Vahepeal 6

Kauged lasud ja hõiked
(mõni üksik ka lähedalt)
Iga lask, mis kajab
kaugusest
on õnnistus.
See ei kõla meie laagris.
Tehisliku piirituse ja millegi muu,
millegi tundmatu lõhn
on ainsad,
mis meie positsioone reedavad.

----

Riis ja liha
ja kõrvetav külm,
värskendav tuuleiil.
Öösel kostavad hääled
Igast suunast.
"Karu! "
Ja hääli on terve maailm täis.
1-1 on positsioonidel.

----

Ma poleks iial arvanud,
et keegi võib igatseda kasarmut
ja rõõmustada kui seda jälle näeb,
pea sama palju kui mõni mees igatseb koju.
Aga praegu...
hooldagem varustust
ja valmistugem minema
Taas.

Vahepeal 5

Ma tahan tunda hommikul su pohmakat.
Nagu ma tundsin sind.
Ma tahan tunda hommikul su keha
Nagu sina tundsid mind.
Ma tahan tunda hommikul su südant.
Tuksumas su sees.
Ma tahan tunda.

Vahepeal 4

Kasarmut täidab vaikus. Kuigi see võib üllatav olla, on see siin harv nähtus. Inimesed valmistuvad. Esimene metsalaager ja esimene rännakut korralikult meenutav asjapulk ootab ees. Pakitakse kotte, varutakse snäkki. Kas mul on ikka piisavalt kõike? On. Sest mul on rahu ja vaikus. Vähemalt praeguseks. Rohkem pole vaja.

----

Linnakus on vaikus.
Rivi ees seistes,
on isegi et õnnis naeratus.
"Valvel, joonud, valvel! "
Totrale naeratusele vastavad teised.
Vaikuses.
Relvavennad, juhuse orjad,
kuid, nagu välja tuleb, on juhusel hea maitse.
"Suund minu järel, taktsammu... Marss!"

Vahepeal 3

Ma teadsin tegelikult varem,
aga ikkagi on sitt tunne
kui see viimane lootusehetk.

Türa.

Aga sitta kah.
Peab leppima.
Sõdur ei vingu.

----

Ilusate inimeste
lootuses loodud
unistuste unustus
täidab keha
ja vaimu.

Ma tunnen, ma tõusen
ja kõrgemal hingab
hingetu hing
kui uus.

Sõber, anna käsi,
läheme koos.
See ongi paradiis.

----

Olen joobunud,
nüüd, enne ja igavesti,
Sinu kehast
(ning eks vist hingest ka).
Silmi kinni pannes oled Sina minu ees...
Ja edasisest ei kõlba avalikult rääkida.

Kas tead?

----

Jooge täis end
mõeldes mulle.
Tõstke klaasid kõrgele öhe,
et kohtuks minuni ka
ülepillava viina piisk.
Ja hommikuks Kõik
unustatud.