Eest werk

Kaarel kõndis läbi metsasalu oma kaaslaste juurde ja ütles: "Olgu, mehed. Nüüd on nii, et keerame otsa ringi. Sakslased on siit juba läbi käinud, meil pole siit enam midagi otsida."
Kaarel ja ta kaaslased kõndisid mööda oma jälgi tagasi, metsast välja. Metsa kõrvalt läks raudtee, mis mõlemal pool silmapiiri taha ulatus. Üks meestest istus raudteele maha ja küsis: "Kuhu me siis nüüd läheme, Kaarel. Sina tead seda kanti kõige paremini."
Kaarel vaatas ringi ja istus siis oma kaaslase kõrvale maha, ning naeratas talle.
"Ausalt öelda, pole mul õrna aimugi kuhu minna, Madis! Me oleme kusagil Viljandi ja Tartu vahepeal, sina peaks seda kohta teadma."
Veel üks Kaarli kaaslastest, teine ja viimane, astus nende mõlemi ette ja ütles: "Äkki läheks kuhugi linna? Seal oleks ennast palju parem varjata."
Kaarel ja Madis hakkasid mõlemad naerma ja mees küsis: "Mis teil on nüüd? Minu arust on see jumalast hea mõte."
Kaarel tõusis püsti ja pani oma käe Kaarli õlale ning sundis ennast tõsiseks.
"Jah, Ivan, kindlasti läheme me otse vaenlase kätte," seejärel hakkas ta uuesti naerma ja Ivan kõndis vihaselt neist kahes eemale, mööda raudteed edasi. Kaarel ja Madis mõtlesid just talle järele minema hakata, kui Ivan joostes tagasi tuli.
"Rootsi rong! Rootsi rong!" karjus ta, nii et mets vastu kajas. Teised kaks kargasid püsti ja kissitasid enda silmi, et paremini näha ja tõesti, Ivani järel sõitis vedur, rootsi lipp peal lehvimas. Poisid tormasid selle peale kohe metsa ja vedasid sealt palgi raudteele ette, karjudes ise Ivanile: "Hõika juhile, et ta hoogu maha võtaks!" Ivan hüppas raudteelt kõrvale ja viipas vedurijuhile, et ta hoogu maha võtaks samal ajal karjudes: "Võta hoogu maha, pljät! Võta hoogu maha!" Vedurijuht vaatas teda arusaamatult ja nägi siis, et teepeal on palk ees. Ta pani pidurid peale ja rong hakkas aeglaselt pidurdama, samas kui poisid palki eest hakkasid ära tõstma, et vedur viga ei saaks. Kui rong seisma jäi hüppasid poisid kohe veduri peale ja juht karjatas neile midagi vigases saksa keeles, kui ta nägi aga, et poisid sellest aru ei saa läks ta üle sorava eesti keele peale.
"Mida te siin metsas ronge peatamas teete, poisid? Kui sakslased sellest teada saavad, on teiega kõik. Ega te ometigi ei looda, et siit midagi röövida on?"
Poisid raputasid pead ja Madis küsis: "Kuhu te sõidate?"
Juht viipas mööda raudteed edasi: "Tartusse! Sealt tõenäoliselt edasi Tallinna ja siis läheb vedur Rootsi tagasi. Lasti edasist käiku ei oska ma öelda."
Kaarel lõi käed kokku ja hüppas rongilt maha: "Siis on otsustatud, mehed. Me sõidame Tartusse."
Madis kiitis seda plaani takka ja Ivan pomises ainult: "Kui mina seda ütlesin, siis see plaan teile küll ei meeldinud."
Vedurijuht lasi poisid enda juurde sisse ja pani vedurile jälle aurud sisse. Sõit algas ja juht ütles: "Te ei vastanud ikka minu küsimusele, mida te siin metsas teete."
Kaarel ja Madis vaatasid teineteisele otsa ja vajusid veduri tahaossa. Ivan aga jäi paigale ja ütles õnnelikult: "Me oleme Sakslaste eest peidus. Need raiped ei oleks iial osanud oodata, et neid metsast rünnatakse."
Juht hakkas selle peale ainult naerma.
"Teate, poisid, selline mäng on mõttetu. Minge parem tagasi oma kodudesse ja mängi natukene oma arvutimänge."
"Alguses arvasin mina kah, et peaks tagasi koju minema," ütles Ivan, "aga siin metsas on ikka palju põnevam. Me leidsime granaate ja ühes kohas olid püssid kah. Padruneid kahjuks ei leidnud, nii et neist poleks kasu olnud. Seeni oli see eest palju."
Ülejäänud reis jätkus vaikuses. Natukene ennem Tartut võttis vedurijuht hoo maha ja ütles: "Noh, poisid. Nüüd hüpake välja ja lipake sinna kuhu iganes te minna tahate."
Poisid võtsid ritta ja hüppasid üksteise järel liikuvast rongist välja, maandudes pehmele heinale. Sealt kõndisid nad mööda raudteed edasi Tartusse, mis ei olnud eriti kaugel. Linna piiril ei pidanud neid keegi kinni, nagu ka mitte linnas sees. Kaarel muutus rahutuks ja hõikas valju häälega: "Kas te kuradi sakslased tõesti ei valvagi siis oma vallutatud linnu?!" Teised kaks haarasid selle peale Kaarlist kinni ja vedasid ta lähimasse põõsasse. Seal rabeles ta ennast lahti.
"Mida kuradit te teete? Te ju näete, nagu minagi, et Tartu on saklastest tühi. Olge nüüd, mina olen Tartlane, ma tean kuidas siin asjad käivad. Mitte keegi ei anna meid ülesse."
Madis surus Kaarli mulla sisse maha ja vastas sellele: "Noh ja mina olen Viljandist ja ma tean kuidas teil raiskadel siin Tartus asi käib. Näkku on sõber, selga lööb aga noa."
---- Põline Tartlane

Pealkirjata suvaline jutt

Kes oleks osanud arvata, et see ongi kõik mida vaja läheb, et seda lõpetada. Üks mees noaga ja see on läbi. Kas tõesti on elu nii habras asi? Kas ma siis ei saa midagi teha, et seda muuta. Ma pean saama ju ometigi kuidagi teisi kaitsta, et nendega niimoodi ei juhtuks. Aga oota, kuidas ma praegu mõelda saan, kui ma surnud olen? See ei ole järelikult veel kõik, mis tähendab, et kuidagi ma ikkagist peaks saama midagi teiste jaoks teha.
"Ei!"
Kust see hääl tuli? Minu ümber on kõik tühi, see ei saanud kusagilt tulla, see pidin mina ise olema.
"Sa oled jõudnud viimasesse punkti. Sinu aju töötab veel viimased sekundid, mis sinu jaoks tundub palju pikem aeg. Miljardid mõtted läbivad su aju selle ajaga."
Sellisel juhul võiks see kuradi hääl vait jääda, sest mul on veel viimane võimalus püüda kinni see mõte, mis mind tagasi viiks. Mingi viis peab ju olema... See ei saa olla lõpp. Mul on veel nii palju teha. Ma pean teda hoiatama. Ma pean ta päästma. Elu on liiga habras, et lasta tal seda hävitada. Palun laske mind tagasi. Palun...

Hullu Jutud

Eile leidsin ma maast ühe põneva asja. See oli üks kivi, mille ühele poolele oli kirjutatud inglise keelne sõna Love ja teisele poole Teie nimi. Ma ei tea, miks selline kivi maas lebas, aga ma tahaksin selle Teile kinkida. Ma jätsin selle praegu oma tuppa, aga ma toon selle meie järgmisele kohtumisele kaasa. Samuti, Oskarit ei ole ma näinud, see eest tuli madamé Jänes eile minu juurde. Ta ütles mulle palju uusi põnevaid uudiseid oma sugulastelt ja samuti kinkis mulle midagi, nii et ma olen päris palju uusi asju saanud. Mis ta mulle kinkis? Ta kinkis mulle tühja päeviku ja pastaka. Nüüd saan ma kõik vajaliku üles märkida oma elu kohta, enam ei jää mitte midagi mul selle raamatu eest saladuseks. Ei, ka Teie eest ei hoia ma ühtegi asja varjul. Kas selles on midagi halba? Olgu, ma siis lähen nüüd tagasi oma tuppa. Et Teil ikka hästi läheks ja Te oma elus ka leiaksite aega armastuseks.
---- Paberitega hull

Hullu Jutud

Mul on Teile halbu uudiseid. Eile õhtul lahkus Oskar meie hulgast. Kas Te ei teagi kes Oskar on? Ta on mu toakaaslane siin. Ta on mind õpetanud sellest ajast saadik kui ma siia tulin. Mõnikord istus ta isegi minu kõrval kui ma Teiega rääkisin. Ah, ei ole vaja vabandada. Ma saan aru, elu on kiire. Teil on ju vaja inimesi aidata kah. Teid huvitab kas Oskar on surnud? Seda ei oska ma öelda. Kui ma eile oma tuppa läksin oli ta kadunud. Ei mingit kirja ega midagi. Äkki saadeti ta tagasi koju? Oi kui tore oleks teda jälle näha kui ma siit välja saan. Mis mõttes Te loodate, et ma Oskarit enam ei näe kui ma siit välja saan? Oh, ärge vabandage. Mina olen see kes peaks vabandama. Ma täiesti mõistan, kui Teil pole soovi oma eraelust rääkida. Milles siis asi on kui mitte selles? Unustame selle jutu. Ma ei soovi roose meie vahele kasvatada, et nad meid mõlemit torkida saaks.
Kas keegi on Teile öelnud, et teie silmad on ilusad nagu tähevalguses öö lõuna Prantsusmaal? Ei olegi või? Kuidas see ometi võimalik on? Olgu, vabandust, et ma jälle teemadest kõrvale kaldun. Olen ma Oskarit näinud? Ei ole, kahjuks mitte. Viimasel ajal on mul üldse nii üksik olla. Ma ei ole isegi unes neid toredaid pärdikuid näinud. Neid toredaid pruunikarvalisi sinisilmseid pärdikuid, tantsimas roosade pikakarvaliste elevantite ees. Kas te suudate ette kujutada kui toredalt nad tantsivad? Kas Teie mõistus suudaks näha nende tantsus kirge, isegi erootikat? Seda ma kartsingi. Järelikult ei ole mul Teie jaoks midagi rohkemat teha.
------ Paberitega hull

Hullu Jutud

Kas sa oled kunagi seisnud raudtee ääres ja täiesti nõutult kaugusesse? Mina olen ja ma ei oska kirjeldada kui hea tunne see on. Lihtsalt seista ja oodata millal rong tuleb. Ma kardan, et selle pärast ma siin olengi. Ühe korra kui rong tuli, kui ta peaaegu juba kohal oli, jooksis üks mees minu juurde ja viis mu minema. Edasi ma ei mäleta mis juhtus, kuid nüüd olen ma siin. Nüüd olen ma siin ja räägin Teiega. Aga miks mind siia toodi? Kas keegi oskaks mulle vastata? Mulle öeldi, et mu ajuga on midagi viga. Mulle öeldi, et ma näen ja teen asju mis on võimatud. Kas selles on siis midagi halba? Kas Teie ei tahaks olla aegajalt nagu mina? Kas Teie ei tahaks kunagi Teie ise olla, mitte see keda Teile peale surutakse?
See maja kuhu mind toodud on, on täitsa tore. Mind ei huvita see, et siin aegajalt veidraid asju juhtub. Inimesed siin on minu vastu nii lahked ja mu tuba on alati täis uusi ja põnevaid asju. Te tahate teada mis asju mu tuba täis on? Noh, iga päev on seal uued asjad. Näiteks eile õhtul kui ma magama läksin oli mu tuba täis tumepunaseid roose ja kui ma hommikul ärkasin olid roosid asendunud sõnajalgadega. Aga vaadake, Teile hoidsin ma ühe roosi alles. Võtke-võtke, siin pole midagi karta. Eks ole ju ilus? Eile sain ma tuttavaks mehega, kes on tõesti peast täiesti soe. Ta nägi läbi toa kõndimas roosasid elevante. Iga loll oleks aru saanud, et need ei ole elevandid vaid madamé Jänes oma uue kleidiga. See on ikka täiesti imeline mida siinsed elanikud kõike usuvad. Veab, et neil olete Teie ja mina. Meie kahekesi oleme vist ainsad terve mõistusega inimesed siin.
---- Paberitega hull