Saabub Oktoobris!

Lause moodustatud ühel toredal õhtupoolikul Kauri Kaljuste poolt
Kõik ülejäänud ja olulised disainielemendid on täielikult Kaur Einasto geniaalsus

Veiniklaas kukkus põrandale kildudeks
Punane ja lehkav vedelik katab põrdandat,
Valgub, voolab laiali,
Klaas põrkab vastu maad,
põrkab tuhandeteks kildudeks

Hirm, mis seisatab käe,
ja vaikus mis katab kogu ruumi
nüüd kus klaasid on purunenud
Tunne on, nagu oleks meie kõigi vahele tekkinud mäed

Ja siis hakkab keegi naerma,
keegi lööb su õlga
Ei ole miskit paremat
Kui sõbrad, kes sind toetavad,
ka siis kui purunevad klaasid, õrnalt, kiirelt, õrnalt

Tegemist on luuletajaga,
kes nüüd rüüpab seda maha pillatud veini
Ta lakub põrandakive,
kuivanud keel kraapis krobedat pinda

Mis see on, mis täidab nüüd su hinge
Tülgastus, kuid ka rõõm.
Miski segu kahest tundest,
kui sa vaatad seda naljakat ja kurba poeeti.

Pime ruum ja arusaamatud sõnad
ja naer
naer
Naer täidab ruumi
Lollid naljad kajavad läbi akenede

Ja siis tuleb uni.
Tekk ja padi, mis loobitud põrandale,
sest need ei loe
"Fuck the System!"
See on see hüüd, mis kõlab sinu alateavuse unenägudes

Hommik ja koomilisus, mis kajastub sinu ärkava sõbra silmis
Pohmakas ja naer.
Hinge puhastamine ja naer
Naer on oluline

Meenub nukker poeet.
Hah.
Naljakas on kogu õhtu.
Tundmatud pildid su telefonis on vaid killuke mälestusest.
Jou!
See ei ole luuletus, vaid porno. No kurat. Miks ma veel edasi kirjutan? Aga põnev on. See ei ole luuletus, vaid porno! Uskuge mind. Naljakas on kõik muu peale selle. Jou. Ei. Tegelt. Magama. Jou.

Külmetav Kirjanik

Ma vaatan enda ette, enda kõrvale, vaatan tänavat, mis laiub mu ees. Inimesed sibavad edasi-tagasi. Tormavad ühest kohast teise. Neil kõigil on kiire. Nad ei ole siin, et minu juttu kuulata, kuid ma ei lõpeta rääkimist. Ma tahan, et nad mind vaataks ja kuulaks, sest ma olen egoistist esineja. Ma olen tähelepanuvajadusega nooruk. Ma räägin ja räägin ja räägin, räägin lugu, mis ma olen oma peas valmis vorminud, osaliselt küll. Enamus tuleb siis, kui ma seda kirjutan. Ma räägin, kirjutan, kuidas iganes seda nimetada. Ma kissitan silmi ja väristan õlgu. Külm hiilib ligi, lumi langeb mu peale. Külm katab kogu mu alastikistud keha, ma olen ennast avalikkuse ees alasti kiskunud, kuid see pole tulu toonud. Mida inimesed tahavad? Kas ma rahuldan teisi või ennast oma jutuga? Kumb on suurem nauding: kas jutu kirjutamine või teiste tänu või laituse kuulmine? Külm on jõudnud lähemale. Ma haaran iseenda ümbert kinni, üritades sooja tekitada, kuid ma olen üksi, keegi ei kuula mind, ma ei huvita kedagi. Mu lõug väriseb kontrollimatult. Ma vaatan jälle enda ümber, justkui otsiks midagi, mis mulle sooja annaks. Mu huuled on tõmbunud lillaks, mu sõrmed on sinised, kuid endiselt keegi ei kuula mind. Vaadake mind! Ma teen mingit idiootsust siin! No vaadake! Vaadake! Kuid keegi ei vaata. Ma räägin iseendale. Ma räägin  iseendaga. Ma üritan selgusele jõuda iseendas. Mis ma üldse olen. Kurat! Külm on! Tooge mulle mantel! Tooge ükskõik mida! Midagi, mis ma saaks endale ümber tõmmata! Külm on! Külm! Külm! Külm! Kurat! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Aitäh! Keegi, lõpuks, keegi. Aitäh! Ma tänan sind. Mul on nüüd parem olla! Ja vaadake, siia on ilmunud inimesed. Ehk nad ka jäävad. Aitäh! Ma tänan endiselt. Ma tänan! Tundub justkui peaks ma nüüd just rohkem rääkima, kuid jutt hakkab otsa saama. See külm tabas mind liiga tugevalt, ma pean end veidi koguma. Ma pean minema kuhugi sooja, vabandage mind. Jah, ma tulen varsti tagasi, kuid hetkeks. Ma läheks. Kui tahate, võite minuga tulla. Lähme, oleme. Aitäh! Aitäh!

Miks ei kõla su jutud enam nii nagu vanasti?

Miks? Miks ei kaja sinu kajav, mahe ja madal hääl üle mägede, karjudes neid mõtteid sinu peas kõrva igaühel kes möödub? Kuhu on kadunud sinu entusiasm ja soov ja tahe? Kas nad hukkusid, nagu hukkuvad sügisel taimed, laskudes talveunne, et tärgata kevadel taas, ilusamana kui kunagi varem? Või on tema ümbert haaranud pimeduse moodne küünis, mis januneb vulgaarsuste järele? Kas sa ei peagi ennast enam sama ilusaks, kui veel eile, kui me seisime koos peegli ees, vaatasime vastu iseendile, oma peegelpildile, nähes seal mitte ainult ennast vaid ka kogu ülejäänud maailma endi ümber? Seda tunnet, mis me tundisme on võimatu siia kirjutada nendes sõnades, mis pesitsevad minu peas. Kolmekordne hurraa! Hurraa! Hurraa! Hurraa! Millele me karjume? Eks ikka olemisele ja selle olemusele. Kas mäletad seda paberitega hullu, kes eksles mööda koridore, toast tuppa, vaadeldes seda imelist maailma enda ümber, mida nägi vaid tema ise? Kuidas ta küsiski? "Kas sa näed nende ahvide tantsus kirge? Isegi erootikat?" Oli vist umbes midagi sellist. Nüüd oled sa teistsugune. Sa oled muutunud. Sa vaatad kõike uutmoodi, teistmoodi, sa keskendud liiga palju. Ära pinguta, lase tulla. Sõnad on sinu sees, need tungivad sust välja. Sa ei tohi neid enam kinni hoida. Sa oled täis armastust ja potentsiaali, lase neil siis tulla! Siiralt ja sügavalt tuleb sul kirjeldada elu enda ümber, kuid vanas võtmes, kui sa nii lahke oled. See mulle meeldiks. Ma tahaks kuulda jälle seda madalat ja mahedat häält, mis mind sinu juurde tõmbas. Kuhu on kadunud kogu ilu sinu kujutluspildist? Kas seda läbistavadki ainult narkootikumid ja seks nüüd? Ei! See on kole! Nii ei taha. Sa pead reisile minema. Seda on sul vaja. Üks lühike reis ükskõik kuhu tooks su tagasi elule. Sa ei suuda olla paigal ühe koha peal. See tüütab sind, sest sa oled noor ja vihane? Oled sa ikka noor ja vihane? Miks sa siis ei ütle, mida sa tegelikult arvad? Või sa arvad, et sa ütled? Su lihastoonus väheneb, kui sa liiga kaua eemal oled. Mina olen veel siin, kuid kas teised kah? Kas nad tahavad veel sinuga olla, kui sa enda tõelist palet liigselt paljastad? Tunnista seda siin ja praegu, meie kõigi ees, justkui Jumala enda palge ees, et sa oled Egoist! Miks sa arvad, et egoist olla on halb? Ei! Egoist ei ole negatiivne väljend. Sitapea on negatiivne väljend. Egoist peab olema. Altruist on halb olla, kuid egoist mitte. Sinu egotsentrilisus määrab sinu oleku elus, nii et haara ohjad! Ole agresiivsem! Vot nii, nii juba läheb. Kes see siin on? Teda ma ei olegi varem siin näinud! Kui ma talle tere ütlen, kas ta siis läheb ära? Vaevalt. Talle vist meeldib siin. Aga vanu olijaid enam pole. Kus nad läinud on? Kas kusagil on soojem? Kas kusagil on mahedam ja pehmem? Kas nad leidsid kellegi, kelle hääl kajab valjumalt ja kaugemale? Ära muretse! Ma paitan sind, sinu pehmeid juukseid, ja kõik saab korda. Hoia ainult järvest eemale, et mitte sisse kukkuda! Ära libastu, kuigi ilmad on juba külmad ja jää on sinu jalge all! Sa oled õigel teel, sul läheb ülesmäge, kui sa jätkad. Sa suudad! Sa suudad! Ma näen juba valgust tunneli lõpus! Oh, kui ilus see kõik on. Ilus. Ilus. Ilus. Ilu, ma igatsesin sind!

MHG 105

Minu kullakallis kool, sa saad aasta vanemaks. Sa saad juba nii vanaks. Ma ehk ei tea sind nii hästi kui võiks, kuid sina tead mind. Sa oled mind nii palju näinud. Ma olen kindel, et sa oled üks vähestest, kes mind päriselt ka tunneb. Oh, MHG, mu piin ja rõõm. Mul on hea meel, et ma just siia kooli sattusin. Sellele mõeldes, mis ma sealt saanud olen, teeb mind nii õnnelikuks. Palju õnne!

------
Lugesin täna hommikul ühe toreda tütarlapse blogist, et sügis pidavat inimesi kurvaks ja masendunuks tegema. Oh ei, kus sa sellega! Sügis on nii ilus ja tore aastaaeg! Meid, Eestlasi, on õnnistatud sellise toreda kliimaga, et meil toimuvad muutused. Me näeme loodust suremas, magamas, sündimas, õitsemas. Me näeme elu kogu tema ilus. See paneb meid endidki elu rohkem hindama. Seda kõige ilusamat asja, mida on võimalik kogeda. Kui sa kahetsed oma elu, pannes oma pea padjale veel ennem surma. Kui sa vaatad tagasi ja leiad, et see kõik ei olnud seda väärt, siis ei ole ka sina olnud midagi väärt. Ära ootagi, et keegi sind taga nutaks! Miks süüdistatakse elu olemas halb, kui tegelikult on seda vaid inimesed? Iseendaga hakkama saada ei ole eriline anne, kuid siiski võtavad inimesed seda vahel kui miskit ebamaist. Astuda naeratusega igale järgnevale päevale vastu ei ole eriline koorem, kuigi see võib vahel niimoodi tunduda. Hoolimata kõigest jälle voodist välja astuda ning tunda seda mõnusat ja värskendavat tuuleiili sinu põski paitamas. See on parim tunne maailmas. Mitte iial, ei iial (!) tohi lasta ennast kinni hoida tühistel muredel ja haigustel. Inimene on neist kõigest suuteline üle olema. Ma olen sellest kõigest üle. Ma olen mina.
Ma olen Kauri Kaljuste

Oh, mu kullakallis inspiratsioon, kuhu sa jäänud oled? Mul on vaja ju konkursi jaoks see essee valmis saada! Kaks korda sama palju, kui ma kirjutanud olen, on veel jäänud kah ja ma ütlen täiesti ausalt ja siiralt, et ma ei saa sellega hakkama. Mu positiivne suhtumine on kuhugi kadunud. Ma olen väsinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mul puudub jaks hommikul ennast voodist välja sundida. Kohutav on olla. Aga samas, kui teisest küljest vaadata, siis läheb mul iseenesest kohutavalt hästi jällegi. Oh jah. Elu in keeruline. Aga ma saan hakkama, nagu alati olen saanud.
Lazlo Blane - Superman

200

Ja ongi käes minu kahesajas postitus. Kuidagi kurb on, et ma ei paku selle puhul midagi Teile, oma lugejatele, aga vast annate selle mulle andeks.
Minu kahesajas postitus tuleb kõige tavalisem "Vahepala", aga ma olen sellega isegi natukene rahul. Saigi ju see blogi loodud minu enda jaoks ja vahel on nii hea lasta end lõdvaks ning jagada oma mõtteid ja muresid kogu ülejäänud maailmaga.
Mis muresid siis minul on? Noh, eks neist põhiline ole ikka minu suutmatus teha otsuseid oma tuleviku suhtes. Mida ma õppima lähen? Mida ma tulevikus teha tahan?
See kindel Kauri, kellele oli arstiteaduskond määratud on kadunud. Ta ei ole veel surnud, kuid ta on hääbunud.
Äsja oli õpetajate päev, kus on traditsiooniks saanud, et abituurium võtab õpetajate raske koorma sel ühel päeval nende õlult ära ja näitavad, kuidas nemad asju teeksid. Pärast seda oli mul jutuajamine ühe oma õpetajaga, kes oli oma klassi käest küsinud, et kas oli kedagi sellist, kellest saaks tulevikus hea õpetaja ja nad olevat nimetanud mind. See pani mind nii nende kui enda üle uhkust tundma. Veel rääkis mu õpetaja mulle oma murest enda järelkasvu pärast ja uuris ega ma ei ole õpetajaameti peale.mõelnud. Oh kuidas see mul südame kripeldama pani, sest ma tõesti olin sellest mõelnud ja ma ei teadnud mida vastata. Ma uurisib seda asja ja see kõlab palju reaalsemalt kui arstiks õppimine. Miks me peame neid valikuid praegu tegema? Andke meile veel aasta või kaks aega!
Aga teil kui mu lugejatel on kindlasti rõõm kuulda, et tänu oma segadustele olen ma olnud ka palju potentsiaalsem kirjanduses ning Kauri Kaljuste Lühijuttude kogu ilmub loodetavasti novembris, kui ma end kokku võtan. Kahjuks olen ma aga sunnituid neid raamatuid müüma (6€/raamat) Aga pole ju hullu, ega ju?
Üldiselt olen ma üldse väsinud ja kuidagi... üksik, kuid siin süüdistan ma kõigea oma kopsupõletikku.

Kui keegi minu 200. postituse puhul siiski koosviibimist tahab, siis eks näis mis paari nädala pärast saab.
Seniks aga peace out ja lugege mind ikka edasi,
Kauri Kaljuste

Kõik vene romaanid on justkui ühesugused. Nad nagu kiirgaks oma slaavi hinge läbi nende üksluisete punaste kaante. Nad tekitavad endas aupaklikust, sest ärge arvake, et tegu on halbade romaanidega. Te eksite, kui end niimoodi lasete uskuda. Ei, just vastupidi. Slaavi mentaliteet ja kultuur on justkui kirjanike sünnitamiseks loodud. Ükskõik mis sa ka ei teeks, on need lood kodusemad kui Ameerika külade jutustused.
Üks asi mida neil on rohkem kui meil, on julgus. Just see pisike hingeosake viib elu, ja ka maailma, edasi. Kuid miskipärast inimesed kardavad liiga palju. Selle asemel, et lasta oma häälel.kajada, ükskõik kui valest, aga vähemalt valjusti, aga ei. Nemad pomisevad enda nina alla, kartes teiste arvamust.
Ka mina kardan teiste arvamust ja selle pärast ma ehk tsenseerin ennast liiga palju, kuid see peab lõppema. Tuleb oma loomingus uus lehekülg pöörata, kuhu kuuluvad ka pornograafilised interplanetaarsed rännakud ja värvikas noortele omane sõnavara.
Oh püha puts ja perse, kui keeruline seda teha on, kuid nüüd on esimesed sammud vähemalt tehtud. Uus peatükk Minu ajaloos on alanud ja kui teile see peatükk ei meeldi, siis võite te kõik hellalt putsi käia, ning ennast keppides pidage meeles: kasutage kondoomi.
Enese tsensuur on just nagu enesekeppimine. Sa ei tea keda kuradit sa sellega nüüd rahuldad.
Kuid kui lasta oma kujutlusvõimel minna ning lihtsalt lennata kuhu iganes vaim tahab, siis saad nii sina kui ka sinu lugejad literatuurseid orgasme, janunedes mõlemapoolselt rohkema järele.
Aga ole ettevaatlik, et sa oma vastavastatud seksuaalelus liiga kaugeid piire ei puuduta, sest siis on tegu juba Dorian Gray sarnase perverssuse januga ja see ei ole ilus. See ei kisu inimesi kaasa. See on eemaletõukav ja pühitsemata pime ala, kus jalutavad vaid fanaatikud.
Kui su femme fatale'ist saab narkarist hoor, oled sa ilmselt veidi liiga kaugel.

K