Lühijutud - Islandi Juut: Osa 2

Möödusid terved nädalad ilma, et keegi oleks tulnud teatama vanale heebrea mehele midagi võõraste kohta. Tema poeg kutsuti, nagu ka kõik teised meremehed, tagasi laevale valmistuma lahinguks või põgenemiseks. Aga laevad seisid umbes päeva teekonna kaugusel ankrus ja paistsid midagi ootavad. Lõpuks sai ühel mehel villand ja ta hakkas rannas, täies relvastuses, rahvast ülesse kutsuma: "Vennad, tulge minuga! Läheme laevastikuga ja küsime mida need maarotid tahavad! Aga olge valmis, sest kui nad tahavad sõda, siis seda saavad nad meilt kohe!"
Paljud, ka need kes muidu merd ei sõitnud, pakkusid ennast selle sama mehe laevale ja ka paljud kaptenid astusid mehe kõrvale. Nende kaptenite hulgas oli ka heebrea vanuri poja kapten. Nii läkski poeg järgmine päev oma isa kotta, kaitserüüs ja mõõk vööl, paluma oma isa õnnistust. Kui vanur poega tulemas nägi niimoodi riietatult tõusis tema silma pisar, millel ta aga voolata ei lasknud.
"Kas tõesti minu ainus poeg läheb täna teele lahingusse?"
Poiss, jah alles nüüd avastas tema isa, et tema poeg on alles väike poiss, põlvitas oma isa ette ja noogutas.
"Poeg, kas tulid mult paluma õnnisust või tulid jätma hüvasti?"
Poiss tõusis püsti ja ütles vaikselt: "Tulin tegema mõlemat, sest lahing on karm ja vahel juhtub, et ka kanged surevad. Kuid isa, kui ma peaks langema, ära kurvasta, sest langesin õilsas lahingus oma pere ja maa eest."
Vanur sülgas üle oma vasaku õla ja sisises: "Lahingus pole midagi õilsat ja kui sa oleksid elanud Pühal Maal nagu mina, siis sa teaks seda."
Siis ta aga leebus jälle ja kõndis oma laua juurde, millel lebas kullatud nahast tupes mõõk. Vanur tõmbas aeglaselt mõõga tupest ja viibutas seda paar korda läbi õhu.
"See," alustas ta, "on meie pekonna au ja uhkus. Tänu sellele mõõgal olen veel mina siin, et sulle seda täna pärandada."
Poeg laskus kiirelt põlvili ja pomises: "Isa, ma pole seda veel välja teeninud."
Vanur hakkas naerma ja ütles: "Selle, poiss, teenib mees välja ainult surmaga. Selle pärast antaksegi seda edasi, sest siiamaani pole ükski mees seda mõõka teeninud."
Mõõk ulatati pühalikus vaikuses isalt pojale ja juba varsti tormas poeg sarvehüüdude peale välja. Mehed tormasid laevadele, kiiremad sõudsid juba lahest välja. Mehi ei tulnud keegi ära saatma, aga sel õhtul kõlas kõigis kodades ühehäälne "Mörbrachti Sõdurid" laul, mille sõnad kutsusid lahkunud mehi tagasi oma kodudesse elusalt ja võidukatena.