhkuspaik ühele inimesele. Huvitav, kas see on talle parem puhkus, kui ta üksi puhkab?

Keegi tuli mööda rada. See oli tüdruk. Ta seisis haua ees. Tema käes oli lill. Sinine. Kurva välimusega. See oli rukkilill. Ta asetas selle tasakesi hauale ja istus pingile, mis oli haua vastas. Ta ei nutnud. Ta ei tohtinud nutta. Ta ei tundnud mitte midagi surnu vastu. Ta süütas haual küünla.

Poiss ja tüdruk istusid diivani peal ja vaatasid filmi. Mõlemad olid kuidagi rahutud. Poiss üritas end kokku võtta, nihkus tüdrukule lähemale ja pani oma käe ümber tema. Tüdruk lükkas poisi eemale. Ta raputas pead. Poiss üritas uuesti, kuid jälle lükkas tüdruk ta eemale.

"Mis sul on?" küsis poiss. Tüdruk raputas pead, tõusis püsti ja läks minema.

Nüüd ei olnud haud enam üksi. Keegi käis siin pea iga päev. Mõnikord oli see tüdruk, kes lihtsalt istus vaikuses ja vaatas kuidas küünlad haual põlevad. Vahel käis siin poiss, jättes hauale vahel ka pitsi viina, küsides nõu. Ta ei saanud üksinda päris hästi hakkama. Ta ei teadnud veel piisavalt.

Poiss ja tüdruk olid oma korteris. Tüdruk pani oma pakitud kohvrid ukse kõrvale ja pööras poisi poole. Poiss ei öelnud midagi. Ta oli kurb. Ta oli juba kõik öelnud, mida öelda andis. Ta üritas tüdrukut kallistada. Tüdruk ei lasknud. Ta võttis oma kotid ja kõndis uksest välja. Tal oli vaja üksi olla. Ta ei saanud olla koos.

Tüdruk istus jälle haua ääres. Ta oli süüdanud ühe küünla. Ta istus vaikuses. Pingi kõrval lebasid tema kotid. Kogu tema elu oli temaga siin kaasas. Tüdrukul oli raske hingata. Ta haaras kinni oma kaelakeest. Selle oli tema talle kinkinud, see, kes nüüd mullas lamas. Ta oli selle kinkinud talle juba kunagi ammu. Jõuludeks. See oli see hetk, mil tüdruk temasse ära armus. See oli see hetk, mil tüdruk sai teada, et sellel, kes nüüd siin lamab, olid tema vastu tunded. Aga kumbki ei võtnud midagi selle suhtes ette. Tüdruk hakkas nutma. Lõpuks lasi ta oma pisarad välja. Ta ei olnud tegelikult tundetu.

Viimane küünal põles lõpuni. Enam ei olnud siin kedagi. Haud oli üksi. Lilled temal närtsisid. Küünlad kustusid. Keegi ei tulnud, et neid uuesti süüdata, keegi ei tulnud, et panna uusi lilli. Möödusid nädalad. Kõik olid lõpuks hüvasti jätnud. Ühe puu otsas hakkas lind laulma.

Helevalges kleidis

Oli tuulevaikne ilm. Rahvas kogunes vaikselt kirikusse. Noored ja vanad, kõik kõndisid kiriku treppidest üles, kes vaevalisemalt, kes mängeldes. Uks ees oli tekkinud sissesoovijatest järjekord.

Päike paistis. Ülikondades mehed kiskusid oma kaeluseid. Neil oli lipsu pärast ebamugav, kuid ära ei võtnud neid ka keegi. Ainult üks grupp nooremaid mehi seisis treppide kõrval, pintsakud üle ühe õla visatud ja kaelusenööp lahti lastud. Nad suitsetasid ja naersid ning viskasid nalja, vahel tervitades mõnd möödujat.

Nad kõik kissitasid päikese käes silmi. Üks neist võttis oma põuetaskust välja pläsku, võttis sealt ühe lõuatäie ja ulatas ringis teistele edasi.

„Noh, võtame julgustuseks?“

Kõik naersid, noogutasid ja kummutasid endale natukene.

Üks tütarlaps astus nende juurde, häbelikult, justkui ta kardaks neid. Justkui võiks keegi neist talle haiget teha.

„Kas sa saaksid mulle korraks appi tulla?“ küsis tüdruk ühe poisi käest, kes parasjagu just sigareti suule oli pannud.

„Muidugi!“ vastas poiss, viskas koni maha ja kustutas selle kingaotsaga ära.

„Andestage poisid. Ma tulen varsti tagasi.“

Tüdruk juhatas poisi kiriku taga olevasse aeda, kus hetkel kedagi ei olnud.

„Noh, millega sul mu abi vaja läheb?“

Tüdruk istus ühe pingi peale ja näitas, et ka poiss istuks.

Poiss tegi nagu tüdruk palus ja ootas hetke. Kui tüdruk midagi ei öelnud, vaid ikka maha vaatas, võttis poiss tema käed enda kätesse ja küsis:
„Mis on?“

Tüdruk raputas pead.

„Ei midagi. Ei midagi erilist. Lihtsalt. Tead, kui raske on? Mul on väga raske. Ma ei saa niimoodi. Ma ei saa enam vales elada. Ma tahan sinuga olla.“

Poiss hakkas kõva häälega naerma. Ta mõtles, et tüdruk tegi lihtsalt nalja.
„Mida?“ küsis poiss, „Mis sul nüüd hakkas?“

„Ma räägin päriselt. Ma tahan sinuga olla!“

Poiss jäi vait. Tüdruk ka. Poiss lasi tüdruku käed aeglaselt lahti ja tõusis siis järsult püsti ning hakkas tüdruku ees edasi-tagasi kõndima.

„Mida?“ küsis poiss mingi hetk uuesti.

„Ma tahan,“ hakkas tüdruk ütlema, kuid poiss segas talle vahele.

„Ma kuulsin mida sa ütlesid! Ma lihtsalt ei saa aru miks. Miks täna? Miks praegu? Miks üldse? Kas mitte sina ei olnud see, kes käskis mul sind unustada, sinust üle saada?“

Tüdruk, kes senimaani oli poisile silma vaadanud, langetas oma pea. Ta noogutas vaikselt. Mööda tema nina voolas alla pisar.

„Miks just täna? Mis sul nüüd hakkas? Miks sa sellest siis alles nüüd aru said?“

Tüdruk raputas pead ja üritas läbi pisarate rääkida.

„Ma ei saanud sellest alles nüüd aru. Aga ma arvasin, et see on vale. Ma kartsin seda, mis sealt tulla võib. Ma kartsin, et see läheb halvasti. Ma arvasin, et nii on parem. Aga ei ole. Mul on valus. Ma ei saa vaadata sind kellegi teisega.“

„Nüüd sa tead, mida mina tundsin,“ pomises poiss ja süütas ühe sigareti. Ta vaatas vaikselt ühte punkti. Ta hingas rahulikult. Tüdruk vaatas teda.

„Kas sa tead, kui kaua mul läks aega, et sinust üle saada? Et ma suudaksin üldse kellegi teisega olla?“ küsis poiss järsku, pooleldi karjudes. Tema hääl värises.
„Kas sa tead, kui palju unetuid öid ma sinu pärast veetsin? Tead mitu korda ma kogu oma toa pea-peale keerasin, sest ma mõtlesin sinust ja mingist teisest kutist. Mind ei huvitanud, kes see kutt oli, ükskõik kes ta oli, ta ei sobinud sinule. Ma üritasin olla sinu sõber!“

Vaikus.

„Ja lõpuks. Lõpuks ma lepin sellega. Lõpuks õnnestub mul kõik need tunded alla suruda ja siis sa tuled ja ütled mulle midagi sellist.“

Poiss jäi vait. Ta ei öelnud midagi. Nad istusid mõned minutid seal lihtsalt vaikuses.

„Sa peaksid minema ja ennast valmis panema,“ pomises poiss lõpuks, visates koni põõsasse.

Tüdruk noogutas ja tormas minema, sisenedes tagaukse kaudu kirikusse. Poiss tõusis ja läks tagasi maja ette, kus tema sõbrad ikka veel istusid. Pläsku käis parasjagu jälle ringi. Poiss haaras selle ja kummutas sealt päris mitu lonksu. Kui ta selle oma suu äärest jälle ära võttis, siis ta naeratas teistele ja küsis, et ehk peaksid nad pläsku enne pulmade algust ära täitma. Keegi tuttav kõndis jälle mööda ja poisid tervitasid teda.

Varsti liikusid nad kõik sisse ja istusid oma kohtadele, et oodata ja siis pruudi sisenedes uuesti püsti tõusta. Ja kui pruut sisse astus, tõusis poisi silma pisar. Tüdruk nägi suurepärane välja oma valges kleidis. Ta vaatas peigmeest, oma parimat sõpra. Ta naeratas. See oli teeseldud naeratus. Ta ei olnud õnnelik. Ta teadis, et siit ei tule midagi välja ja tema ei suuda enam kunagi uuesti oma tundeid alla suruda. Ta teadis, et siin, praegu tema silme ees, lagunes kogu tema elu ja tulevik kildudeks. Ta teadis, et enam ei olnud tal lootust olla õnnelik. Kuid ta naeratas ikka, sest ta oli harjunud juba seda teesklema. Selle tüdruku jaoks oli ta nõus selle kõik ohverdama.

Lavastus

Ruum oli enam-vähem pime. Seal olid ainult kaks valgussõõri ja nendes seisid kaks inimest. Noormees ja neiu. Mõlemad hingeldasid natukene. Mõlemad higistasid natukene.
Poiss läks tüdruku juurde, haaras ta käest, pani teise käe ümber tema piha ja hakkas viini valssi tantsima. Nad tantsisid mõnda aega, vaadates teineteisele silma. Tüdruk naeratas. Ka poisi nägu tõmbas naerule. Mingi hetk aga lasi poiss tüdruku lahti ja astus paar sammu tagasi, lõpetades tantsimise. Tüdruk kohkus ja tõmbas ühe käe justkui kaitseks enda rinnale.
"Mis on? On kõik korras?"
"Jah," vastas poiss üpriski nukra häälega, "Kõik on korras. Ma lihtsalt siin mõtlesin."
"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning tegi tüdruku suu peale musi. Korraks. Mitte pikalt. Tõesti hästi korraks.

"Ei!" karjatas keegi ja tuhm valgus kadus. Ülejäänud prožektorid lõid põlema ja treppide rivist jooksis üks mees alla lavale, sall kaelas lehvimas.
"Ma ei usu! See ei ole veenev! Kas sa, kurat, ei oska suudelda või?" küsis mees poisi käest.
"Oskan küll, aga,"
"Mis kuradi aga? See, mida sina praegu tegid, ei olnud suudlus!" karjus lavastaja poisi protestidele vastuseks.
"Suudlus käib niimoodi," ütles lavastaja natukene rahulikumalt, astus kiirel sammul tüdruku juurde, pani oma käed samamoodi ühe kukla taha ja teise piha ümber ning suudles tüdrukut. Pikalt. Kirglikult. Silmad kinni. Hingates aeglaselt. Justkui ta armastaks seda tüdrukut.
Kui ta lõpetas näis tüdruk pisut kohmetu ja punastas, poiss vaatas ebalevalt ja natukene vihaselt lavastajat.
"Nii! Vot niimoodi suudeldakse tüdrukut!" ütles lavastaja ja vaatas imeliku pilguga õige korraks tüdrukut. See suudlus oli veider.
"Kas sa saad sellega hakkama?" küsis ta poisi käest, olles nüüd natukene rahunenud. Poiss noogutas
"Ja sina?" küsis lavastaja tüdrukult. Tüdruk noogutas.
"Hästi. Teeme siis uuesti."

"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning... Lasi uuesti lahti.
"Sorri, ma ei saa!" ütles ta ja kõndis kiirel sammul tüdrukust eemale.
"Ma ei saa teha seda, mida sa tahad,"

"Putsi!" karjus lavastaja oma tooli pealt, tõusis püsti ja lavalt mööda minnes ütles: "Suitsupaus. Siis teeme uuesti. Sa pead selle ära tegema, mõistad? Mina ei tee poole persega lavastust."
Lavastaja läks ruumist välja. Tüdruk haaras tooli pealt oma kampsuni ja suitsud ning läks talle järele. Poiss jäi üksinda saali, mööda lava kõndima.

Tüdruk ja lavastaja tulid suitsuruumist tagasi ja leidsid poisi laval rätsepistes istumas ja enda ette vaatamas.
"Mis sa teed?" küsis tüdruk.
"Valmistun. Ma pean selle ära tegema. Ma saan hakkama."
Lavastaja vaid turtsatas.

"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning lähenes tema huultele. Viimasel hetkel tõmbus ta aga eemale ja hakkas karjuma.
"Türa!" karjatas ta üle lava.
Lavastaja ohkas, tõusis püsti, läks lavale ja ütles tüdrukule, et tema võib tänaseks koju minna.
"Sina," lausus ta poisile osutades, "Sina jääd siia lisaproovi. Ma tahan sinuga rääkida."

Poiss seisis keset tuhmi valgusega lava. Ta ei näinud väga enda ette. Üks spot-valgus prožektor säras talle otse silma.
"Miks sa siin oled?"
"Sest teie palusite mul jääda lisaproovi."
"Ei! Mitte siin selles hetkes. Vaid üldiselt. Miks sa selles lavastuses oled?"
"Sest ma tahan näidelda. Ma tahan teha seda, mis mulle meeldib."
"Miks sa siis ei tee?"
"Mis mõttes?"
"Oled sa näitleja?"
"Ah?"
"Vasta küsimusele! Oled sa näitleja?"
"Näitleja? Ei. Ma olen tudeng."
"Miks sa siis siin oled?"
"Mida? Ma ju vastasin sellele juba!"
"Ja siis sa ütlesid, et sa pole näitleja. Mul ei ole siis sind vaja. See lavastus vajab näitlejaid. Kas ma mitte juba ei öelnud sulle, et meie poole persega asju ei tee?"
"Aga ma ju ei ole näitleja!"
"Kurat võtaks! Kui sa nii arvad, siis muidugi ei ole! Aga sa oled. Ükskõik, millega sa muidu tegeled, senikaua kuniks sa oled laval, senikauaks kuni sa oled inimeste ees, oled sa näitleja. Ma tean sind. See on sinu olemus. Sa ise ütlesid, et sa teed seda mis sulle meeldib. Sa oled sündinud seda tegema. Sa oled sündinud siin olema."
Korraks oli vaikus.
"Kas sa saad mulle midagi lubada?" küsis lavastaja, astudes valgussõõri, nii et poiss teda ka nüüd nägi.
"Kas sa saad mulle lubada, et sa hakkad näitlejaks? Et sa teed selle asja ära? Kas sa lubad mulle, et sa annad endast parima?"
Poiss noogutas.


"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning suudles tüdrukut. Pikalt ja kirglikult. Sel hetkel ta armastas teda, kuid ta teadis, et kui ta lavalt maha astub, siis see kõik kaob. See armastus on ainult teiste ees mängimiseks. Aga see on armastus.

Klaasist

Seisan keset rahvasttäis ballisaali. Ma olen üksi. Ma vaatan hirmunult ringi. Ei ühtegi tuttavat, mitte ühtegi sõbraliku nägu. Lips ja kaelus pitsitavad. Ma tahaksin siit vaid ära, tahaks minema joosta, kuid ma ei saa. Ma pean endiselt siin ootama. Ma tunnen, kuidas mu otsaesisele tekivad higipiisad. Seina ääres olevate laudade taga seisavad inimesed ja võtavad naerdes viina või joovad šampust. Ma tahaks minna nende juurde ja juua koos nendega. Ei, ma ei saa. Ma olen siin. Pea käib ringi, inimesed keerutavad ja tantsivad minu ümber ja mina lihtsalt seisan. Vaatan. Otsin. Ootan.

"Kas tohib tantsule paluda?"
Ma ehmun ja rahunen ka koheselt. Mu ees seisab imeilus tütarlaps, punases ilma õlapaelteta kleidis, tema pruunid silmad vaatamas minu omadesse ja rahulolev naeratus ta näol.

Me võtame sisse tantsuvõtte ja hakkame koos teistega keerutama.
"Sa oled ilus," sosistan ma talle kõrva. Tema ei tee sellest muidugi väljagi. Ta ei tee kunagi minu komplimentidest välja.
"Kas ma tohin su täna koju saata?" küsin ma uuesti sosinal, tõmmates teda endale lähemale. Muusika aeglustub. Meie sammud aeglustuvad. Ballisaal tõmbub tühjemaks ja tühjemaks.
"Sellest on veel vara rääkida," vastab ta natukene nukral häälel ja me tantsime edasi. Nüüd tantsime me vaid kahekesi. Me ei vaata teineteisele silma. Me ei julge. Parem on vaadata mööda.

Muusika lõppes ja me jääme seisma. Vaid hetkeks kogume me end ja siis kisub ta mind juba kättpidi ühe laua juurde, kus olid valmis kallatud viinapitsid ja jääs seisis pudel šampust.
"Võtame!" hõikab ta ja tõstab pitsi.
"Mille terviseks?" küsin ma, tõstes samuti oma pitsi.
Ta kehitab oma õlgu.
"Ma ei tea. Mille iganes. Sinu. Minu. Meie. Alkoholi. Joobe. Nooruse. Ilu. Tervise. Mille iganes terviseks sa tahad."
Me jõime pitsid tühjaks. Kumbki ei teinud teist nägugi. Me olime juba harjunud.

Ta haaras šampusepudeli järgi ja avas selle pauguga. Kelner tõi meile klaasid ja me jõime, käies vaid vahel tantsimas.

Mida rohkem me purju jäime, seda rohkem inimesi tuli meie lauda, seda rohkem inimesi oli meie kahe vahel ja seda kaugemale me triivisime. Me kaotasime teineteist silmist ja liikusime oma uute tutvustega ringi. Vahel ma silmasin teda ja ehk ka tema mind, kuid kokku me ei puutunud.

Inimesed jäid aina rohkem purju ja ball muutus rahulikumaks istumiseks ja viinavõtmiseks ja sotsialiseerumiseks. Lõpuks sain ma ära võtta kaelast lipsu, mis mind kägistas, nagu poomisköis. Ma otsisin pilguga ruumist teda, ma olin tema pärast mures, kuid väliselt ma naeratasin, surusin käsi. Olin see, keda minult oodati.

Kell oli juba palju. Aeg oli koju minna. Ma vaatasin veel korra ballisaalis ringi, ehk on ta siin, kuid teda polnud kusagil. Ju siis ei olnud täna minu päev. Ma võtsin tooli seljatoe pealt oma pintsaku, heitsin selle üle õla ja jalutasin välja sügisese õhu kätte. Veidralt soe oli väljas, kuigi oleks pidanud olema kõrvetavalt külm.

"Kas sa viid mu koju?" kostis sosin minu seljatagant. Keegi pani oma käed ümber minu ja embas mind.
Ma pöörasin ringi ja ta toetas oma pea minu rinnale. Ma silusin tema kastanpruune juukseid ja suudlesin ta otsaesist.
"Tule, läheme koju," ütlesin ma talle vaikselt ja panin oma pintsaku tema õlgadele.
"Ma olen väsinud," sosistas ta, nõjatudes kõndimise pealt vastu mind. Ta silmad olid kinni.
"Ma tean. Varsti saad koju magama."
"Kallis oled," vastas ta selle peale, pannes oma käed ümber minu ning pigistades tugevalt, justkui kartes, et ma kaon kuhugi.
"Sa oled purjus," vastasin ma naeratusega, pannes oma käe ümber tema piha ja toetades teda, kui me edasi liikusime.
"Olen. Ja selle pärast oledki sa mulle kallis. Sa oled mulle väga-väga kallis. Palun, jää alatiseks siia. Ole minu."
Ma ei vastanud selle peale midagi. Ma oleksin tahtnud, kuid ma teadsin, et ta on vaid purjus ja seda juttu ei saa uskuda.

Me jõudsime tema korteri ette. Ma otsisin üles ta võtmed ning avasin ukse.
"Head ööd," sosistasin ma ning kallistasin teda.
Ta haarast mul ümbert kinni ja suudles mu põske. Tema silmist voolas välja pisar.
"Aitäh," vastas tema ning suudles mind. See kestis vaid mõned hetked, kuid siiski, see suudlus oli seal.
Me lasime üksteist lahti ja ta kadus korterisse, sosistades veel ukse pealt:
"Head ööd!"

Ma kõndisin välja sügisesse õhku, süütasin sigareti ja suundusin oma mõtetega kodu poole.

Head ööd suudlus

Mees istus oma voodi peal. Ta oli öökapi endale lauaks ette tõmmanud. Selle peal oli paber, pastakas ja klaas konjakiga.

Mehel oli seljas must särk ja jalas teksad.

Ta oli sügavalt mõttesse vajunud, isegi nii sügavalt, et tema otsaesisele tekkisid kortsud.

Ma ei olnud päris kindel, mida ma temalt ootasin. Mul ei olnud isegi õigust midagi oodata. Ta läks iga õhtu kellegi teisega koju ja mina jäin iga õhtu üksi.

Ta kirjutas neid ridu kiirelt ja lohakalt. Vahel tõusis püsti ja valas oma klaasi juurde.

Ükskõik kui palju ma ka ei oleks tahtnud, ei tundud tema minu vastu sama. Loota, et tema minusse armub oli idiootsus. Ma pidin leppima sellega, et ma olen tema jaoks nii hea sõber, kui ma oskan.

Mees tõusis püsti, tegi akna lahti ja süütas suitsu. Ta istus aknalaua peal ja vaatas alla tänavale, kus liiklus mööda vooris. Tema sigareti ots põles, muutes tubaka tuhaks. Aeglaselt ja vaikse särinaga tõmbas ta oma suitsu lõpuni, viskas koni alla suurlinna kaosesse ja naases oma öökapi kirjutise juurde. Päris kindel ei saanud olla, aga tundus, nagu tema silmis läigiks pisar.

Ja ma laman pärast neid pikki tunde, mis päev on kestnud oma voodis ja minu silmanurka tõuseb pisar, mõeldes selle peale, kus ja kellega sina oled. Ma sulgen oma silmad ja keegi suudleb mind. Ma teen need jälle lahti ja minu ees ei ole sina. Kes iganes see minu ees ka ei oleks, ma võtan ta kaissu ja jään magama. Täpselt nagu sina seda kusagil kellegi teise kaisus parasjagu teed. Ja ma tean, et igaüks meist ütleb valele inimesele suudlustega head ööd.

Mees tõusis jälle püsti. See tekst häiris teda. Lisaks sellele oli ta vihane. Kõik tema elus oli läinud teistmoodi, kui ta lootis. Kõik läks teistmoodi, kui ta tahtis. Kõik oli läinud perse.

Ja ma ei tea miks see nii on. Nii lihtsalt on. Kas mina olen lihtsalt pask? Kurat sedagi teab. Kui olen pask, siis pask. Ei oska rohkem midagi selle kohta öelda.

Mees võttis öökapi sahtlist vana püstoli, mis oli kuulunud tema vanavanaisale ja nüüd oli pärandatud temale. See oli laetud. See oli raske.

Ainus asi, mis minul veel öelda on, on see, et ma armastan sind. Ja mul on valus vaadata, sind teistega koju minemas, kui ma nii väga tahaks, et sa tuleks koju minuga. Sest ma armastan sind. Ma ei ole sellest päris hästi aru saanud, et miks ja kuidas, kuid nii on ja ma tahan, et sa usuksid seda. Minu kallis. Minu arm. Minu inspiratsioon.

Mees tõusis püsti. Nüüd voolasid tal juba päriselt pisarad mööda põski. Ta oli väsinud ja kurb. Ta ei jaksanud enam. Ta sammus mööda tuba natukene. Tegi veel ühe suitsu, jälgides valgusfooride vilkumist ja autode müra alla tänaval. Ta jõi ära veel kaks klaasitäit konjakit ning istus siis tagasi oma voodile. Korraks heitis ta veel pilgu oma tekstile. Ta noogutas.

Mees võttis püstoli öökapi pealt ja kontrollis seda korra. Ta käed värisesid. Ta tõstis püstoli. Ta pistis selle toru endale suhu, tundes kuidas külm metall ta lihaseid natukene krampi tõmbas. Vähemalt pisarad olid soojad. Ta värises üle kogu kere.

Hüvasti.

Kostis lask. Kõik jäi vait. Ainult vaikne liiklusmüra kostis aknast. Aknalaual suitses poolik sigarett.

Mees seisis veel mõnda aega ja vaatas auku seinas. Ta ei suutnud uskuda, et peaaegu ta olekski seda teinud. Ta ei ole nii nõrk! No kurat võtaks, ta ju ometigi ei ole pask! Ta saab sellest üle. Ta on tugevam! Ta tõestab temale, et ta on väärt tema armastust. Kes kurat annab nii kiiresti alla? Mitte kunagi ei tohi alla anda! Mitte. Kunagi.

Ja taaskohtumiseni.

Tõeline armastus

Naise käes oleva sigareti tipust voolas välja suitsujuga, hajudes, kui naine seda enda suu juurde liigutas.

Naine ise istus voodi, käsi ühele põlvele toetunud. Ta oli täiesti alasti. Tema ees kõndis närviliselt edasi-tagasi tema mees. Tema ei olnud täiesti alasti. Tal olid püksid jalas.

Varjud langesid mehe ülakehale, voolides ilusti välja tema lihased.

"Kas sa lõpetaksid selle marssimise? Mul saab sellest juba villand."

Mees jäi naise ees seisma, põrnitsedes teda vihaselt.

"Mida?" küsis naine kerge irvega. Tema tumepunaseks värvitud huuled jätsid tema sigaretiotsale jäljed justkui oleks seal peal veri.

Mees ei vastanud, vaid lihtsalt seisis seal ja hingas, tema rind tõusmas. Üles-alla. Üles-alla.

"No mis sul on? Lõpeta ära. Istu maha."

Mees jälle ei vastanud. Tema hingamine muutus järsemaks.

Naine ainult irvitas ja lükkas oma jalad laiali.

"Mis sa nüüd passid seal. Tahad uuele ringile minna?"

Ta tõmbas mehe enda juurde ja suudles tema kõhtu, nööpides samal ajal tema pükse lahti.

"Lõpeta," ütles mees vaikselt.

"Miks?" küsis naine naeratades mehele otsa vaadates, tõmmates tema pükse aeglaselt allapoole.

"Sest ma ütlen nii!" ütles mees vihaselt, tõmbas ennast naise küljest lahti ja astus paar sammu tahapoole ning keeras selja, "Sa ei saa nii, et lihtsalt kepid mind ja ma unustan kõik ära."

"Aga vahel võiks," vastas naine ja süütas uue sigareti.

"Sest mina ei ole ainus, keda sa kepid!" vastas mees karjuma hakates ja näoga tagasi tüdruku poole keerates.

"Sest sa ei armasta mind.

"See ei tähenda, et ma ei armasta sind, kullake," ütles naine vaikselt ja tõusis püsti ning silitas mehe käsivarsi ning kõhtu.

"Millal on varem kepp tähistanud armastust? Seal ju ei ole vahet!"

"On ikka küll," vastas mees, "Sest mida muud armastus ongi kui see, et ma nikun sind ja mulle meeldib see ja, et ma ei taha enam kunagi kedagi teist keppida ja et ka sina oma jalgu kellegi teise jaoks harali ei ajaks."

Naine pani oma käed ümber mehe ja kallistas teda tugevalt.

"See on armas sinust," sosistas ta mehele kõrva ning läks tagasi voodisse, kus ta pikali heitis.

"Nii et kas sa tahad mind täna veel armastada?" küsis ta naeratusega mehelt, sirutades oma kätt tema poole.

Mees kõhkles hetkeks kuid sirutas siis oma käe vastu ja lasi ennast voodisse tirida.

"Ma ei tea, miks ma lasen sul seda teha. Ma tean, et sa teed mulle haiget. Ma tean, et sina mind ei armasta. Ma tean, et sa valetad mulle. Miks ma nii teen?"

"Sest sa armastad mind," vastas tüdruk sosinal, olles mehe riided enne seljast võtnud ja nüüd oma jalgu ümber tema puusade mässides.

Hingeabi käsiraamat

Tuba oli pime ja vaikne. Isegi seinakell ei teinud häält. Õhk ei liikunud. Kõik seisis. Kõik oli maha jäetud.

Järsku avanes uks ja sealt langes tuppa ka valgusvihk. Selle keskel seisid kaks inimest. Tüdruk ja poiss. Poiss vedas tüdrukut käsipidi tuppa.

"Tule nüüd! Kiiremini! Pane uks enda järel kinni!"

Tüdruk sulges ukse ja hetkeks seisid nad pimedas, kuniks poiss laua ääres askeldas.

Korraks käis sähvatus ja tuba läks valgemaks ning täitus õrna väävlipõlemise lõhnaga. Poiss süütas tikuga küünlaid.

"Miks sa mu siia tõid?" küsis tüdruk. Ta hääl kõlas külmalt. Isegi mitte pahaselt, vaid lihtsalt külmalt. Ja võib-olla ka õige natukene nagu segaduses, kuid enamjaolt siiski külm.

"Mis sai olla nii oluline, et sa mind keset ööd minu voodist välja ajad ja siia vead?"

Poiss lõpetas küünalde süütamise. Tuba oli juba päris valge.

"Mis oli nii oluline? Sina. Ma tahtsin sind näha, ma tahtsin sinuga rääkida."

"Ja selle pärast pidid sa mind ülesse ajama? Ja kas siin kurat normaalset valgust ei ole?"
"Minu arust on see romantiline."

"Minu arust idiootne," vastas tüdruk emotsioonitult ja istus voodile, "Nii. Hakka pihta. Räägi, ma kuulan."

Poiss jäi vait. Ta ei osanud midagi otseselt öelda. Ta kurk tõmbas kuivaks ja sealt ei tulnud sõnad välja. Ta oli enne siia ruumi tulemist teadnud, mida ta tahab öelda. Veel enne küünalde süütamist oli ta seda teadnud. Nüüd aga oli ta peast justkui märja kaltsuga üle käidud.

"Eee... Eee... Eee..." ta kokutas. Ta ei saanud enam ühtegi sõna suust.

"Seda ma arvasingi," ütles tüdruk ja tõusis püsti. Ukse juures pööras ta veel ringi ja ütles poisile vihaselt.

"Sa arvad, et sa oled nii oluline, sa arvad, et sa oled nii tubli ja tark ja hea, aga kui asi tegudeks läheb, pole sinust sittagi kasu! Kurat, vaata peeglisse korraks ja lõpeta enese lollitamine. Debiil."

Uks avanes ja sulgus. Sulgemisel tekkinud tuuletõmbusel kustusid küünlad ära.

Sama tuba, kuid seekord säras laelamp täies hiilguses. Tüdruk istus voodil ja põrnitses vihaselt poissi, kes tema ees edasi tagasi kõndis.

"Lõpeta ära!" ütles tüdruk pahaselt ja tõusis voodist püsti.

"Mida? Mille ma ära lõpetan, ah?" küsis poiss vastu ja astus tüdrukule lähemale, nii lähedale, et nende ninad peaaegu kokku puutusid.

"Mida sa minust tahad, ah? Kas ma mitte juba ei pakkunud sulle kõike, mis mul oli? Nüüd sa istud ja kuulad. Nüüd oled sa vait!"

Tüdruk vajus tagasi istuma. Ta alahuul värises vihast.

"Sa peaksid ka vait jääma," ütles tüdruk vaikselt.

"Miks?" küsis poiss sisinal vastu.

"Mis on minu jutus valesti? Miks ma ei tohi sellest rääkida? Kui sulle ei meeldi, siis ära kuula. Kui sulle ei meeldi, siis, palun, mine kõnni siit kohe praegu välja! Ma palun sind, lihtsalt tõmba nahhui ja ära tagasi tule!"

Poisi silmis olid pisarad.

"Mina jään aga siia," lisas poiss sosinal. "Mina jään siia ja ma ei liigu siit mitte kuhugi. Ma jään igaveseks siia."

Tüdruk keeras oma pea ära. Ta ei tahtnud poisile otsa vaadata. Ta tundis, kuidas poiss talle kuklasse hingas, kuid siis põrandalaudade krigina saatel eemale astus. Ta kuulis, kuidas poiss midagi kirjutas.

Ja siis jäi kõik vaikseks. Enam ei olnud midagi kuulda. Nii nad olid seal, täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud sõnagi.

"Tead ma -" hakkas tüdruk ütlema, keerates ümber, kuid jäi siis vait.

Tema ees olid poisi lõdvalt rippuvad jalad, mis kinnitusid lõdvalt rippuva keha külge, mis kinnitus lõdvalt rippuva ja kergelt paistes pea külge, mis kinnitus laest alla rippuva köie külge. Tema silmad oli natukene punnis ja verised. Tema suust tilkus verd, ta oli endale keelde hammustanud, et mitte häält teha. Kuidas tüdruk seda tähele ei olnud pannud?

Tüdruk vaatas seda, ta vaatas poisi lõdvalt rippuvat keha enda ees. Ta oli näost lumivalge. Ta ei uskunud seda, mis tema ees oli. Ta puudutas poisi tuima keha. See hakkas tema puudutuse peale kergelt õõtsuma.

Tüdruk hakkas kiljuma.

Laual oli kiri: "Ma jään siia. Igaveseks. Ma ei kao kunagi. Ma olen väsinud."

Tuba oli pime ja vaikne. Isegi seinakell ei teinud häält. Õhk ei liikunud. Kõik seisis. Kõik oli maha jäetud.

Kusagilt tuli korraks tuuleiil ja laest alla rippuv nöör hakkas õõtsuma.

555

Ma istusin üksinda baaris. Ma oleks pidanud teda suudlema! Kurat! Miks ma ei teinud seda? Sellepärast ma istusingi seal üksinda. Täiesti üksi. Minu ümber võis küll inimesi olla, kuid see mind ei huvitanud. Ma olin veidi purjus ja minu mõte jooksis mööda täiesti teisi radu pidi. Kus kõik mu sõbrad olid? Mul oleks neid vaja olnud, kuid ühtegi ei olnud alles. Baarmen tõi mulle uue joogi ja niipea, kui see lauda puutus, kummutasin ma selle kõrist alla. Kõik. Ma olin lõplikult purjus. Ma olin jõudnud üle selle kainust tähistava piiri.
"Tere neiu! Mis teil täna õhtul plaanis on?"
"Mine minema," vastas tüdruk. Mina lonkisin nukralt eemale, istusin aknalaua peale ja süütasin järjekordse sigareti. Mul oli janu alkoholi järele. Persse. See tähendab, et ma olin purjus. Ma ei olnud muidu kunagi alko-näljas.
"Andke mulle veel üks, kulla baaridaam," ütlesin ma baaris. Neiu asemel otsustas mind teenindada poiss. Mis nüüd? Türa! Ma olin nii kastis raisk. Mitte midagi ei saanud aru.
Taskust ilmus justkui eikusagilt välja telefon, mis valis ka automaatselt numbri.
"Halloo? Halloo? Kuidas sul läheb? Kallis, anna mulle andeks!"
See kõne tõenäoliselt ei olnud hea idee, kuid hoolimata sellest, ma tegin selle.
Kõne sisu ma päris kindel olla ei saanud. Ei mäletanud seda hästi. Ma tean ainult, et see kõne ei olnud tark mõte. Kuhu ma sealt edasi läksin?
Meenub pargipink ja kurb tuju. Miks kurat olla kurb? Kurbus ei vii kuhugi. Naerata, sest homme on parem päev!
---
Ma ärkasin hommikul varakult. Eelmisel õhtul tarbitud alkohol oli minu kehalt võlga sisse nõudmas. Pea valutas ja halb oli olla, kuid siiski oli minu näol naeratus. Ma olin elus. Ma olin veetnud õhtu oma sõpradega, olgugi, et ma olin ennast tol hetkel tundnud üksinda. Nad olid seal. Kohvitass auras minu laua peal, kuigi ma olin alles ärganud. Samamoodi tungis minu ninna praetud peekoni ja munade lõhn. Ma tõstsin pea ja vaatasin ringi. Mu sõbrad istusid voodi peal ja naersid mulle näkku.
"Noh, oli tore õhtu?" küsis üks neist, samas kui teine mulle taldriku ulatas.
"Oi, te ei kujuta ettegi," vastasin mina.

Oota!

Saatus segab meid kõiki kokku oma suures pajas, mis viimselpäeval saab kellegi õhtusöögiks. Ta mängib meiega ja meie mängime kaasa. Meile meeldib see. Kui sa lõpetad oma õhtu kellegi akna all talle armastust avaldades, siis kui palju sellest on sinu teha? Äkki see oli lihtsalt kellegi perversse plaani osa? No türa küll! Kust ta võtab sellise õiguse meiega mängida?

Raamaturiiulid olid tühjad. Raamatuid enam ei olnud. Need olid kõik kastidesse paigutatud, ilusti üksteise otsa. Keegi oli võtnud lausa vaevaks neid ilusti kastidesse sorteerida. Kastide keskel istus noor tütarlaps, seelik langenud laiali tema ümber, ja silitas viimast avatud kasti ja selles paiknevaid raamatuid.
Tuppa tormas poiss, vihane pilk näol, ja haaras ühe kastidest.
"Oota!" ütles tüdruk, tõusmata oma istekohalt, "Oled sa kindel, et sa nad kõik kohe kaasa võtad? Äkki jätad mulle siia miskit lugeda?"
Poiss ei vasta, ta tahaks pigem justkui toast välja tormata. Millegi pärast oli ta tüdruku peale pahane.
"Miks sa ei vasta mulle?" küsis tüdruk uuesti.
Poiss pani raamatukasti maha ja vaatas vihaselt tüdruku poole: "Miks ma peaksin sulle siin veel midagi jätma? Miks ma peaksin sinuga tahtma üldse edasi suhelda? Sul oli võimalus, see on möödas! Jäta mind nüüd rahule!"
Poiss võttis kasti jälle kätte ja kõndis toast välja.
"Mitte et ma ei tahaks, sa tead," jätkas poiss palju rahulikumalt, kui ta tagasi tuppa tuli, "Kuid ma ei tea kaua ma jaksan enam. Midagi läheb varsti perse. Ei pruugi, aga võib. Seda ma ka ei taha. Oleme pigem rahulikult sõbrad? Koos elamine oli halb idee."
"Parim kuu, mis mul olnud on," vastas tüdruk ja tõusis püsti.
"Aga miks sa siis - ?" tahtis poiss küsida, kuid tüdruk vastas selle peale koheselt, ilma küsimust ära ootamata.
"Sest mina ei tunne nii. Ma ei saa. Las me lihtsalt naudime seda, mis meil on."
Poiss jäi seisma, raamatukast käes. Tüdruk oli talle lähemale astunud ja silitas nüüd tema põske. Poiss hakkas nutma.
"Aga võib-olla kunagi?"
Tüdruk raputas pead ja kummardus aeglaselt poisile lähemale ning sosistas talle kõrva:
"Kes teab milleks see hea on."
Tüdruk astus paar sammu tagasi, vaatas poisile otsa ning lahkus siis toast.
Poiss pillas kasti maha ja vajus põlvili. Kõik mida toas kuulda oli, oli poisi vaikne hingamine ning kellaseina tiksumine. Korraks tundus poisile justkui oleks ta kuulnud kedagi täringuid veeretamas.

Saatus, sa sitane nälkjas, kes oma kulbiga muudkui segab ja segab ja segab. Saatus, kas sa saad ikka aru, et niimoodi segades on ka sinu teod juhuslikud? Miks sa siis üritad üldse midagi juhtida, kui sa ei teagi mida sa teed? Sa oled nagu purjus inimese mõtted, hüppamas ühelt rajalt teisele ja lõpuks sa ununed. Lõpuks ununeb niikuinii kõik. Arvad, et sa jääd? Sa pole igavene. Sa ei ole konstant. Ka sina vahetud, täpselt nagu inimesed meie elus, vahetub ka meie Saatus. Saatus, kulla sõber, hoia natukene tagasi. Saatus, kallis... Käi perse!

PUNKTPUNKTPUNKT

Hilisöiste ja varahommikuste tunnete hõisked ja purunevate õllepudelite klirin. Ikka juhtub. Jälle on inimesed jõudnud ringiga nädalavahetuse meeleollu. Keegi ei tea aga enam mis päev päriselt on. Kas oli vist kolmapäev? Või on neljapäev? Kurat seda teab, eriti veel kui aju mõtlemisvõime piirdub ainult järgmisel õlleklaasil või siis kusagil ootaval burgeril. Alkohol on ähmastanud mõistuse ja ka pilgu.
Just need joomauimased pilgud kohtusidki tänaval. Nad jälgisid teineteist pikalt. Nad olid eraldi seltskondades, kuid kumbki ei pööranud enam tähelepanu millelegi muule peale enda vastas seisva partneri.
Nad olid tänava eri otstes, kuid siiski oli nende alkoholipilk piisavalt selge, et näha. Näha muidugi ainult teine-teist, aga siiski näha.
Tegemist oli poisi ja tüdrukuga. Poiss ei paistnud millegi erilise poolest silma. Võib-olla ainult see sära, mis tema silmist kunagi ei kadunud.
Tüdruk oli aga üks erilisemaid, keda poiss kunagi näinud oli. Ega ta ilmaasjata muidu ainuüksi teda poleks vaadanud. Tema pruune silmi ja kergelt punakaid juukseid. Ruuged oleks vist õige kirjeldus neile!
Poiss liikus oma grupist eemale. Tal oli jook otsa saanud. Sama tegi tüdruk, ka tema tops vajas taastäitmist.
Nad kohtusid baari ukse juures, kus poiss peatus, et tüdruk enda ees sisse lasta.
"Aitäh," pomises tüdruk ja kadus baari. Poiss järgnes talle.
Baarileti ääres kohtusid nad uuesti.
"Marko," tutvustas poiss ennast ja ulatas käe tüdrukule.
"Anastasia," vastas tüdruk, surudes poisi kätt, "ehk Anna."
"Meeldiv tutvuda. Mis siis täna õhtul plaanis on?"
"Ma ei teagi. Ei olnud väga midagi rohkemat plaanis. On sul ehk midagi välja pakkuda?"
Poiss noogutas ja haaras tüdruku käest.
Poiss viis tüdruku jõe äärde. Nad jalutasid mööda selle kallast ja rääkisid. Nad turnisid puude otsa. Nad tegid mis iganes neil pähe tuli. Täna võis.
Päike oli juba tõusnud, kui nad lõpuks tüdruku ukse taha jõudsid. Inimesed nende ümber tõttasid tööle, aga nemad ainult naersid, neid see ei huvitanud. Nemad ei läinud tööle. Neid ei oodanud keegi. Neil olid nemad ise. Neil oli praegu vaja vaid teineteist.
"Kas sa tahad äkki sisse tulla?" küsis tüdruk. Nad olid just suudelnud.
"Miks ka mitte," vastas poiss ja lasi tüdrukul oma käest haarata ning ta tuppa vedada.
...
Pärastlõuna oli ammu käes, kui poiss voodist tõusis ja end aeglaselt riidesse pani. Alusatades aluspesust ja lõpetades oma kergelt viina järgi lõhnava pusaga. Ta jalutas juukseid sasides kööki ja vaatas seal ringi. Kõik oli nii võõras. Muidugi! Kõik oligi ju võõras! Tal polnud õrna aimugi, kes see tüdruk on.
Poiss suundus ukse juurde ja pani tossud jalga.
-
Tüdruk ärkas toidulõhnade peale, tõmbas selga suvalise pusa ja jalutas kööki, kus laual seisis soe taldrikutäis pastat, mille kõrval seisis kiri.
-
Kostis koputus uksele. Ukse taga ei olnud kedagi. Poiss leidis aga maast kirja.
-
Oli reede õhtu. Nüüd olid kõik, kes varem siit puudnud olid, leidnud oma tee nädalavahetuse meeleolus tänavale, kus käis pidu kogu öö. Rahva seas seisid üks poiss ja üks tüdruk, kes teineteist eemalt piidlesid. Mis käis neil mõttes? Kurat seda teab. Vaevalt nad isegi seda teavad. Nad teavad vaid seda, et nad tahavad midagi. Mis see on? Eks nad anna teada, kui nad sellest isegi lõpuks aru saavad. Senikaua, las nad lõbutsevad. Senikauaks on neil sõbrad.

See veider suhe

Suhtlemine on vahel justkui keeruline malemäng veidrate reeglitega, millest pooli sa ei tea.

Iga vestlus on justkui lahing, mis on jagatud mitmeteks väiksemateks kokkupuudeteks. See on jõukatsumine. Küsimus on vaid selles, kelle intellekt tuleb välja võitjana?

Tavaliselt mõlema. Kui panna kokku kasulikud ja kahjulikud tegurid mis sa ühest vestlusest saad, siis pea alati kaaluvad kasulikud kahjulikud ülesse. No kurat, tavaliselt isegi pole mingeid kahjulike külgi!

Muidugi on ka neid vestlusi, kus mõlemad pidevalt teineteise kuningat tule all hoiavad, püsides pingelises viigis. Suhted, mis sarnanevad külma sõja aegsetele Ida ja Lääne suhtlustele.

Vestlusi, kus mõlemad osapooled tunnevad ennast veidi ebamugavalt, kuid tahavad seal siiski olla.

Need on need love-hate suhted. Need on vestlused, kus just see pingelisus ja piinlikus hoiavad seda kõige rohkem elus.

Kui inimesed teadlikult teineteisega kolm aastat ei räägi, tekib nende vahele vaikne side.

„Hei! Kuidas läheb?“
„Ma ei tea. Miks sa küsid? Kuidas see sinusse puutub?“

„Ma tahan teada. Hoolimata sellest vaikusest, oled sa mulle oluline. Muidu ma ei väldiks sind.“
„Ja muidu ma räägiks sinuga. Sa tead seda. Kurat!“
„Mis on?“
„Unusta ära, mida ma just ütlesin. Ma ei tea mida ma räägin.“
„Raske on unustada. Mida vähem me räägime, seda rohke ma meie vestlusi mäletan.“

„Selles osas on sul ehk õigus.“
„Ehk on.“

Need hetked, kus te tahate teineteisega tegelikult rääkida, aga te mõlemad teate, et see on vale.

Peaaegu nagu eksid, kes on mõlemad endale juba uued kaaslased leidnud, kellega koos läbi elu minna. Te räägite ja tunnete, et see ei ole õige, kuid te ei suuda ka lõpetada, sest see inimene on teile hoolimata kõigest siiski kallis.

Te olete mõlemad natukene segaduses ja kardate, mis te räägite. Te hoiate ennast tagasi, kuid muutute aina julgemaks. Te vestleda vaid interneti teel, sest mõlemad kardavad teisega leppida kokku näost näkku kohtumist, ükskõik mis põhjusel.

„Täna on väljas tähesadu, sa ei olegi seda vaatamas.“
„Ma tean, et on, aga üksinda on natukene kurb.“
„Pilves on kah.“
„On. Selle pärast ei vaata sina?“
„Ei, ma ei vaata samal põhjusel. Üksinda on kurb.“

„Aga mis oleks, kui me mõlemad üksinda vaatama läheks?“
„See oleks täitsa mõte. Mul on siin kodu lähedal üks hea koht kuhu minna.“
„Mul ka. Sa elad ikka siin samas? Siin minu lähedal?“
„Ikka siin.“

Vaikselt, hästi  ettevaatlikud, hiilite te ümber selle teema, üritades lükata teist sellesse auku, kus ta astub selle sammu. Te katsute vaimselt rammu. Te tantsite teineteise ümber tangot.

Kahjuks on neid mõistusi vähe, kes sind võivad niimoodi stimuleerida. Ja alati on võimalus, et just see ekstreemne olukord millesse te olete sattunud on ainus põhjuks, miks ta sulle nii mõjub. Aga siinkohal ei tohiks mitte mingil juhul seda kartma hakata, sest mis siis, kui ei ole? Tuleb mis ta tuleb. Olevik on varsti minevik ja mineviku pole mõtet karta. Tuleviku me veel ei tea, nii et ka seda pole mõtet karta.

„Tead mis, tegelikult ma kardan.“
„Mida sa kardad?“
„Sind?“
„Mind ?! Miks sa peaksid mind kartma.“
„Sest ma kardan, et ma ei suudaks vastu panna.“

„Sa kardad ennast? Meid? Ma ei mõista miks.“

„Ja mis siis, kui kõik see tuleneb lihtsalt sellest, et sa oled justkui mingi keelatud vili. See, et ma sind tahan. See, et sinuga rääkimine tekitab mul seest sooja tunde. See, et mul hakkab õrnalt kõhus keerama, kui sa ütled, et sa tahad, et ma oleks osa su elust!“

„Äkki ongi. Aga sa ei saa kunagi teada, kui me ei proovi. Ja kui me ei proovi, siis tõenäoliselt varsti vaibuks meie vestlused. Meie suhtlus kaoks päris-elu sügavusse, meenudes aeg-ajalt „jaa, oli küll midagi sellist“.“
„Seda ma ei tahaks.“

„Mina ka mitte.“

„Aga mis me siis teeme?“
„Ma ei tea.“

„Me ei tea.“

Ütle kui tuled

Ööd on küll pimedad,
Kuid mind see ei häiri,
Ma vaatan aknast välja,
Kuu taevas vaid läigib

Ei ühtki teist valgust,
Nii pime on august
Just sind ma ootan siin

Ütle kui tuled,
kohvitass on juba valmis,
Ütle kui tuled
ja süütan sigareti ka
Ütle kui tuled,
Ma ootan sind kallis,
Ütle kui tuled,
siis varsti kõik on hea.

Ööd on pimedad,
isegi kuu ei läigi
Üks mõte mind hirmutab
See mõte mind häirib

Leekides

„Viimasel ajal tahaks ma lihtsalt vaadata, kuidas maailm mu ümber põleb. Et kõik võtaks tule otsa ja hävineks aeglases kaoses. Ma arvan, et see on selle pärast, et mu elu on muutunud langevaks spiraaliks ja ma ei oska sellest välja tulla.“

Andres tõusis voodiääre pealt, kus ta istus ja tõmbas käega läbi oma kastanpruunide juuste.

Ta oli üpriski keskmist kasvu noormees, juba mõnda aega ajamata nooruki-habe lõua otsas. Tukk natuke kohevile kõrvale lükatud. Tema riietus ei olnud ka midagi erilist. Tumesinised teksad ja hall lukuga hoodie, mille käised olid üles kääritud ja lukk eest lahti, mille alt paistis heledates värvides t-särk, mis oli ka ainus asi, mis poisile värvi andis.

Andrese vastas istus tüdruk, pruunikas-punaste juuste ja sügavpruunide silmadega noor tütarlaps. Tema juuksed olid muidu patsis, aga üks salk oli langenud tema näole. Seljas oli tal hallikas kleit, mille all olid mustad sukad.

„Ja mis kogu selle kuhjuva kaose juures kõige hullem on? Ma ütlen nii paljudele asjadele „ei“, kuid ikkagist juhtub midagi. Võib-olla on kõik nii mõeldud. Võib-olla ma peaks selle lihtsalt kõik vastu võtma. Avama oma käed ja lasta elul ennast kanda, eks näis kuhu see viib. Milleks võidelda millegagi, mis on sinust suurem, sinust tugevam?“

Andres istus löödud näoga tüdruku, Anne, kõrvale.

„Ja lihtsalt olla niisama? Anda alla?“

„Nojah noh. Mida ei ole võimalik muuta, seda ei muuda. Mida ei ole võimalik teha, seda ei tee. Mina lihtsalt ei jaksa enam. Ma ausalt ei jaksa enam maadelda eluga ja vaadata, kas mul nüüd veab või mitte. Las kõik lihtsalt läheb nii kuis peab. Mina ei pane enam mingeid pidureid peale.“

„Ja kuhu sa looda niimoodi jõuda?“

Andres heitis selili ja vahtis lage.

„Ma ei tea. Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Aga siin ei jaksa ma enam olla. Anne, ma olen õnnetu! No kurat, ma hakkan igasuguseid tundeid kaotama! Mul on vaja muutust. Mul on vaja siit minema. Mul on vaja midagi muud, midagi uut. Või kedagi uut.“

„Ühesõnaga, sa tahad kõik vana maha jätta?“
„Ei! Aga ma ei taha ka stagneeruda. Ma vajan vaimset stimulatsiooni ja see, mis mul praegu on ei suuda seda piisavalt pakkuda.“

„Kas üldse suudab?“

„Ma ei tea,“ vastas Andres nukralt ja pani silmad kinni.

Nad olid seal täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud midagi. Aeglaselt muutus Andrese hingamine ühtlasemaks, kuniks ta lõpuks uinus. Kui Anne oli veendunud, et poiss tõesti magab, tõusis ta püsti, kõndis rõdule, süütas sigareti ja hakkas nutma. Ta nuttis vaikselt, omaette, kuid ta tegi seda pikalt. Praegu võis, sest praegu polnud kedagi teist siin. Praegu ei pidanud ta ennast kaitsma.

Andres ei ärganud enne järgmise päeva pärastlõunat. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta esimese asjana enda kõrval magavat Annet, tema juuksed õrnalt Andrese nägu kõditamas.

Hästi vaikselt, ilma et ta Annet üles ärataks, hiilis Andres voodist välja ja tõmbas oma jope selga.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Anne, kui Andres juba välisukse juures oli, käsi lingi peal. Ta oli üles ärganud ja seisis nüüd magamistoa ja esiku ukse peal.

„Ma ei tea,“ vastas Andres õlgu kehitades, ümber keeramata.

„Ära siis mine.“

„Miks?“

„Sest sa ei tea, mis sind ees ootab. Puhka natukene veel.“

„Väljakutsetele tuleb vastu astuda, Anne.“

„Aga siis jää minu pärast!“
„Sinu? Mismõttes? Sina oled see, kes on veendunud, et varsti laguneb meie sõprus koost.“

„Jah. Aga...“
„Mis aga?“

Anne astus kahe kiire sammuga Andrese juurde, haaras tema kuklast kinni ja tõmbas ta endale lähemale. Nende suud kohtusid. Nad paotasid neid kergelt. Andres haaras Annel ümbert kinni ja tõmbas kogu tema keha omale lähemale, nagu ta ei tahaks seda kunagi kaotada.

„Palun jää,“ sosistas Anne.

Andres noogutas.

Henri Holger - 6

Politsei-uurijad ja Karelsson kogunesid kõik ülekuulamisruumi, kus istusid ühe laua taga Lumiste ja Krimlitski.

„Milles te mind süüdistate?“ küsis Lumiste, rahulikult laua taga istudes ja vihaselt uurijaid põrnitsedes.

„Me ei tea veel,“ vastas vanem uurija, „Aga küll Holger meile selle varsti ära selgitab.“

Juri istus vaikselt, pilk maha suunatud ja mudis oma sõrmi.

„Ma ei ole milleski süüdi! Juri võib seda tunnistada! Ütle neile, Juri! Kes tappis Mihhailovi?“

„Mina tegin seda. Mina astusin vastuollu Eesti Vabariigi seadustega ja mõrvasin äritülis oma anonüümse partneri Rein Mihhailovi.“

„Sa tõesti arvad, et keegi usub seda?“ hõikas Henri, astudes tuppa ja istudes Lumiste ning Juri vastu maha.

„Räägi meile parem ära, mis päriselt juhtus!“ ütles Henri, sättides ennast mugavamalt istuma.

„Räägi meile, kuidas Mihhailovile ei meeldinud, kuidas te aina jõhkramaks ja jõhkramaks muutusite ning inimeludest enam väga ei hoolinud. Kuidas Mihhailov üritas teid siis takistada, astudes ise teie grupeeringust välja ning ähvardades paar päeva hiljem Lumistet, et kui nad tagasi ei tõmba, läheb ta politseisse. Muidugi ei saanud Lumiste sellega leppida ja selle tõttu oli tal vaja Mihhailovist lahti saada.“

„Kust sa seda kõike võtad, Holger? Kust sa sellist laimu kuulsid?“

„Kas see pole siis tõsi, Juri?“

„Mina ei tea midagi,“ ütles slaavlane, tõstmata pilku, kuid higi tema näos ja kaelal oli nähtav.

„Alles hetk tagasi võtsid sa mõrva omaks,“ ütles Henri.

„Täpselt nii! Te kõik kuulsite Jurit! Tema tappis Mihhailovi!“ karjatas Lumiste, muutudes oma eelmisest rahulikust olekust närvilisemaks.
„Palun, härra Lumiste, ärge nüüd segage vahele. Mul on siin tõendid, et teie, härra Lumiste, ning Mihhailov olite omavahel tülis.“

„Ja need tõendid on?“ küsis Lumiste. Ta hääl värises, nagu ka ta käed, kui ta üritas veeklaasi võtta.

Henri võttis oma pintsaku põuetaskust Kroonika ja asetas selle lauale.

„Siin on kirjas ühe ajakirjaniku poolt kogemata pealtkuuldud tüli sinu ja Mihhailovi vahel, Lumiste. Tema arvas küll, et tegemist on äritüliga. Kirjutas pikalt teie ärilistest erimeelsustest, mis teil tekkinud on viimasel ajal, arvates, et seal baari tagaukse juures te just selle pärast tülitsesite. Mina arvan aga, et minu variant on lähedasem tõele. Mis sina arvad, Juri?“

„Ära ütle midagi!“ karjatas Lumiste paaniliselt, pillates oma veeklaasi maha.

„Vabandust, härra Lumiste. Mäng on läbi, meil pole enam võimalust siit kuhugi väga pääseda,“ ütles Juri nukralt.

„Toimetage härra Lumiste mõneks ajaks uksetaha,“ ütles Henri tõsiselt ja süütas ühe sigareti.

„Nagu te juba teadsite rääkida, härra Holger, muutus meie organisatsioon järjest agresiivsemaks. Enamjaolt oli see seotud härra Lumiste allamäge mineva äriga, teisalt aga meie ainsa moraalse kompassi, Mihhailovi, organisatsioonist väljaastumisega. See kasvav agresiivsus ja süütute inimeste surmad olid alanud juba enne Mihhailovi lahkumist, mistõttu Rein Lumistele pakkumise tegi. Lumiste lõpetab kõik viimasel ajal esinenud tegevused ja Rein ei lähe politseisse. Tema tunnistusest oleks piisanud, et Lumiste eluks ajaks trellide taha panna. Neil oli kõva tüli, kuid lõpuks andis Lumiste järgi ja nad leppisid ära. Nende taasleitud sõpruse märgiks pidi Mihhailov õhtusöögile tulema. See on umbes see hetk, kus mina mängu tulen. Kell oli umbes pool kümme õhtul, kui Lumiste mulle helistas ja käskis mul koheselt baari tulla ja kaks oma kõige usaldusväärsemat meest kaasa võtta. Ma läksin kohale nii kiiresti, kui suutsin. Lumiste istus rahulikult tooli peal ja suitsetas sigarit. Temast paari sammu kaugusel lamas vereloigus Mihhailov. Mingit õhtusööki ei olnud. Lumistel oli juba enne plaanis oma endinde partner mõrvata. Mina osalesin asjas vaid niipalju, et aitasin laibast lahti saada. Mina ja kaks mu meest toimetasime ta raudteejaama ja heitsime ta rööbastele, lootes, et mõni rong teda tabab tehes niiviisi surmapõhjuse ilmselgeks.“

Henri ulatas oma sigaretilõpu Jurile ja nõjatus siis vastu tooli seljatuge.

„Aga räägi meile tulistamisest. Kas sa teadsid, et ta kavatses sind mulle reeta?“

„Mida? Sellest ei teadnud ma midagi! Ta maksis mulle ja minu meestele, et me teeks seda. Ta ütles, et see on selleks,  et kahtlust hajutada. See oli tema suurepärane plaan. Me algselt isegi ei teadnud, et teie seal peal olite, härra Holger.“

Henri tõusis püsti, tänas Jurit kõige selle eest ja pöördus siis oma kaaslaste poole.

„Siin teie juhtum siis nüüd on,“ ütles Henri uurijatele, „Aga kui te nüüd mind vabandaks, siis ma arvan, et baaris on üks viskiklaas, millel on minu nimi.“

Politseijaoskonna ees astus vanamees jälle Henri juurde.

„Rahulolust teie näos võin ma eeldada, et saite juhtumi lahendatud?“ ütles ta Henrile, kes ei teinud temast aga väljagi ja jätkas oma teed.

„Oodake nüüd, härra Holger, mul on teile üks pakkumine!“

„Vabandage härra, aga ma endiselt ei ole absoluutselt huvitatud sellest!“ hõikas Henri vanamehele.

„Ma olen nii palju surma ja pettust kogenud, et tahaks vahelduseks ka elada!“

Vanamees jäi nõutult seisma ja vaatama, kuidas Henri rõõmustades minema tormas.

Baaris ei olnud palju rahvast. Henri istus üksinda leti ääres, tellis endale ühe topeltviski jääga ning lasi pilgul üle ruumi käia. Tema vastas, seina ääres üksinda istus noor punapea ja jõi oma siidrit. Ta naeratas Henrile ning mees naeratas talle vastu.

Henri oli enne väljas kuulnud üht tema sõbrannat teda kutsumas. Mis ta nimi oli? Hanna? Janne? Jane? Vist oli Jane.

„Tere õhtust, Jane,“ ütles Henri, tüdruku juurde istudes.

„Kust sa mu nime tead?“ oli tüdruk üllatunud.

„Jane, ma tean veel paljusid asju. Oled sa nendeks valmis?“
Jane muigas ja imes vaikselt läbi kõrre oma siidrit.

„Ma arvan, et olen küll.“

Henri Holger - 5

„Üles leidsin!“ karjus Henri Karelssoni tuppa tormates, vehkides käes ühe Kroonika väljaandega.

„Mille?“

Henri viskas Kroonika Karelssonile sülle.

„Selle juhtumi lahenduse.“

Karelsson vahtis tükk aega ajakirja, kuid ei saanud aru, kus Henri lahendust nägi.

„Ehk sa siis vähemalt räägid mulle, mis see juhtum üldse on?“
„Oh, Karelsson, kulla sõber. Praeguseks peaksid sa olema suutnud selle ometigi välja nuputada!“

„Mille?“
„Kõige mis toimub! Aga mul tõesti ei ole aega sulle praegu selgitada. Ma pakun, et jaoskonnas on paar politseidetektiivi, kes mind ootavad.“

Henri tormas uksest välja, jättes Karelssoni mõistmatult Kroonikat sirvima.

Politseijaoskonna ees seisis Lumiste, kes käed mantlitaskus suitsetas sigarit.

„Härra Holger! Mis teid siia toob?“
„Mihhailovi mõrv. Ja teid, härra Lumiste?“

„Politseil tekkisid küsimused nende tulistamiste asjus mis täna aset leidsid. Juri on sees vahi all.“
„Sa rääkisid?“
„Ei. Juri oli ka autos. Ja kuna minu poolt ei lastud ühtegi kuuli, siis võin mina vabalt väljas oma sigareid nautida.“

„Sa tahad öelda, et politsei sai lõpuks kuidagi oma käed ümber kurikuulsa Lumiste ja need käed on seal ainult kaitsmiseks?“
Lumiste naeris valjult ja kehitas õlgu.

„Sa mäletad ju küll kuidas need asjad on, Holger.

Henri noogutas.

„Aga nüüd, härra Lumiste, pean ma tõesti sisse minema. Mihhailovi hing ootab rahu.“

Lumiste noogutas, võttis oma sigareti hammaste vahelt ja vehkis sellega natukene ringi.

„Küll me kohtume sees uuesti, Holger. Vaata, et Juri saaks, mis ta ära on teeninud.“

Henri kõndis kindlalt läbi politseijaoskonna ilma takistamata, kuniks üks nooremkonstaabel ülekuulamisruumide juures tema teele ette astus.

„Vabandust härra, kuid tavakodanikele on siin viibimine keelatud.“

Henri vaid muigas ja hakkas temast mööda kõndima, kuid politseinik haaras ta käest kinni ja lükkas ta vastu seina.

„Kui te ei allu käskudele härra, oleme me sunnitud teid arreteerima.“

Nooremkonstaabel vaatas jaoskonnas ringi, et näha kas keegi talle appi tuleb, kuid kõik lihtsalt muigasid.

„Mul on teie dokumenti vaja, härra,“ jätkas konstaabel, kaotades oma häälest enesekindluse.

Henri tõmbas ühe lihtsa liigutusega oma käe vabaks, võttis taskust oma rahakoti ja lehvitas sellega politseiniku ees.

„Tervist, härra nooremkonstaabel. Minu nimi on Henri Holger ja mul tekkis küsimus, et ehk oskate mind Juri Krimlitski ülekuulamisruumi poole juhatada?“

Nooremkonstaabel pillas Henri rahakoti maha, astus ehmatades kaks sammu tagasi ja kogu jaoskond mattus naerulaginasse.

Henri korjas oma rahakoti üles ning vaatas muigega nooremkonstaablile otsa, kes viipas ühe ukse poole. Henri tänas teda noogutades ja koputas uksele.

Politsei-uurijad, kes senimaani ülekuulamist läbi olid viinud, need samad, kes Henri juhtumile appi olid kutsunud, astusid uksest välja, jättes Henri ja Juri sinna üksinda.

„On sul midagi minu vastu, Juri?“ küsis Henri, asetades oma jaki tooli seljatoe peale.

Juri keeras vastamise asemel pea ära.

„Ma ei saa sellest aru Juri.“

„Millest?“ küsis mees vastu, kõva aktseniga.

„Miks sa mind ja Lumistet tulistasid, kui sa Mihhailovi mõrvaga kuidagi seotud ei olnud? Vähemalt nii sa mulle ju väitsid.“

„Ma olen kriminaal, härra Holger, ja mitte Eesti kodanikust kriminaal veel sealjuures. Kas mina siis ei tohi valetada?“

„Oh ei, ärge üldse arvake, et ma teid diskrimineerin. Teil on täpselt samasugune õigus valetada ja petta nagu kõigil teistel Eesti kriminaalidel. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda tühjast kohast peaksid tegema?“
„Miks tühjast kohast? Mihhailovil ja minul tekkis tüli, kui ta meie grupeeringust lahkus. Ta jäi mulle natukene võlgu, ta ei tahtnud ära maksta. Niisiis tegin mina temaga lõpu.“

„Ahah. Ja kas sa ütlesid politseile kah nii?“
„Veel pole jõudnud. Aga kas nad siis praegu ei salvesta?“
Henri raputas pead ja tõusis püsti.

„Minu kohtumisi, Juri, ei salvesta keegi.“

Henri astus ülekuulamisruumist välja ja naeratas ukse taga ootavatele uurijatele.

„Said midagi?“ küsis noorem neist, ulatades Henrile kohvitassi.

„Mitte midagi, mis oleks väärtuslik,“ vastas Henri ja süütas ühe sigareti.

„Kuulus Henri Holger on valedel jälgedel?“ küsis vanem uurija mõnitavalt, kõkutades oma madalat naeru.

„Ei ole, hoolimata sellest, et härra Krimlitski seal sees üritab mind nendele lükata. Ta ei ole Mihhailovi mõrvaga seotud. Ega keegi minu sõpra Karelssoni pole näinud?“

Mõlemad uurijad kehitasid õlgu, kuid just sel hetkel jooksis nende poole hingeldav ja näost punane Karelsson.

„Henri... Ma tean... Mis... Kes...“

Henri patsutas naerdes oma sõpra õlale ja võttis tema käest ajakirja, mida Karelsson enda ees lehvitas.

„Just seda mul vaja oligi. Härrased, kui te nüüd tuleksite koos minuga. Kus härra Lumiste on?“

„Ta oli just enne väljas,“  vastas Karelsson, olles ennast hetke kogunud.

„Väga hea,“ ütles Henri ja kõndis kindlal sammul välisukse poole, uurijad ja Karelsson kannul.

„Vabandage väga, härra Lumiste,“ ütles Henri välja jõudes ja pöördus siis uurijate poole.

„Palun, kallid uurijad, vahistage härra Lumiste kahtlustatuna Rein Mihhailovi mõrvas ja tänavatulistamise korraldamises.“

Lumiste pillas oma sigari maha, kuid kogus siis ennast koheselt.

„Mida sa ajad, Holger? Oled sa puhta lolliks läinud? Ma olin ju koos sinuga selles autos mida tulistati! Miks ma peaksin laskma enda pihta tulistada?“

„Seda räägi sina meile, Lumiste. Aga äkki läheme tagasi sisse. Kindlasti Juri juba ootab, millal sa tema juurde tuled.“

„Kuule Holger,“ hakkas Lumiste Henrit ähvardama, kuid mees lõi teda kiirelt kõhtu ja lasi tal siis käed raudu panna.

„Läheme tagasi sisse härra Krimlistki juurde, või mis te arvate härrased?“

Kõik vaatasid nõutult Henrit, kuid allusid tema käskudele. Ta tegutses nii enesekindlalt ja teadvalt, et kõik lihtsalt usaldasid teda pimesi.

Uurijad talutasid Lumiste enda ees jaoskonda, kuhu nad ise koos Karelssoniga ka koheselt järgnesid. Ainult Henri jäi veel hetkeks maha ja nägi, kuidas neid jälgib naeratusega seesama vanamees, kes teda ära oli üritanud osta.

Henri Holger - 4

„Paistab, et keegi ei taha, et te minuga räägiksite, härra Lumiste. Ta peab ikka väga meeleheitel olema, et teile nii teha,“ karjus Henri üle püssilaskude, samas kui Lumiste autojuht, lootes, et ta kuuli ei saa, gaas põhjas läbi tänava lendas.

„See on tõenäoliselt Juri! See, kes teile ütles, et sa meile natukene au annaks, Holger.“

„Tõesti või? Poleks arvanudki, et ta südametunnistus nii must võib olla. Kuidas ta sellesse pilti sobib?“
„Kas sa tõesti arvad, et praegu on selleks õige aeg?“
„Mitte ainult, Lumiste! Ma arvan, et praegu oleks justkui ainus võimalus selle rääkimiseks!“

„Me ei tea temast palju, ta on värske veri. Noor poiss, hästi pealetükkiv. Tore poiss muidu. Aga sa ju nägid kuidas ta kohtumisel käitus.“
„Jah, nägin küll. Aga ikkagist, kuidas ta asjasse puutub?“
„Holger. Praegu ei ole hea aeg,“ ütles Lumiste ainult, nihutas ennast Henri uksele lähemale ning võttis selle lingist kinni.

„Oled sa valmis? Siinsamas on ühe kohviku teenindajate sissepääs. Mine sealt lihtsalt sisse, ära vaata tagasi. Käitu rahulikult. Mine saali, eesuksest välja ning seejärel otse koju. Ma tegelen Juriga.“

„Oota-„

Henri tahtis protestida, kuid auto tegi järsu pöörde ühte kõrvaltänavasse, kus Lumiste ukse lahti tegi ja Henri autost välja tõukas. Henri ei jäänud aga autole järgi vaatama, vaid tõusis ruttu püsti ja tormas lähedal asuvast uksest sisse.

Läbi pimedate tänavate tagasi koju jõudnud, leidis Henri eest mureliku Karelssoni.

„Kus kurat sa olid? Sulle on külaline.“
„Kes see on?“
„Mul pole õrna aimugi, aga ta ei meeldi mulle.“

Henri astus tuppa ja nägi enda tugitoolis istumas sama vanameest, keda ta tänaval oli näinud. Nüüd oli tal küll ülikond seljas, kuid habe ja juuksed nägid endiselt kasimata välja.

„Mis see tähendab?“
„Rahu, Holger. Tule istu maha. Kuidas su uurimine edeneb?“

Henri istus diivanile ja süütas laua pealt võetud pakist ühe sigareti.

„Täiesti enam-vähem. Mul on kahtlusalune. Aga kes kurat sina oled ja mida sa siis lõppude lõpuks asjast tead?“

„Lihtsalt sinu tegevuse austaja. Sinusuguse kaliibriga mees ei jää ju ometigi märkamatuks. Ja sellest juhtumist ei tea ma midagi, peale selle, et Mihhailov surnud on.“

„Ja mida sa minust nüüd tahad?“

Vanamees viskas Henri sülle paksu ümbriku enne kui vastas.

„Lase sel juhtumil olla ja see raha selles ümbrikus on sinu. Lihtsalt lõpeta see asi ära. Ära uuri enam. Kõnni minema.“

Henri pani paki tagasi laua peale ja raputas pead.

„Ma ei ole müüa. Miks sa enne kerjasid, kui sul nii palju raha on?“

Vanamees tõusis naeratades püsti, pistis ümbriku oma mantli taskusse ja vastas:
„Eks igaühel meist ole omad hobid,“ ning kõndis siis naeratades välja.

„Vabandust, et teie aega raiskasin, härra Holger,“ ütles ta veel ukse pealt ja astus välja.

Seejärel tuli Karelsson ettevaatlikult tuppa, käes patakas vanu Kroonikaid.

„Kes see oli?“ küsis Karelsson, kuid Henri ei vastanud. Ta istus toolil, sigaret huulte vahelt välja rippumas ja vahtis lihtsalt mõtlikult enda ette.

„Henri?“

Mees võpatas, naastes oma mõtetest tagasi reaalsusesse.

„Ah? See? Mul pole õrna aimugi. Kroonikad tõid?“

Karelsson viipas laua peal olevate ajakirjade suunas.

„On kõik korras?“

Henri noogutas.

„Nüüd räägid mulle, mis juhtumi kallal sa tegutsed?“

Henri raputas pead.

„Kas need on klaasikillud su jope peal?“ küsis Karelsson ärevalt, korjates ühe pisikese killu Henri jaki pealt.

Henri võttis jope kiiresti seljast ära ja pani selle tooli seljatoe peale.

„Võib-olla. Ma ei tea. Las nad olla.“

Karelsson kehitas õlgu ja läks murelikult toast välja, jättes Henri üksinda oma sigarettide ja Kroonikatega.

Henri Holger - 3

„Kuidas teile meie uus koht meeldib?  Meil oli kahju eelmisest kohast lahkuda, aga selle põletasite te ju maha,“ jätkas paksuke oma juttu

„Ma palun selle pärast vabandust, härra Lumiste. See ei olnud algselt päris nii plaanitud, aga teate ju küll, kuidas sees suitsetamisega on.“

Seda öeldes, võttis Henri oma taskust portsigari ning selle seest ühe ise keeratud sigareti, mille ta ka koheselt süüta.

Püsti seisev vanamees vaid naeris selle peale ja viipas Henrit ühele vabale toolile ümber laua istuma.

„Aga tule ja istu, Holger. Sinu koht on veel vaba. Me oleme sind igatsenud.“

„Vabanudst, härra Lumiste. Ma ei tulnud siia sellisele kohtumisele. Mul on vaja ühe inimese asukohta teada.“
„Eks sa ise tea, Holger. Kes see oleks?“

„Endine abilinnapea Mihhailov. Kas te ehk teate kust teda leida võiks?“
„Kavalat Reinu mõtled?“ küsis Lumiste, „Kui sa meiega veel natukene kontakti hoiaksid, siis sa teaksid, et ta ei käi enam ammu siin. Ta ei puutu enam meisse. Ta teeb endale seadusliku nime.“

„Olete tema eest raha välja pannud?“

„Ole nüüd, Holger! Kas me sinu eest panime? Me ei tee enam selliseid asju. Ta võis minna. Ta ei tohi lihtsalt midagi välja rääkida. Vot siis paneme me tema pea eest raha välja. Ja sa ei kujuta ette kui suure raha veel.“

„Nojah, seda te kartma ei pea,“ ütles Henri suitsu välja puhudes, „Sest  keegi on ta juba tapnud.“

Lumiste istus aeglaselt tagasi oma tooli peale ja vaatas oma kaaslasi, kes kõik süüdistavalt üksteist vaatasid.

„Ja mida te sellega öelda tahate, härra Holger?“ küsis üks noorem mees, kellel oli kõva vene aktsent küljes.

„Kas te tahate vihjata, et meie lasime seda teha? Andke meile natukenegi au, härra.“

„Ei, ma ei tahtnud seda vihjata. Ma lootsin, et võib-olla te ehk teate midagi. Aga paistab, et mitte, nii et ma jätaks teid nüüd rahule, arutama mida iganes te siin ka arutate koos. Nägemist.“

„Oodake!“ hõikas Lumiste uuesti püsti tõustes ja kiirel sammul Henri juurde kõndides.

„Henri, sa tead mind ja ma loodan, et sa usud mind, kui ma ütlen, et meie ei ole selles süüdi. Täiesti ausalt. Kui sa uurimise edaspidi meist kaugemal hoiaks, siis ma oleks ülimalt tänulik.“

Lumiste sirutas oma käe välja Henri poole.

„Ma pole enam ammu uurija, härra Lumiste,“ ütles Henri Lumiste kätt surudes, „Kuid ma usun sind. Nägemiseni!“
„Loodetavasti mitte,“ vastas Lumiste naerdes ja läks istus tagasi oma kohale.

Väljas oli vihm vahepeal järgi jäänud ja inimesed hulkusid vaikselt pimeduses oma kodude poole. Sama suuna võttis endale ka Henri, kuid jäi seisma, kui see sama hulkur kes ennegi teda tüüdanud oli tema teele sattus.

„Ilusat ööd, peremees. Lähete juba varakult koju?“

„Kes sa oled?“ küsis Henri vihaselt, mehele lähemale astudes.

„Keiser Siimon, teie teenistuses, peremees.“

„Ja kust sa mind tead, Siimon?“

„Oeh, on palju asju, mida ma tean. Ja kas sa tead, Holger, et teadmised on pühad asjad. Neid ei tohiks niisama ära jagada. Kelle käes on teadmised, selle käes on maailm.“

„Tark oled sa küll, aga see ei olnud vastus minu küsimusele.“

„See ei olnud ka küsimus mida sul oli vaja küsida. Mis Lumiste sulle andis?“

Henri surus oma kätt tugevamalt rusikasse ja peitis selle siis taskusse.

„Mis see sinu asi on? Mis sa sellest üldse tead?“

„Piisavalt, et teada mis toimub kuid liiga vähe, et olla väärtuslik.“

„Mida iganes. Kui sul just midagi juhtumi kohta öelda ei ole, siis ma läheksin nüüd.“

„Otse loomulikult! Aga enne kui sa lähed, ehk on sul mõned sendid ülearu, peremees?“

Henri raputas vihaselt pead ning tormas vanamehest niimoodi mööda, et oleks ta peaaegu ümber lükanud.

Henri oli juba poolel teel koju, enne kui ta taskust Lumiste antud paberilipiku välja tõmbas ja luges, mis seal kirjas oli.

„Türa!“ karjatas ta vihaselt, võttis välja oma tulemasina, mida ta kasutas paberi ära põletamiseks ning hakkas siis tagasi linna jooksma.

Natukese aja pärast sõitis üks auto suurel kiirusel tema poole ja lasi signaali. Henri tõmbas ennast võimalikult seina äärde ning auto peatus pidurite kriuksudes tema kõrval. Tagaistuja aknast pistis pea välja Lumiste ja hõikas Henrile, et ta autosse istuks. Ilma pikemalt mõtlemata hüppas Henri autosse, mis koheselt minema sõitis.

„Mis sa tahad mind ära tappa või?“ küsis Henri, turvavööd kinnitades, „Sa oleksid mu peaaegu alla ajanud.“
„Ei, mina ei taha sind tappa. Aga ma olen üpriski kindel, et keegi tahab. Kes iganes Mihhailovi tappis ei taha, et sa oma nina sellesse topiks. Mendid on veel ära ostetavad, aga kuulus Härra Holger? Kus sa jäid?“
„Vabandust, Lumiste, ma ei lugenud su kirja enne kui ma juba peaaegu kodus olin. Ma ei oodanud, et see on midagi, mis minu kohest tähelepanu vajab.“

„Aga las see jääda, kuhu me läheme?“ küsis Henri.

„Kuhugi kus on ohutu.“

„Härra,“ ütles juht, kerge värinaga hääles, „Ma ei tahaks teid küll väga häirida, aga meid jälitatakse. Ja päris lähedalt.“

Lumiste vaatas äkitselt seljataha ja nägi üksteisel põrkerauas kinni olevaid musti audisid, mis ei saanud kuritegelikus maailmas just midagi väga head tähendada.

„Persse,“ ütles Lumiste vaikselt ja koputas juhi õlale, et too kiiremini sõidaks.

Kui Henri tagaaknast välja vaatas, lasid sealsed reisjad just oma aknad alla ja neist ilmusid välja automaatipüssidega varustatud mehed.

„Oi perse!“ jõudis Henri veel karjuda ning napilt jõudsid nad Lumistega oma pead alla panna, kui auto tagaklaas neile kildudena kaela langes.