"Te ei usuks mind, kui ma teile sellest kõigest räägiksin. Te lihtsalt vaataks mind tüdinenud pilkudel ja ei hooliks sellest, mis..."
Noormees vaatas oma lauakaaslaste nägusid. Neis olid tüdinud pilgud ja ilmselgelt nad ei hoolinud sellest, mis noormehel öelda oli.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside kõrvade ja tõusid huulteni.
Trüürüürüüpf.
Kohvitassid langesid tagasi alustasside juurde. Kostus vaikne kolks.
Noormees haaras närviliselt oma kohvitassi ja jõi sellest.
"Aga... Aga... See oli tõesti imeline. Ma tundsin hetkeks, et... Et..."
Noormees vakatas, heitis pilgu maha ja otsis pomisedes ja samal ajal käega žestikuleerides õiget sõna.
"Sa oled elus?"
"Huvitav?"
Küsisid noormehe kaaslased. Tema raputas vaid pead nende pakkumiste peale.
Pomisemine ja žestikuleerumine jätkusid.
Aga siis täitusid noormehe silmad säraga, ta tõsis pea ja käsi peatus.
"Armunud!"
Hetkeks täitis ruumi tema ja tema kaaslaste vahel vaikus.
"Ma tundisin hetkeks, et ma olen armunud ja seda täiesti ausalt ja puhtalt. Nii, nagu ma seda kunagi varem pole olnud."
Noormees vaatas jällegi oma lauakaaslaste nägusid. Need olid endiselt tüdinenud, tülpinud lausa.
Noormehele aitas. Ta ei viitsinud neid enam veenda. Ta tõusis, sidus salli kaela ja mantlitki veel korralikult selga panemata, jooksis õue tuisu kätte.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside ja noormehe kaaslased jõid. Nende näoilmed ei muutunud.

Noormees jooksis mööda tänavat, mõeldes, mida kõike ta neile öelda oleks võinud. Ta oleks võinud neile lausa neid asju näidata!
"Aga nemad olid liiga pimedad, et näha," mõtles ta endamisi.

Noormees seisis kodus peegli ees ja pani silmad kinni. Ta pingutas. Ta lootis. Ta tahtis tagasi.
Ta tegi silmad lahti. Tema ees seisis endiselt veel ainult tema enda peegeldus.
Ta pani silmad uuesti kinni. Hingas. Keskendus.
Tema näolt koorus nahk, tema lihased lõtvusid, ta vajus põlvili.
Ta tegi silmad lahti, kuid ei näinud ennast. Ta ei teadnud, mida ta nägi. See hirmutas teda.
Kuid see ei hirmutanud teda ära.
Väga vabalt oleks võinud, kuid miski selles kõiges. Tundus nagu karjuvat tema poole.
See ei olnud see armastus mida ta otsis. Kuid see oli lähedal. See, mis tema kehast väljus, see mis tema keha alt välja tuli. See oli kaunis.
Õõvastav. Ja kaunis.

"Ma ei räägi sellest teile, sest see on teile juba niikuinii teada," ütles noormees ja tema sõrmed sulgusid ümber kohvitassi.

Haigevoodis on aega mõelda. Eriti, kui see voodi asub kodu asemel haiglas. Ja kui sul midagi muud pole teha. Kõik raamatud, mis seal on, on ammu loetud ja arvutit ei ole. Ega teda ei igatseta kah.

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ja kuna kõik muu juba tehtud oli, elas ta minevikus. Mõtles ja analüüsis ja arvas, et leidis vastuseid.
Ta tahtiski siia voodisse jääda.

Ukse peal seisis Ema ja vaatas Poissi. Poiss ema ei vaadanud. Mitte, et ta teda kuidagi selles oleks süüdistanud. Ta lihtsalt ei tahtnud Ema näha.

"Vabandage proua," ütles ema seljatagant arst, "Kas me võiksime teiega korraks rääkida?"

Ema pööras aeglaselt Doktori poole ja noogutas.

Muidugi ta noogutas. Mis see keeldumine muudab?

Poiss vaatas, kuidas tema ema ja arst palatist välja astusid.

"Proua, teie pojal... Kuidas seda nüüd öelda. Teie poeg ei ole haige. Vähemalt mitte niimoodi. Ta tunneb, et ta on haige ja ei saa liikuda, kuid seda ainult selle pärast, et ta ei taha. Ta täiesti siiralt ei taha enam. Kas te oskate arvata miks see nii on?"

"Ma... Ma ei oska arvata. Ma tõesti ei tea, doktor."

Hetk vaikust. Doktor vaatas Emale silma. Ema tõesti ei teadnud.

Arst hakkas juba ära minema, kuid Ema haaras tal käest.
"Aga. Mida te soovitate ette võtta?"

Doktor kehitas õlgu.

"Ostke kargud. Pange ta jälle arvama, et ta tahab käia."

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ta elas minevikus. Mõtles ja analüüsis ja teadis vastuseid.

Ta tahab voodisse jääda.

Ma ei taha rääkida teile mingist käimisest ega külgelöömisest.
Ega armastusest.
Ma ei taha rääkida millestki, mis on iga inimese jaoks täiesti teine asi.
Sest hoolimata sellest, et me saame aru, kas me ka mõistame?
Läheneme asjale ekstreemselt: värv on punane. Ja me mõlemad nimetame seda punaseks. Ja me mõlemad teame, et see värv on punane. Aga kas me mõlemad näeme ka seda samasuguse toonina? On see ikka sama värv?
Samamoodi võime me võtta armastuse. Me mõlemad nimetame seda armastuseks ja me mõlemad teame, et see on armastus, aga kas selle tunde tekke ja olemuslood meie sisemuses tegelikult on samad?

Aga ma ei tahtnud ju sellest rääkida.

Ma tahtsin rääkida mitte millestki.
Seksist.`
Ja mitte sellest seksist, mis oleks täis armastust. Mitte sellest seksist, mis oleks tundeküllane. Mitte sellest seksist, mis teeb nukraks.

Ma tahtsin rääkida seksist, kui naudingust.
Seks, mis pole tehing. Seks, mis toimub ainult sinu jaoks. Sina ise oled oluline.
Ja mõlemad saavad naudingu.
See on see seks, mis






.



See on see seks, kus suhe on puhas.

Kell seitse hommikul kumab kaugusest valgust

Möödasõitev auto.

Inimesed lähevad juba tööle.

Aga unetud on unised

ja lamavad

une ootuses.

Kell seitse hommikul

kumab

kaugusest

valgus