Kirjuta...

Sekund muutub lõpuks minutiks onju? Ja minut tunniks? Ja see omakorda päevaks? Päevad nädalaks, nädalad aastaks ja aastad Eluks? Kuidas on, et need mõõdetud ühikud kord venivad kord sähvivad ainult mööda? Kas ei võiks olla üks stabiilne liikumine? Sest just siis kui aeg venib, pole sind mu juures ja ma pean sind ootama kauem kui ma sinuga iialgi koos saan olla. Sa tundud elavat nii kaugel, kuigi tegelikult oled ju päris lähedal. Miks ei võiks ma vahel lihtsalt istuda ja olla normaalne inimene?! Sest need mõtted mida ma venivatel tundidel mõtlen panevad pähe veel kahtlasemaid mõtteid. Riided, mis on minu toa põrandale suvaliselt pillutud kõik igatsevad sind! Tühjaks kistud, põrandale tühjendatud raamaturiiul ootab samuti sind!
Jajah... Muusika on alati hea. Seepärast, jätkates sinu teemadel, jooksevad mul peas alati erinevad laulud, kui sind ei ole. Kirjutan neid enda pähe, paljud neist ei jõua mitte kunagi teistele pindadele. Peavad taluma minu keerdus/väändus vangikongi.
Ei, ei. JAA! Ei tea.
Kas sulle meeldib rännata? Muidugi meeldib! Kõigile ju meeldib! Rända siis koos minuga. Rända maailma lõppu. Elu lõppu. Ma palun sind, ära iial jäta mind! Paluks lausa põlvili, kui oleksid mu ees. Siin, selles külmas kastis.
Hah. Ja nii see läeb. Järjekordne möödumine, kuid alati pöörad tagasi ja vaatad veel viivuks. Ei, ära karda. Ma ei lähe ära. Jään sind ootama, nii nagu koer jääb oma Sõpra. Kui tahad astun sulle vastu ja ulatan oma käe, et sul oleks kindlam kõndida. Ja kui sa ei taha... Kui sa ei taha, siis jään paigale. Jään vaatama, saatma sind kuniks kaod silmapiiri taha.
Tule nüüd! On rõõmupäev! Just nii, kellad helisegu, sest just täna on ärganud taas selle inimese mõistus, kes ta kaotas aastaid tagasi! On rõõmupäev!
Ja igale päevale järgneb öö. Kui piisavalt tunde on mööda löönud, on aeg pea padjale heita ja jääda ootama uut päeva. Puhata... Puhata... Hea on puhata.