Vahepala

Järjekordne meeliülendavalt tore projekt on möödunud. Ma ei hakka ennast tagasi hoidma, see oli sama tore ja lõbus ja mõnus projekt kui "Unistused kirja", ei valetan. See oli parem. Selline suurepärane korraldus. Muah! Lihtsalt nii tore oli!

Natukene kurjustamist kah. Minu poolest võid sa perse minna. Tõsiselt. Oleks, et tänab aga ei hoopis möliseb. Tõsiselt kui meie teeme sinu töö ära ja sina veel kõri kallale kargad? Mis sul viga on? Kasva suureks! Tuletaks sulle meelde, et sina väitsid, et sa oled emotsionaalselt nii vana juba. Sitta sa oled. Käitud nagu minu 7-aastane õde. Arvad et sa oled tark? Arva uuesti.

Ja nüüd tagasi heade inimeste poolele. Aitäh, et te aitasite. Ma mõtlen ka teid, kes ei pidanud midagi tegema ja kellele see projekti isegi mitte ei meeldi väga *khm*Intsu*khm. Aitäh, et kaks päeva varem hüppasid kõik, kes ei pidanud isegi mitte tegema seda, püsti ja tegid ära. Ei olnud just super asi. Ei olnud sama vägev kui eelmine aasta. Oli aga hubasem ja lõbusam. Vähem ametlik. Tänasite iseennast, et teie, kes te ütlesite et te ei jaksa ei suuda ikka võtsite kätte ja tegite ära. Sügavaimad kummardused ja kõige südamlikumad tänuavaldused. Ma ei kallista teid, seda olete te niigi juba teinud. Ma surun teie kätte ja vaatan teile silma ja loodan, et te olete rahul.



Veidike meeleolu muusikat:

Kirjutamine

    Kui palju on maailmas erinevaid kirjateoseid? Miljoneid? Miljardeid? See on ikka lõpmatu suur arv, aga kui paljud neist on head? Mõned üksikud. Paar tuhat. Ja iga päev viljelevad inimesed saasta juurde, vähe aga tuleb juurde kvaliteeti. Ja millised inimesed viljelevad saasta? Mina. Mina olen üks neist.
   Paar päeva tagasi avastasin ma, et ma ei oska kirjutada, aga miks ma siis seda teen? See on mulle nii suureks harjumuseks saanud, et ma ei suuda enam lõpetada. Ma olen sõltuvuses. Mul tulevad peavalud kui ma ei saa kirjutada. Oleks mulle õigel ajal öeldud: "Ei, sinust ei saa iialgi kirjanikku, sest see mida sa kirjutad on saast!"
Aga ei, kus sa sellega. Kõik nännutavad ja kiidavad: "Jaa, appikene kui hea see kõik on. Kust sul nii head ideed tulevad?"
Ei, mul ei ole head ideed. Aga kirjutamist ma enam lõpetada kah ei saa. Mulle on jäänud mingi lootusekiir, et ma siiski oskan kirjutada. Et mind tunnustatakse ja ehk kunagi saab minustki lugeda Värskes Rõhus või isegi leiab minu nime raamaturiiulil.
   Aga jah, kõik kes te arvate, et mina kirjutan hästi, minge ja ostke endale Värske Rõhk ja lööge see suvalise koha pealt lahti. Vot need noored seal kirjutavad hästi ja minu poolt tõesti müts maha nende ees. Mina olen teie fänn.

K

Ja jätkame shõuga.

Nagu lubatud, siis kirjutan siia Orkide elust kõnnumaal, kuid ei pruugi jõuda esimese sõjani.

Irtaki raamat - I osa - Orkid kõnnumaal {Lühendatud versioon}
Orkid jagunesid üpriski ruttu pärast pagendamist väikesteks sugukondadeks, kes ennast iga hinna eest kaitsesid ja teisi sugukondi ka hävitasid toidu pärast. Aga sama kiiresti kui need sugukonnad tekkisid need ka hävinesid. Üks üksik ork nimega Nortac Vaht leidis, et kividega kaitstult on palju kergem sugukondi eemale peletada. Ta lükkas kolm suurt kivi üksteisega nurkapidi kokku ja peale asetas veel ühe suure kivi. Selle ehitise nimetas ta Kroiks ja sealt kaitses ta ennast mitmete sugukondade vastu ja varsti hakkas tema juurde koonduma ka teisi üksikuid orke ja siis lausa pisemaid sugukondi. Nortaci sugukond kasvas peagi suurimaks orkide seast ja kõik nad elasid kivist kroides, mis paiknesid sõõrina Nortaci Kroi ümber. Nortac ei taotlenud selles sugukonnas kunagi valitseja kohta, kõik otsustati Suguvanemate koosolekul. Kahjuks aga oli ta ükskord sunnitud haarama kogu sugukonna ülemvõimu ja seda sellepärast, et üks noor ork sugukonnas avastas, et nad on kasvamas piisavalt suureks, et minna tagasi nõuma oma sünnimaid. Nortac oli aga täiesti selle vastu ja haaras ülemvõimu ja kuulutas ennast Orkide kuningaks. Et oma võimu kindlustada kogus ta enda ümber aga oma ustavaimad sõdurid ja neid hakati kutsuma Vahtkonnaks.

------------------------------------------
Fuuuu!! Mõte jooksis kokku, aga ärge muretsege, edasi lähebki juba esimese sõja poole.
Nüüd teen ilmselt lühikese pausi sisse. Kuigi siin on niigi juba pausiga see kirjutamine.... aga ikkagist. Kirjutan muid asju vahele.
Olge tublid!
K