Võtan pausi kirjutamisest mida ma tegelikult tegema peaks

Vilkuv tuleke lumega kaetud tee ääres tähistas arvatavasti valgusfoori. Töökorrast ära valgusfoori (ta ju siiski vilkus). Kollane! Pime! Kollane! Pime! Ja nii edasi. Siin linnaääres täielikus pimeduses nägi see välja kergelt õõvastav. See valgus jättis pimeduses tühja mulje. Kui kollane välgatus käis oli näha lumehelbeid langemas, aeglaselt. Paksud, valged helbed. See oli kaunis aga mitte absoluutselt kõik.
Eespool, kaugel eespool jalutas kaks inimest. Käest kinni. Kui ma peaksin arvama, siis ma pakuks, et need olid poiss ja tüdruk. Ma pakuksin ka, et nad olid väga kenad, nii palju kui neid vilkuvas valguses kaugelt läbi lumesaju näha oli.
Samas, tundsin sees, et olen halb inimene, hoolimata ilust. Ma oleksin palju meelsamini näinud neid inimesi kõndimas eraldi, eri tee otstes. Eri suundades!
Aga ma tegelikult ei teagi neid inimesi... Miks ma nii mõtlen? Olen ma hull? Olen ma nagu kibestunud vanainimesed, kes ei kannata teiste õnne? Ei tahaks hästi uskuda...
Kahju on, et nii juhtus aga. Aga... Aga...
Aga ilu on alles. Ka õõvastav tunne on alles. On veider kui need tunded on koos.
Veider... lihtsalt....

Teate, ma olen terve see nädal õnnelik olnud.
Naeratus näol olen ma käinud koolis ja mitte kordagi üleliia kurtnud. Ma olen koolipäeva terve nädal alustanud naeratusega ja lõpetanud naeratusega. Eriti reedel. Inimesed vaatasid mind küll väga imelikult, kui ma hüpleval sammul ja inimestele head nädalavahetust soovides koolimajast väljusin. Kiire sammuga jalutasin ma linna, kus ma sain jälle kahe oma klassiõe käest imelikud pilgud, kui ma neile nagu idioot Kaubamaja ees lehvitasin ja naeratasin. Aga võibolla ma ka lihtsalt kujutan seda endale ette :)
Saatsin Heleni Otepää bussile ja ise sõitsin kalli number "2"-ga koju, viskasin koti ära, mängisin natukene kitarri ja ootasin kõnesid. Ja peatselt helistaski Kaur! Riided selga ja tagasi linna ning seejärel Paabu juurde. Edaspidist ma ei hakka lähemalt kommenteerima. Hiljem läksime Lauli juurde, kus Mariliis, Liisa, Eerik, Lauli, Annike, Paap ja Mariliisi kutt (Mikiks vist hüüti...) Kaurile tema sünnipäevakingi üle andsid. Istusime siis seal ja rääkisime elust ja koolist ja suurest ilmast kuniks teised hakkasid Maailma minema ja mina võtsin suuna kodu poole. Nii mõnus oli lihtsalt... Hea meel, et mul on head sõbrad! Ja täna lähen ma välja teiste (ja veelgi paremate) sõpradega, nii et põnevust on palju...
Aga kuidas muu elu läheb? Vägagi ülimalt hästi, vähemalt mul on selline tunne.
Ma olen lihtsalt õnnelik ja loodan, et ma ennast stressi ära ei uputa :)
K

Oli üks poiss. Oli üks tüdruk. Poiss oli tavaline poiss. Tüdruk oli tavaline tüdruk. Midagi rohkemat SIIN ei olnud.
Poiss arvas, et tüdruk on kõige ilusam ja toredam inimene, keda ta teab. Tüdruk arvas, et poiss on suurim värdjas kogu Maal.
Poiss tahtis tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk tahtis poisist lahti saada.
Kumbki ei andnud järele.
Poiss ütles, et ta tahab tõesti tüdrukuga sõbraks saada. Tüdruk ütles, et ta ei taha poisiga lihtsalt suhelda ja kõik.
Kellel on õigus? Mõlemil? Mitte kummalgi? Kumb peaks järgi andma?
Tema? Tema? Sina? Mina? Nemad? Meie? Sinu ema?

Ükskõik mis see vastus on, alla andis poiss, kuigi talle oli see raske. Väga raske.
----------------------------------------------------------------

Olgu, nüüd kus seosetu möla on välja aetud siis... Üks päris küsimus kah: Mis värk on äratuskelladega? Miks vähemalt kolm või neli asja mida ma viimati lugenud olen (Noortelt autoritelt, üks neist mina :P) algavad äratuskella helinaga? Nagu WHAAA??
Ei tegelikult, elu on ilus.
Nädal on siiamaani olnud megaäge (alustades pühapäevast ;-) ).
Midagi veel? Hetkel mitte.
Ma söön!
K

Kirjutamisest...

Kirjutamine on üks ülimalt meeldiv tegevus. Uskuge mind, ma tean. Ma olen sellega tegelenud juba... viis või kuus aastat vist... Kui palju ma selle aja jooksul olen kirjutanud? Palju... Vist. Ma vähemalt arvan. Sõltub sellest mida kirjateoseks nimetada. Mis aga on kõige naljakam selle juures, on lugude arv mis ma lõpuni olen kirjutanud: 0. Jah, just nimelt, ilus ümmargune null. Vähemalt minu teada... Ma ei mäleta, et ma mõne loo päris lõpuni oleks kirjutanud. Paar lugu pealtnäha nagu lõppesid, kuid siis jätkusid ja jäid ikka lõpetamata.

Jah, lõpetamine on raske. Aga see on ka mõistetav, sest (minu puhul muidugi) kõik tegelased muutuvad nii omaks, nagu jätkas hüvasti sõpradega. Ma mäletan kui ma ühel tegelasel ära lasin surra, ma olin seda lugu juba pikalt-pikalt kirjutanud ja... Ma otsisin igasugu võimalusi kuidas teda ikka sisse siduda juttu, tema järgi said nime päris mitmed tähtsamad ehitised hilisemas loos... (Noh, ta oli siiski ju tulevase kuninga üks parimaid sõpru)

Aga viimasel ajal on asi hoopis muutunud. Ei, mul ei ole kergem lõpetada, aga mul on palju raskem alustada. Ma tahan kirjutada, ma tean enam-vähem ka seda mida ma tahan kirjutada, aga...

Ei tule. Ükskõik kas arvutis või paberil, lihtsalt ei tule. Heal juhul kolm sõna ja... stopp! Kõik.

Aga kirjutamine ei ole ainus valdkond kus mul kriis kallal on. Mõtlemine on üldse viimasel ajal pidurdunud. Ideid ei ole. Ma vajan mingit droogi ja ruttu. Iseendaga nelja seina vahel olemine ei aita sellele, see on kindel. Tuleb sirutada välja ja haarata mõtteid teistelt, et saada ennast käima.

K

Kas teile vahest meenub, kuidas te olite kunagi nii pisike ja siis kõik muu tundus nii suur ja siis te mäletate, kuidas te jälgiste oma kasvu, kuidas te mingil hetkel hakkasite juba oma nägu peeglist nägema ja siis millalgi pidite juba kummardama, et sinna peeglisse näha. Teate mis? Minul seda ei ole! Ei ole praegu ja pole ka kunagi olnud.

Ma olen mõelnud küll sellele, et asjad on väiksemaks jäänud, aga et mina ise suuremaks olen saanud... Mitte iialgi. Ma olen oma mälestustes alati sama kasvu, sama suur. Mitte miski ei muutu. On üks hetk ja see kestab igavesti... Ja kõik romantikud seal väljas, kes otsivadki seda hetke mis igavesti kestaks... Newsflash! Keegi tegelikult ei tahagi igavest hetke, täpselt nagu keegi ei taha tegelikult igavesti elada. Pikemalt kui tavaliselt, seda küll, sest aega on liiga vähe (eriti noorust), aga igavik... Igavik = igavus, sul viskab üle.

See üks hetk selle õige inimesega... Kui ta kestab igavesti muutub ta vanaks, ta aegub, sa tahad temast minema, ta muutub Rutiiniks, aga mälestus sellest ühest hetkest temaga... See üksainus hetk kui te olete kahekesi maailmas... Selle mälestus on see, mida sa tahad endaga kogu elu kaasas kanda... Sa koged uusi asju, võib olla isegi paremaid, aga kusagil sa tead, on see mälestus... See minevik, mis sulle meeldis... See minevik on see mille nimel elada.

K

-------------------------

Ma lubasin endale eile, et ma kirjutan. Näete, ma sain hakkama! Aga tegelikult oli see palju keerulisem kui ma arvasin. Palju keerulisem kui kunagi varasemalt... Mul pole sellist nulli olnud kallal.... Aastaid. Aga sellest kõigest hiljem...

K