Ukseava valgustas esikut, kuniks uks kinni vajus. Naeru kihistades otsis keegi lülitit.
Tuba valgus valgust täis ja paljastas ühe noormehe ja neiu, mõlemil naeratus kõrvuni. Tüdruk hoidis oma sõrmi lülitil veel mõned hetked, vaadates noormehele otsa, kes muiates vastu ust end toetas.
Tüdruk hakkas kingi jalast ära võtma. Silmsidet poisiga ta samal ajal aga ei katkestanud.
Ta liikus temast mööda, endiselt talle otsa vaadates, ja tegi toaukse lahti, kõndides aeglaselt sinna sisse.
Noormees järgnes talle. Nagu magnetiga tõmmatud.
Tüdruk istus voodile. Noormees võttis istet tema vastu toolile. Kumbki ei vaadanud hetkekski kõrvale. Kumbki ei suutnudki. Kumbki ei tahtnudki.
Tüdruk pani jala graatsiliselt üle põlve.
Ja nii nad istusid vaikuses teineteisele otsa vaadates. Päris pikalt.
Tüdruk oli see, kes esimesena liigutas. Vaadates korraks kõrvale, oma voodile, siludes tekil oleva kortsu sirgeks, pöördudes koheselt pärast seda tagasi noormehe poole oma pilguga.
Ta huuled olid kergelt paokil, valmis midagi ütlema.
"Nüüd kus sa tead mind ja minu lugu... Siis mida sa minu asemel teeksid?"
Noormees muigas. Noormees tõusis püsti. Noormees kõndis neiu juurde. Noormees lükkas tüdruku õrnalt voodile selili. Noormees viis oma pea neiu kõrva juurde. Noormees sosistas:
"Las ma näitan sulle."

Sa oled teatraalne-seksuaalne vannabii omaenese maailmas arvad leidvat kõike seda mis päriselt on päris. Ja selles leiad sa naudingu, mis on naudingutest teistmoodi. See on kui päris. Kas sa üldse iial oled tundnud päris? Sina. Kirjanik? Või näitleja? Või, kuuldavasti, lavastaja? Ära püüagi kõrvale hoida. Sest et

Oodake! Ärge veel minge! Kujutagem veel korra ette seda lava. Ja endiselt seda naist. Nüüd ta istub. Tooli peal. Ta ei tee suitsu. Ta ei joo veini. Tema kõrval on laud ja laual selle naise ainus pahe. Kohvi aurab. Ohtra piimaga.
Ma tean küll, et sa üritad aru saada, kuid asjatult. Sa ei mõista seda ilmselt iialgi. Sulle pole antud. Ja sa ei pea ka saama.

Sa vaatad ta silmi ja üritad neist kinni haarata. Äkki peitub seal…?
Siis ta naeratab. Ei-ei, hoopis seal on see…!
Ta heidab jala üle põlve.
Ja see kõik põgeneb su eest.

Naine rüüpab kohvi ja avab raamatu. Sa jälgid teda lummatult. Inimene sinu paremal jälgib teda lummatult, inimene sinu vasakul jälgib teda lummatult. Kogu saal jälgib teda lummatult.
Ja ta ei tee midagi.
Ning sa pingutad ja sa pingutad kuid ikkagi sa ei mõista.

Ma tahan teada. Nii kõlab, karjub, lausa möirgab soov sinu peas.

Ning samal ajal tõuseb neiu püsti. Ta on vahepeal oma kohvi ära joonud. Ta paneb raamatu lauale ja ringutab ennast. Naeratus on endiselt ta näol. See oleks nagu kogu aeg seal.
Neiu pöördub. Ja lahkub.

Kujutage endale ette lava. Ja sellel seisvat noort näitlejat muidugi ka. Tütarlast. Sellist... Ma ei oska isegi öelda. Ta ei ole "seksikas" selle sõna üldkasutatud mõttes, aga temas kindlasti on Midagi. Ta on seal. Täiest ilma millegita. Ta vaatab Sulle otsa. Jah, just nimelt Sulle, kuigi sa oled üks kümnetest, kui mitte sadadest.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sulle ütlema, miks ma nii teen? Kas sa üldse isegi saad aru, mida ma sinuga teen? Vaevalt. Vaata ennast!"
Hingetõmme, pilguvahetus, kuid ta vaatab endiselt sulle otsa.
"Ei. Ma ei ole karm. Ma ei taha sulle üldse kuidagi halvasti öelda, aga... Sa ei saakski ju seda kunagi mõista! Kuidas see üldse võimalik oleks?"
Pilguvahetus. Kui sa enne võib-olla isegi kõhklesid korra, siis nüüd vaatab ta kindlasti sind. Ta vaatab sulle silma. Ta vaatab sulle hinge.
"Mina. Mina ei tee midagi. Selles kõiges oled sa ise süüdi. Mina olen lihtsalt vahend läbi mille seda teha. Ma olen lihtsalt see millega end vabandada. Mõistad sa?"
See pilk on läbitungiv. Nõudev. Armas. Hoolitsev. Karm. Kindel. Pehme. Soe.
"See kõik on sinu enda teha."
Ja lava läheb pimedaks.
Rohkem pole vaja midagi teha. Sa oled juba haaratud, lummatud! Sa oled unustanud maailma enda ümber.
Palun. Kas ta ikka tuleb tagasi lavale? Pimedus jätkub,