Ou Sven
kirjuta lugu
tüdrukule, kes kannab kaabut
kui armastust.

Seda on vaja,
et kogu maailm näeks
kui väheks jääks
vaid ühest.

"Ma tahan armastada kõiki!"
ja miks ei võikski?
Las kõlada see karje
ning levida kui tulvalaine.

Oskus ei mängiks siin rolli,
kui inimkonda lolli
me petaks
üksteise puudutusega.

sult puudutuse saan...
ja hoian enesele.

Sa oled mu saladus.

Hommikukohv

Lõhnad kui paradiis,

mis mind ära viis

argi-reaalsuse karmist äratusest

ja äratuskella julmast käratusest.

Esimene pilk su poole

toob naeratuse mu suule.

Sinu hommikune maitse

annab tunde ebamaise.

Vajun sinuga diivanile

endale ma liiga ei tee

Kui järjekordselt

tuled mu sisse.

Olen arutu, kui veel

sind tahaksin.

Kiire pilk kellale,

hästi hellalt veel

üks lonks.

Kohvitassi asetan lauale.