Kas tead....
Selles kõiges on midagi kummastavat. Ma tunnen ennast nii... Nii...
Puhtana.
"Ära mine! Palun! Jää veel viivuks..."
Vaikus. Teine vaatas, nagu ootaks ta midagi. Nagu ta küsiks: "Milleks?"
Esimene mõtles. Vaatas otsivalt ringi, nagu peituks vastus selles ruumis.
"Räägime!" karjatas ta järsku, püsti hüpates.
"Räägime, jah! Ja.. Ja... Vaatame kuhu see vestlus viib. Puhkame pead ja oleme niisama. Selles vestluses. Veel viivukese, kuniks..."
Vaikus.
"Kuniks ma minema pean?" küsis teine muigega.
Esimene noogutas, vaatamata tema poole.
"Ma pean kohe minema," ütles teine kindlalt, pea kurjalt lausa, pööras siis kannapealt ringi ja tormas uksest välja.
Sa ei ole ingel.
Ma tean seda. Selle pärast siin ongi nii hea.
Sa paistad...
Sa tundud...
Taevalik. Kuid samas, seda olen ka mina.
Lahtisest aknast puhuv tuul liigutas õrnalt kardinat. Aga tõesti õrnalt. Ja see õhu liikumine... See viis pigem külma õhku toast välja. Lämbe. Õhutu õhkkond.
Ja vaikus.
Mees ja naine istusid diivanil. Üks ühes, teine teises servas. Nende ees oleval laual oli tee jahtumas (või alles soojenemas).
Vahel heitsid nad teineteise poole pilke. Ainult vahel.
Ja vaikus.
"Noh. Siin me siis nüüd oleme."
Tüdruku vaatas poisi poole ja noogutas. Jah, tõesti. Siin nad nüüd siis olid.
"Tahad sa äkki...?"
Poiss ei jõudnud oma lauset lõpetada. Keegi ei seganud vahele. Midagi ei juhtunud. Ta lihtsalt ei jõudnud, ei teinud seda.
"See on elu," ütles tüdruk ja valas termosest kohvi. Päike paistis, kuid siin, põõsa varjus oli jahe.
"Kas sinu arust pole see naljakas?" küsis ta poisilt.
"Mis asi?"
"Noh. See, et..." tüdruk jäi vait. Lind lendas nende peakohalt üle. Keegi avas sisinaga uue õlle.
"Et siin nii palju rahvast on, kuid me oleme ometigi kahekesi."
Poiss vaatas enda ümber laiuvat rahvamassi ja kehitas õlgu. Tavaline ju.
Tühjas hämaras ruumis seisid kaks noort inimest. Üks ühel pool, teine teisel pool. Nad vaatasid üksteist. Nad kõndisid üksteisele lähemale.
Valgus oli tõesti väga õrn.
Nad jõudsid üksteisele lähemale, lähemale ja aina lähemale, kuniks nad olid teineteisele väga lähedal.
"Kes sa oled?" sosistas üks.
Tema hingeõhku oli tunda. Mõlemi hingamine kiirenes sujuvalt, kuniks ta järsku aeglustus.
"Kes sa oled?" sosistas teine.
Tütarlaps seisis üksinda laval. Talle säras valgus näkku, silma. Ta kissitas silmi ja üritas publikusse vaadata. Ta üritas näha, kes teda näevad.
"Ma ei ole Hamlet,
ega Ophelia.
Rääkimata kuningas, faking, Lear'ist.
Ma olen täiesti tavaline. Nagu teiegi. Nii et miks sa siis mind mingisuguse kõrge vaimuna hindad?"
"Ma ei ole ingel! Ega taevalik! Vähemalt mitte rohkem kui sina. Ma ei ole puhas..."
"Ja just selle pärast võingi ma end tunda rahul ja õnnelikuna.
Saad aru?"
"Noh? Said või?! Ma ootan. Vladimir! Es..."
"Ei. Hehe. Nalja teete või?"
"Kes sa oled?"
Linad olid sassis. Aken oli lahti ja sealt puhus tuul. Külm, õnnistatud, tuul. Väljas oli (vist) talv. Või suvi. Või kevad. Või sügis. Või hoopis 3.
Üks alasti keha, mille kõrval lamas teine.
Üks pööras, teine vaatas tema poole.
"Kes sa oled?"
Jah, tõesti. Selles kõiges on midagi kummalist.
Ja hingamine aeglustub.
