Vilkuv tuleke lumega kaetud tee ääres tähistas arvatavasti valgusfoori. Töökorrast ära valgusfoori (ta ju siiski vilkus). Kollane! Pime! Kollane! Pime! Ja nii edasi. Siin linnaääres täielikus pimeduses nägi see välja kergelt õõvastav. See valgus jättis pimeduses tühja mulje. Kui kollane välgatus käis oli näha lumehelbeid langemas, aeglaselt. Paksud, valged helbed. See oli kaunis aga mitte absoluutselt kõik.
Eespool, kaugel eespool jalutas kaks inimest. Käest kinni. Kui ma peaksin arvama, siis ma pakuks, et need olid poiss ja tüdruk. Ma pakuksin ka, et nad olid väga kenad, nii palju kui neid vilkuvas valguses kaugelt läbi lumesaju näha oli.
Samas, tundsin sees, et olen halb inimene, hoolimata ilust. Ma oleksin palju meelsamini näinud neid inimesi kõndimas eraldi, eri tee otstes. Eri suundades!
Aga ma tegelikult ei teagi neid inimesi... Miks ma nii mõtlen? Olen ma hull? Olen ma nagu kibestunud vanainimesed, kes ei kannata teiste õnne? Ei tahaks hästi uskuda...
Kahju on, et nii juhtus aga. Aga... Aga...
Aga ilu on alles. Ka õõvastav tunne on alles. On veider kui need tunded on koos.
Veider... lihtsalt....
No comments:
Post a Comment