Kevad 1

Värvide mäng kevadisel veepinnal on päris põnev vaatepilt. Toredad mitmevärviliseks murduvad valguskiired pimestavad su silmad ja toovad näole naeratuse. Soojuskiirgus voolab üle sinu, endiselt talvejääs, keha ja hakkab seda aeglaselt pruunistama. Muidu kodudesse peitunud inimesed pistavad jälle oma pead välja, hästi ettevaatlikult muidugi, sest me kõik teame millised ohud kevadõhus varitsevad: nohu- ja kõhapisikud.
Vahi aga vahi! Nendes vetevärvides on näha ka inimeste vaimulende!

Automaatne reaktsioon vihale on vastata vihaga. Kui keegi solvub Sinu peale ja ütleb, et kui Sa teda seekord näha ei taha, ei taha tema sind enam kunagi näha on pea loomulik, et Sa inimese persse saadad ja talle jumalaga soovid. Eriti kui eelnev päev on kinnises ruumis veedetud ja vähe magatud. Sorri kui inimene tahab puhata, ei taha tülitseda. Mul on seda puhkust HÄDASTI vaja. Muidu annan ma varsti otsad.
Ah, persse kõik. Kui sa arvad, et ma ei vääri seda puhkust, siis ime kotte!
{Sa tead isegi kes Sa oled}

K

Vahepala

Kevad on lõpuks ka pisikese Eesti ülesse leidnud ja üritab kõikide südameid soojendada. Aga mitte minu oma. Loll kevad selline. Miks siis nii? Ma ei teagi... Äkki on see põhjustatud väsimusest, mine tea. Selline tunne on, et triivin sõpradest kaugele. Nii nendest kes mul on juba kaua olnud kui ka nendest kellega ma vaat et alles tutvusin. Üldse ei taha seda, aga sinna pole midagi parata ju.
Blogi on ohtlikult lähenemas oma esimesele sünnipäevale ja ka sajandale postitusele. Masendav. Ma olen juba terve aasta vaat et ainult enda jaoks mingit paska kokku kirjutanud.
Lühijutt "Tore on olla siin maamuna peal" on leidnud endale metsikult kontrolli alt väljuva elu. Seda on juba kõvasti edasi kirjutatud, võrreldes sellega mis siin üleval on, ja ma mõtlesin, et ma ikka ei oska seda kõike kirjasõnas nii hästi edasi anda, et peaks selle videosse võtma. Ja nii ma siis siin vaikselt nokitsen, mõtlen ja uurin. Äkki läheb varsti filmimiseks, mine tea.
Mida mul veel on öelda? Päris palju aga kurat ei oska ju. Tahaks, tahaks, tahaks kogu aeg.
Kellele mul veel on öelda? Paljud neist kes on ennast ilusti kenasti minu blogi jälgima sättinud seda päriselt kah teevad? Selles suhtes, et mul ei olegi mõtet midagi siin öelda. Depessiooni tekitav.

Nägemiseni
K

Lühijutud - Tore on olla siin maamuna peal: Osa 2

Möödus viis, kümme, kakskümmend minutit ennem kui poiss koos emaga kabinetist välja astus. Emal olid silmad nutmisest punased, poisil aga silmad segadusest kinni. Kui nad välja astusid hüppas tüdruk püsti ja küsis poisilt: "Mis oli, Karl?"
Poiss ei vastanud vaid tuiskas koos oma emaga välja. Tüdruk jooksis neile järgi, hõigates: "Hei, Karl! Oota!"
Poiss jäi lõpuks seisma ja pöördus tüdruku poole: "Mida?"
Maarja surus poisi pihku paberilipiku ja lisas: "Lihtsalt kui sul on vaja kellegagi rääkida."
Poiss pomises midagi ja pöördus jälle minekule. Parklas nägi Karl pingil istumas, pisarad põskedel, sama meest, kes ennem teda asti juures oli käinud. Mingil seletamatul põhjusel tundis poiss vajadust mehe juurde astuda, mida ta ka tegi.
"Kõik korras?" küsis ta mehelt. Vastuseks raputas mees pead.
"Mis juhtus?" küsis poiss uuesti. Mees ainult raputas pead ja viipas poisile, et ta rahule jäetaks. Poiss noogutas ja kõndis vaikuses oma ema juurde. Minema sõites jägis poiss meest, kes ennast selle aja jooksul üldse polnud liigutanud.

Hämmastav leid

Okei, ma siis sirvisin siin läbi oma vanade kirjutiste ja teiste kirjutiste, mis ma endale olen salvestanud ja sattusin ühe suurepärase autori otsa, kelle ma täiesti ära olin unustanud. See autor oli selline tegelane nagu Pilv (igaks juhuks mainin: jah, see on pseudonüüm). Aga mis ma ikka pläkutan, lugege ise. HOIATUS! See on minu poolt muudetud kujul natukene ja roppusi on kah alla tuunitud. See ei ole just tema kõige parem töö aga ainus mis ma praegu leidsin.


Ma tahaksin täna alustada ühe lihtsa ja mitte üldse julge väitega. Väide on järgnev:... oodake.... oodake... Te kõik olete sitemad sellid kui mina! Jah, ütlesin selle välja. Ja see on ju tõsi, te munalakkujad, või mis? Miks te seda endale ei tunnista, et mina, kes ma tean, et jumal on olemas minus ja mitte sinus ega temas, ega ka mitte Jeesuses, kui sind huvitama peaks. No persse küll, mina olengi jumal ja te kõik peate hakkama minu riista imema, et minu valge pühavõie teid kõiki kataks ja, et mõned ahnemad seda lausa jooks, et olla minule lähemal.
Jah sa igavene koeranikkuja, pane see peni käest ja lase minul sulle perse keerata ja sa oled vägevusele lähemal kui kunagi varem... "No türa persse, hui hakkangi." Vastuhakk? Ei. Ta teab, kes ma olen, mis ma olen ja kus ma olen. Tema ei pea mind paluma, tema lihtsalt ütleb mulle: "Tere jumal, asi on nüüd selline, et mingi vend nikkus mu naist ja ma tahan kättemaksu." Ja ilma, et tema midagi mulle lisaks tegema peaks, annan ma talle vahendid, et see pasalakkujast lehmatissiimeja ära tappa. Just see ongi jumalus.
Mis on loo mõte? Ei loe see kes sa oled, kui sa ise suudad ennast teostada. Ei loe Jumal, ega keegi muu. See, et sinu sitt on võibolla vedelam kui teistel ei tee sinust veel papistpoissi. Just seda ma tahtsingi öelda. Jää endaks, ära poe teistele, enda olemust hävitades, külje alla. Ütle mida su süda ja mõistus sulle soovitavad. Ära karda kaotada sõpra selle tõttu, et sa talle midagi halvasti ütled, kui tema midagi halvasti teeb. Ole JUMAL.

Ma ei eira seda, et jah ma olin vahepeal segaduses, kuid rõõmustagem, sellest sain ma juba AMMU üle. Iga päev, iga sekund, iga lühimgi hetk, olen ma kindel, et just nüüd olen ma teinud õige otsuse. See on minu elu parim otsus, see on minu elu õige otsus.

Sellel otsusel on nii häid kui halbu tagajärgi, aga mina olen sellega rahul. Head ja halvad ajad kokku kõik moodustavad ühe gigantse elamist väärt aja. Sina päästsid mu ja ma tahan, et sa teaks seda. Just Sinu pärast olen ma suuteline ennast veel õigel rajal hoidma. Ma tahaks Sulle pakkuda rohkem kui ma saan. Ma armastan Sind ja ära Sa seda iial unusta.

Vahepala

Niisiis, kuna kogu maailm paistab olevat Jaanimardikate fanaatika all, siis kuulan minagi praegu seda laulukest. Quite a catchy tune peaks ütlema, aga ta ei anna päris seda õiget tunnet mulle. Ta ei tekita tahtmist kirjutada, kujutada, luua ise sama. Okei, seda viimast võibolla natukene. Aga muidu olen ma täiesti tuim selle loo suhtes. Praegu läheb vist kuues kuulamine järjest, üritan ära tabada, aga kurat ei taba. Muidugi on selline mõnus biit ja sõnad on mõnusad aga ikka, hing ei taba ära seda asja. Mis värk on? Mis teeb selle loo eriliseks? Vastata võib kuhugi sinna allapoole, kommenteerides. Ega te ei pea vastama. No pressure.
Aga mis ma veel teinud olen? Päris palju asju. Kui kedagi huvitab minu põrunud katsed laulda, siis siit saab kuulata seda klaverilaulukest mis mul on.
Ja rohkem ei oska ma öelda hetkel midagi. Vast tuleb midagi põnevat ette ja siis tulen ja annan teile jälle teada.
Mõnusat kevadet.... NOT!

K

"No türa küll, mis siis sellest, et vahel ongi suitsupakk taskus?" küsisin sellest samusest viimati nimetatust viimast sigaretti võttes. Vaikus langes seltskonda kui ma seda parasjagu süütasin ja oma vihahooga jätkasin: "Selles suhtes, et see ei ole ju teie kuradima asi mida ma teen, onju? Mulle meeldib vahel oma kopsudesse paska tõmmata ja oma maksa kusega täita, mis siis sulle sellest?"
Ma ei viitsinud isegi vastust ära oodata kui minema kõndisin. Tõmbasin sigareti lõpuni ja võtsin siis kotist uue paki. Kärmelt oli sellel kile pealt ja juba järgmine suits käes. Jäin seda hetkeks vaatama ja siis järsku ei suutnud ma enam mitte kuidagi edasi liikuda, ükskõik kui palju ma ennast ka sundisin. Avastasin, et ma mõtlen iseenda jutule vastu. Ma mõtlesin, et ma olen liiga kaugele juba läinud. Aitab sellest jamast. Suits kukkus lausa ise mu sõrmede vahelt maha ja suitsupakk rändas lähimasse prügikasti. On aeg ennast käsile võtta, teha muutsi ja näha muutusi. Abistada vajadust.

Tunne on nagu tahaks kõik ise kinni vajuda. Silmad, pea, kõht, mõistus, süda. Kõik vajub, aeglaselt, tekitades piinu. Ärkvelolek on piin, sest maailm surub kõigi oma kohustustega peale. Magamine on piin, sest unenäos meenuvad asjad mida sa pidid tegema, valikud mis sa pidid tegema. Unedes näed sa ka tuleviku ja see painab. See ei ole tore. Tahaks ehitada ühe kõrge mudavalli kõige selle vastu kaitseks. Mudavalli, sest siis on lihtsam seda tahtmise korral lõhkuda. Maailmast võib ennast sulgeda aga mitte kauaks.
Just nagu paneks ukse kinni. Klõpsatus ja keerad võtit, et see ka lukku panna. Aga lukk ei keera. Lukuga on midagi katki. "Miks sa kinni ei lähe? Miks sa kinni ei lähe? MIKS SA KINNI EI LÄHE?!"
Tuleb abiline, kaaslane, ja keerab õrnalt lukku. Klõps. Nüüd on lukk kinni ja sealt ei saa enam miski kallale tungida. Kuniks need asjad seal sees avastavad uksepraod.
Justkui uksepragudest jooksevad minu peast mõtted sisse-välja, sisse-välja. See ei ole tore. Raske on keskenduda ühele hetkele, kuigi nii väga tahaks.
"Appi! Rünnatakse!"
Mudavall mureneb, nõrgeneb, pillutab endast tükke ja plahvatab.
Sa oled paljastatud maailmale, täpselt nii nagu sa peakski olema. Milleks peita? Sa pead olema rahul sellega mis toimub järelikult sa pead rahul olema ilma müürideta.
Hah. Plahvatusi toimub elus palju. Mitut Sina kogenud oled?
Metafüüsika on tähtsam kui füüsika, sest see sätib selle kus sa asud.
Ära istu minu peale ja mina ei istu sinu peale.

Hehehe - teate, ma olen seda asja juba kirjutanud? Just avastasin. Suht creepy.
Kõik on liiga hea minu jaoks.

Lühijutud - Tore on olla siin maamuna peal: Osa 1

   Kujutate ette haigla ooteruumi? Selline valge, üksik lill kusagil kaugel koridori nurgas nukralt seismas ja säästupirnid valgustamas pinkide rida arstide uste taga. Haiglas oli täna rahulik päev ja ooteruumis istus ainult kolm inimest. Kaks neist istusid sellele üksikule lillele üpriski lähedal, noor poiss ja juba vanemapoolne naine.
"Istu nüüd ilusti!" manitses naine poissi. Poiss nihkus toolil enam-vähem sirgemalt istuma ja surus klapid kõrva. Naine tõmbas tal klapi aga kõrvast ja ütles tasandatud häälel: "Pane see asjapulk vaiksemaks, teistel ei ole vaja sinu lärmi kuulda."
Poiss surus klapi tagasi kõrva ja muusika läks hoopis valjemaks. Pilt oli selge, need kaks on ema ja poeg.
   Neist ligi kümme sammu kaugemal istus noor tütarlaps kelle välimuse kirjeldamine on üpriski raske. Ta kandis erksavärvilisi riideid: punane jakk, kollane särk ja vikerkaare värviline müts. Mütsi alt tulid välja pikad punased juuksed, mis raamisid tema vaat et peaaegu perfektset nägu. Ta istus üksinda naeratades ja temagi kõrvus olid kõrvaklapid. Ta ei paistnud olevat väga vanem kui see poiss koridoris, ehk siis nad mõlemad jäid oma vanusega vahemikku 15 kuni 18.
   Järsku lõhkus koridoris kajavat summutatud muusikat ukse avamine. Arsti kabinetist astus välja veel üks nooruk, mustade juustega ja must habemetüügas lõua otsas ja, looduslikuks kontrastiks, lumivalge nägu. Ta hakkas tummalt mööda koridori ära kõndima kui järsku hõigati arstikabinetist: "Härra Veltmann, oodake!"
Nooruk jäi seisma ja üks medõde jooksis paberileht käes tema juurde: "Te unustasite selle maha."
Mees tänas teda ja jätkas oma kõndi. Nüüd pöördus õde ootajate poole ja ütles: "Kaljuorg, palun. Proua, me sooviks alguses ainult teiega rääkida."
Poiss, kes oli alguses hakanud oma emaga koos liikuma, istus maha tüdruku vastu. Nad vaatasid mõni hetk teineteisele silma ja tüdruk küsis siis: "Mille eest sind siia toodi?"
Poiss kehitas õlgu ja jälle langes vaikus koridori, kuid tüdruk ei lasknud sellel kaua püsida.
"Minu nimi on Maarja."
"Karl," oli poisi lühike vastus aga tüdruk ei tahtnud vaikusele alla vanduda.
"Kus koolis sa käid?"
Poiss hakkas juba vastama, kui arstikabineti uks lahti läks ja medõde ta sisse kutsus.

Vahepala

Niisiis, kohe alustan ma uue lühijutuga. Masendav, mul on ainult üks lugeja.
Niisiis lugu tuleb siis mitmest erineva haigusega inimesest. Täiega tahaks neid tegelasi joonistada, sest nad on nii värvikad ja toredad, aga ma kurat ei oska. Niisiis peate ainult kirjapildiga leppima.
Aga jah, siis ongi kõik.
Enamus on otsustanud

K

Vahepala

Ja vot niimoodi lõppeski siis juutide liin Islandil. Ausalt öelda seda ma küll ei oleks lõpust oodanud, aga sügavam mõte selles peitub. Kui väga tahta näha ja eriti pingsalt otsida.
Kuna mul on mingi eriti suur blokk peal miskipärast praegu, siis ma mõtlesin, et teeks testi paljud inimesed mind üldse loevad ja laseks teil valida järgmise lühijutu teema/sügavam mõte või siis lihtsalt jutu kiiks. Seda saate teha niimoodi, et kusagil seal all on komenteerimise nupp mida teil on lubatud lahkelt kasutada. Võite kirjutada ka seda mida te tahaks minult kuulda (loe: lugeda) kui teile minu lühijutud ei istu. Uskuge mind, minu arhiiv on päris sügav, nii et ma võin teile päris palju pakkuda.
Niisiis mida ma veel võiksin möliseda? Aaa... Ma avastasin, et tegelikult pole minu sünnipäev ju üldse enam kaugel. See on lausa kohe-kohe siin.
Ja mida veel? Kui ma midagi juurde leiutan siis ma lasen sellel aga tulla.

Naeratage!
K

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 4

Heebrealane ei jõudnud isegi oma kapteni luba ära oodata, juba ta hüppaski vette ja ujus kärmelt teise laeva juurde. Mõõga ja kilbi oli ta muidugi maha jätnud. Ja ka suurema osa oma rüüst. Ta ronis oskuslikult üles laevale ja surus oma vana tuttava kätt.
"Hea on sind jälle näha, Friedneim, aga kas sa mitte Islandilt pagendatud polnud?"
Friedneim raputas pead ja ütles: "Ei, kui mu isa pagendati öeldi talle, et su pere võib jääda. Tema aga võttis meid sunniviisiliselt kaasa."
"Ja sa tulid oma Euroopa head elu Islandi vastu vahetama?"
"Noh," alustas Friedneim, "ega seal ei ole vahet kus sa elad, tänapäeval. Siin on ikkagist mu sünnimaa, see on minu isademaa, mida sina öelda ei saa."
Heebrealane naeratas ja ütles: "Tõsi, ei saa, ei saa."
"Meeldiv taas kohtuda Jaakob," kostus heebrealase seljatagant naishääl. Ta võpatas ja keeras ennast ümber.
"Collette?!" hõikas ta rõõmust. Naine ainult naeratas talle vastu.
"Friedneim, kas sina ja..." Jaakob vakatas, sest tundis järsku tervat lööki kõhtu, ta vaatas alla ja nägi, et Friednem oli oma noa talle kõhtu löönud. Haavast voolas aeglaselt verd, kui Jaakob küsis: "Miks?"
"Ma kuulsin, et just sinu isa oli see, kes kõige tulihingelisemalt minu isast lahti tahtis saada. Ja ma ka ei imesta, sest huvitav küll kes sai tema maad ja võimu endale?"
Friednem, kellel olid endalgi silmad märjad keeras Jaakobile selja, kui mees pikali kukkus ja rahulikul ilmel oma surma ootas.
Collette astus tema juurde ja tõmbas noa välja ja lõi selle uuesti mehele sisse: "See on mu õe eest. Ta jättis sinu pärast meid maha ja hakkas Islandile sõitma. Iirimaa lähedal läks tema laev põhja."
Naine tõmbas noa veel korra välja ja pussitas meest niikaua kuniks elu ta silmades kustus. Seejärel tuli Friednem ja tõmbas naise eemale: "Jäta surnud rahule, Collette. Mina alla, valmistu rünnakuks." Collette kadus ja Friednem puhus oma sarve. Juba mõne hetkega oli laevadelt kosta lahingukära ja kõigest mõne minutiga need vaibusid jälle. Mitte keegi ei olnud rünnakut oodnud ja selle pärast oli lihtne laevu võita. Meestel lõigati kas kõrid läbi või visati merre, aga laevad jäeti endale ja nendega hakati tagasi Islandi poole sõitma. Kõigest mõne päevaga kuulus kogu lõunarannik Friednemile ja ülejäänud ei osutanud erilist vastupanu vaid sõlmisid lepingu, mis jätabki lõunapoolsed maad Friednemile aga põhja ei tohi ta oma sõjaväega astuda. Friednem oli enam kui õnnelik see leping vastu võtta ja ta sai alustada kohtupidamisega. Jaakobi isa oli esimene süüalune. Ei teda ei tapetud, ei piinatud, ei saadetud isegi maalt välja. Talle anti karistuseks tagasi tema poja surnukeha, ilma mõõgata ja ilma kilbita. Tema poeg oli surnud tavainimesena, mitte sõdalasena. Vanur võttis selle karistuse suure südamevaluga vastu ja lasi oma poja matta. Seejärel astus ta Friednemi ette palvega lahkuda koos maalt väljasaadetutega. Luba anti ja juba oligi vanur laeval suunaga Euroopasse. Tema jaoks aga oli siht minna surema oma sünnimaale.

Vahepala

Tere!

Nagu te ilmselt aru saate, olen ma taas hakanud kirjutama jutte, mis meenutavad rohkem selliseid normaalsest raamatust välja karanud lugusid. Nende hulgas on ka minu praegune raamatu projekt "Olemata tee", mis üritab natukene selgitada mulle kuidas Saatus funkab ja kas selline asi on üldse olemas.
Olen hakanud ka lühijutte uuesti kirjutama, nagu te ilmselt ka märganud olete. Praegune siiapostitatu on siis Islandi Juut, mille viimast osa ma kuidagi välja ei suuda mõelda (jah, neljas lõpetab loo). Ma ei tea, kas ma peaks üritama loole mingit sügavamat mõtet siit välja mõelda, või lasen tal lihtsalt olla ja lõpetan ta kuidagi lapsikult ilma üritamatagi.
Mis ma oma elu kohta veel oskan öelda? Üritan muusikat luua ja alati teiste lugusid kuulates tuleb mulle masendus peale: Miks ma ei võiks kasvõi üht nii head lugu kirjutada?
Ja sellega ma siis lõpetakski tänase ülevaate Kauri Kaljuste elust 6. märtsi kella 11.42 seisuga.

Olege mõnusad!
K

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 3

Oma isa kaldale jätnud heebrea verd nooruk istus laevatekil ja jälgis taevatähti kui laev aeglaselt üle vee oma eesmärgi poole libises. Mõõk labas tema jalge ees ja kilp temast paremal käel, et ta ei unustaks miks ta seekord laeval on. Mõõk meenutas võimaliku saabuvat lahingut ja kilp seda, et ta võitleb millegi kaitsmise nimel. Mitte kunagi varem ei olnud ta lahingutele niimoodi mõelnud. Kui tihti on üks pooltest lihtsalt süütud kaitsejad, inimesed keda põhjuseta rünnati ja kes sõdisid oma vanemate kodade eest. Ja siis mõtles ta selle peale, et sõdurid ei pruugi tihti ju ise seda lahingut tahtagi. Neid käsutasid tähtsaltel kohtadel mehed kes ise ei pidanud nendest veretöödest osa võtma. Kui ta peaks nüüd lahingusse sattuma, kas ta üldse mõtleks, et ta tapab kellegi poja või isa. Et teda jääb leinama perekond, kes ootas koju poega aga said ainult külma laiba, kui sedagi.
"Laevad!" kostis summutatud hõige kusagilt kaugelt. Nooruk kargas püsti ja haaras kilbi vasakusse ning mõõga paremasse kätte. Enam ei olnud aega sellistele asjadele mõelda. Kui ta peakski tapma kellegi poja siis leevendab tema süümepiinu mõte, et tema vaenlane ei oleks ka teda surnuks torgates kõhelnud. Mitte ükski hing ei paistnud hingavat selle mõne minuti jooksul mis kulus, et laevad ka tekil olevate meeste vaatevälja jõuaks. Ja siis kui nad lõpuks jõudsid ja mehed nägid, et ka võõrastel laevadel oli juba valmisrelvastuses meeskond peal, hakkasid nad oma kilpe taguma ja karjuma. Teiselt poolt vastati samaga, kuniks mõlemad pooled nende kaptenite poolt vaigistati. Üks hääl heebrease lähedal olevalt laevalt hõikas: "Kas see ongi siis kogu vägi, mis Island paneb võimaliku vaenlase vastu? Tosin laeva ja needki mitte täies lastis. Palju on muutnud sellest ajast kui ma siit lahkusin."
Heebrealane jooksis reelingu äärde ja kuigi läbi pimeduse oli raske näha, eristas ta nende kõrval olevalt laevalt ühe tuttava kogu kuid võõrapärases riietuses.
"Kas see siis tähendab, et te naasete, kallis isand?" hõikas ta laevale. Tuttav kogu küünitas samuti üle oma laevareelingu hääle ja hõikas siis: "Kas mu silmad petavad mind või on sellel laeval tõesti Islandi Juut?"
Nooruk naeris valjult ja hõikas vastu: "Su silmad petavad sind, sest Islandi Juut on minu isa. Mina aga olen tema poeg ja mind peaks sa mäletama Londoni sadamast. Ja Taani metsadest. Ja üldse pea igast Euroopa mereriigist."
Võõras naeris samuti ja hõikas: "Mehed, relvad maha! Siin on mu sõber ja tema einestab täna meiega!"

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 2

Möödusid terved nädalad ilma, et keegi oleks tulnud teatama vanale heebrea mehele midagi võõraste kohta. Tema poeg kutsuti, nagu ka kõik teised meremehed, tagasi laevale valmistuma lahinguks või põgenemiseks. Aga laevad seisid umbes päeva teekonna kaugusel ankrus ja paistsid midagi ootavad. Lõpuks sai ühel mehel villand ja ta hakkas rannas, täies relvastuses, rahvast ülesse kutsuma: "Vennad, tulge minuga! Läheme laevastikuga ja küsime mida need maarotid tahavad! Aga olge valmis, sest kui nad tahavad sõda, siis seda saavad nad meilt kohe!"
Paljud, ka need kes muidu merd ei sõitnud, pakkusid ennast selle sama mehe laevale ja ka paljud kaptenid astusid mehe kõrvale. Nende kaptenite hulgas oli ka heebrea vanuri poja kapten. Nii läkski poeg järgmine päev oma isa kotta, kaitserüüs ja mõõk vööl, paluma oma isa õnnistust. Kui vanur poega tulemas nägi niimoodi riietatult tõusis tema silma pisar, millel ta aga voolata ei lasknud.
"Kas tõesti minu ainus poeg läheb täna teele lahingusse?"
Poiss, jah alles nüüd avastas tema isa, et tema poeg on alles väike poiss, põlvitas oma isa ette ja noogutas.
"Poeg, kas tulid mult paluma õnnisust või tulid jätma hüvasti?"
Poiss tõusis püsti ja ütles vaikselt: "Tulin tegema mõlemat, sest lahing on karm ja vahel juhtub, et ka kanged surevad. Kuid isa, kui ma peaks langema, ära kurvasta, sest langesin õilsas lahingus oma pere ja maa eest."
Vanur sülgas üle oma vasaku õla ja sisises: "Lahingus pole midagi õilsat ja kui sa oleksid elanud Pühal Maal nagu mina, siis sa teaks seda."
Siis ta aga leebus jälle ja kõndis oma laua juurde, millel lebas kullatud nahast tupes mõõk. Vanur tõmbas aeglaselt mõõga tupest ja viibutas seda paar korda läbi õhu.
"See," alustas ta, "on meie pekonna au ja uhkus. Tänu sellele mõõgal olen veel mina siin, et sulle seda täna pärandada."
Poeg laskus kiirelt põlvili ja pomises: "Isa, ma pole seda veel välja teeninud."
Vanur hakkas naerma ja ütles: "Selle, poiss, teenib mees välja ainult surmaga. Selle pärast antaksegi seda edasi, sest siiamaani pole ükski mees seda mõõka teeninud."
Mõõk ulatati pühalikus vaikuses isalt pojale ja juba varsti tormas poeg sarvehüüdude peale välja. Mehed tormasid laevadele, kiiremad sõudsid juba lahest välja. Mehi ei tulnud keegi ära saatma, aga sel õhtul kõlas kõigis kodades ühehäälne "Mörbrachti Sõdurid" laul, mille sõnad kutsusid lahkunud mehi tagasi oma kodudesse elusalt ja võidukatena.

Lühijutud - Islandi Juut: Osa 1

Vana heebrea mees istus oma sametkattega toolil ja kuulas oma poja uudiseid ilmas toimuva kohta. Tema poeg oli meremees ja naasis just Euroopast kullalaevaga. Kui poiss hakkas parasjagu rääkima Prantsusmaa kuninga õukonnast peatas mees ta käeviibutusega ja tõusis püsti.
"Poeg," alustas ta juttu, "ma olen vanaks jäänud. Kas sa ei arva, et sa natukene liiale oma reisidega ei lähe? Sa peaks olema siin minu kõrval ja õppima meie perekonda üleval hoidma."
Poeg langetas pilgu ja pomises midagi ja ennem kui ta isa jõudis paluda tal ennast korrata tormas sisse üks heledapäine noormees ja karjatas: "Mu isand, tulge ruttu! Alt rannast leiti just midagi kummalist!"
Vanur vandus omas keeles ja haaras seina najalt oma jalutuskepi ja hakkas selle najal kiirel sammul sõnumitooja järel kõndima. Juba kaugelt oli näha rannale kogunenud rahvamassi ja mitte just väga kaugel seisis merel võõrapärane laev. Heebrea mees tungis läbi rahvamassi ja tema ees avanes väga kummaline vaatepilt. Kolm last, mitte ükski vanem kui üheksa aastat, istusid rannaliival ja igaüks hoidis käes pirakat kalliskivi. Sõnumitooja trügis vanuri kõrvale ja ütles: "Need kolm tulid sellel laevaga, nad vannuvad, et laeval pole kedagi teist peale nende."
Vanur sügas habet ja küsis: "Kas te saatsite kellegi laeva kontrollima?"
Sõnumitooja noogutas ja vaatas siis laeva poole, kust nüüd oli näha lähenemas väikest sõudepaati kahe mehega: "Isand, sealt meie mehed tulevadki uudistega."
Vanur andis käsu lapsed rannalt ära viia ja neile süüa ning juua anda. Siis pöördus ta tagasi sõnumitooja poole: "Mis keelt need lapsed kõnelevad?"
"Sama keelt mida Saksid, mu isand."
Siis jõudis paat rannale ja inimesed, kes polnud lastega läinud, tõttasid neilt uudiseid kuulama. Heebrea vanur trügis jällegi rahvast läbi ja käratas: "Kas te lojused saate siit minema? Minge parem sõnumeid mööda Islandit laiali jagama. Kas te arvate, et teist siin kasu on? Kutsuge kokku kõik hõimlased!"
Rahvas läks vastumeelselt laiali ja vanur pöördus laevalt tulijate poole: "Nii, mis uudiseid te toote?"
Mehed vaatasid arglikult teineteisele otsa ja üks neist ütles: "Laste jutt peab paika, mu isand. Laeval ei ole kedagi. Aga laeval olles nägime me Euroopa poolt tulemas laevastiku."
Heebrea mees ohkas. Ta tundis oma vandust sel hetkel eriti tugevalt ja väsimus surus teda veelgi rohkem oma kepile toetuma.
"Saatke sõna meie tublidele sõduritele ja laevnikele. Valmistuda kõigeks. Kui peaks mõni käskjalg nende laevadelt tulema, saatke ta minu kotta."