Kuigi tundub, et ma ei kirjuta, siis on see tunne ekslik. Ma kirjutan. Iga päev. Üritan kirjutada viis lehekülge päevas, aga vahel tuleb ainult pool. Mis teha, vahel ikka juhtub. Sellepärast ma siia ei kirjutagi praegu. Veebruarist jälle. Olen vaadanud ka üle asju, mida ma siin pole avaldanud ja kui neid natukene kõpitseda, siis äkki siia lugemiseks paisata. Võiks ju. Kuidagi raske on, kui... elu justkui pole. Istud ja teed oma asja, aga sündmused puuduvad. Aeg vajub kokku üheks. Kas on möödunud kuu või nädal mingist asjast? Ei tea täpselt. Puuduvad need pidepunktid. Iga päev on eelmise kordus ning mis, kus, millal juhtus muutub arusaamatuks. Tuleb välja, et aega on palju lihtsam määratleda, kui sul on millegi järgi seda mõõta. Kahe sündmuse vahe. Muidugi, eks iga päev ole ka omaette sündmus, aga... noh, saate aru küll.
Ajal on veel üks huvitav omadus: mida rohkem teda on seda raskem on teda justkui planeerida. Sest piiride sees on ju palju lihtsam mängida. // ma arvan, et siin on ka naljaks see "Think Outside of the Box" lause. Kui sa hakkad seda tegema, siis muutub asi justkui palju keerulisemaks, sest seal kasti sees mõeldes on sul juba vahendid ees, et oma mõtted luua. Ja tihtipeale on need väljaspool kasti mõtlejad hoopis sellised, kes mõtlevad Sellest kastist väljapoole, hoopis teise kasti. Paremad loovad uue kasti. So... Think Outside of This Box// Minul on olnud pea kaks kuud justkui väga palju aega - selle ajaga peaks ju olema suurepärased saavutused läbi viidud, arvestades seda, et tavaliselt on inimestel see mõte, et "Kui mul oleks aega, oi kus ma siis..." Aga tegelikult pole asi üldse nii lihtne. Sest siis kui sa ise valitsed täielikult oma aega, tuleb sul endal planeerida millal sa puhkad ja millal sa oled täielikult keskendunud produktiivsusele. Ei ole üldse nii lihtne, kui võiks arvata. Võid ju küll ise endale limiidid seada, et sellest kellast selleni. Praktika on hoopis teine. Sest need produktiivsusele seatud ajalised normatiivid võivad osutuda täiesti tühjalt raisatud ajaks, sa ei puhka ega ka tooda. Samas on ka ohtlik mängida mõttega: ma puhkan kuni hoog peale tuleb. See hoog ei pruugigi niimoodi tulla. Kuhu ma jõuda tahtsin? Vist enda aja planeerimiseni (mis kusjuures on üllatavalt hea moodus oma korrektset aja tarbimist edasi lükata: ma üritan oma tegevusi optimiseerida, tehes plaani. Ma planeerin järgmised kolm tundi). Mitte, et see vahel vajalik ei ole. Eks vist tuleb lihtsalt aru saada, millisele tegevusel peaks kuidas lähenema. Kõik ju teavad, et koolitööd tuleks ära teha võimalikult vara, aga siiski teeb enamus neid viimasel hetkel. Eks me võime ju öelda, et need inimesed on oma aja planeerimises lihtsalt kehvad, aga ausalt öeldes... Ma tean omast käest, kui keeruline on asju õigel ajal ära teha. Kusagil vist on tehtud uuringud, et Stress suurendab produktiivsust. Stress annab sulle normatiivid. Kui sul on ühe päeva töö tegemiseks aega kaks nädalat, siis sa teed seda kaks nädalat, tavaliselt. Sest sul pole vaja kiiremini tegutseda. Aga kui aega on kaks nädalat, siis on sul aega ka üle mõelda ja sellega anda tööle vale-kaalu. Või noh... Seda vist saab kõige paremini seletada niimoodi: kas sa teed seda, mis sa mõtled, et oleks õige, või sa teed seda, mis sa tunned, et oleks õige. Vähese ajaga on sul aega teha ainult seda, mis Tundub õige. Sa ei saa süviti analüüsida. Ja tihtipeale on ka see parem, sest siis sa teed ainult seda, mida sa tead ja milles sa oled kindel. Sa ei ürita anda asjale rohkem väärtust, kui tal tegelikult on. Stress on vist see olukord, kus ID pääseb välja (teate ju neid Freud'i psühhoanalüütilisi lähenemisi inimesele kui ID, ego ja Superego) //kes ei tea, siis kujutage ette katelt. Ego on see katel. ID on selle katla sisu, sinu alateadvus, mis tahab välja pulbitseda. Ta keeb ja tahab välja tulla. ID on see, kus on kõik sinu salajased kired ja soovid peidus. Superergo on kaas selle poti peal, mis ei lase millelgi liigsel välja tulla (põhimõtteliselt moraalne kasvatus, etikett, käitumisnormid, mida tohib ja mida ei tohi, mis sulle väljastpoolt sisendatakse), aga vajalikul laseb Superego immitseda. Need kõik kokku moodustavadki sinu, kui inimese. Vähemalt Freudi arust.//
Ei, mitte, et viimasel hetkel millegi tegemine oleks siis nüüd õige asi. Ärge saage valesti aru. See lihtsalt aitab tihtipeale kaasa, ma tahan seda öelda.
Tohoh, kus ma alles nüüd tegin mõtterännaku. Sellest, et ma praegu blogis ei kirjuta midagi praegu sai järsku Sigmund Freud. Aga point oli vist hoopis see, et... Ärge saage pahaseks, aga raamid on toredad.
Raamides on lihtsam teostada ja hiljem sama asja väärtust ka hinnata.
Muidugi, ei tohi unustada seda, mis lõppude lõpuks päriselt väärtuse asjale annab. See ei ole tehnika (ehk raamistik). See on emotsioon. Tunne, mille sa saad. Tehnika kaudu saad sa lihtsalt kergemini neid esile tuua. Tundeid. Vist.
Mida teie arvate? Millest? Sellest kõigest. Ükskõik millest. Anna aga teada!
