Jõuluootus

Istud ja ootad kuis jõulud tuleks
need pühad,
mil saad jälle kõhu täis.

Nagu varem.

Istud keset inimesi,
kes sind nõnda kehvasti teavad,
sest just kodus mängid sa oma parimaid rolle.

Aga vähemalt on kõht täis ja magada soe.
Täpselt nagu sa mäletasid enne seda
kui otsustasid Kunstis elada.

Ja ootusärevalt istud sa hommikul oma teega akna ääres,
vaatad välja
ning lund ei saja ikka veel.

Selle pärast ongi see
vaid peaaegu nagu need
jõulud mida mäletad
lapsepõlvest.

“Tere!”

Ütles sügistalvel kena neiu baaris.

“Tere!” oli vastus neiule.

Ja järgnes täielik ja absoluutne ignoreerimine. Nagu ikka tavaliselt.

Tuli vist välja, et pole midagi rääkida.

“Jah, vist küll.”
“Mida?”

“Et pole vist midagi rääkida jah.”
“Kuidas?”
“Vahet ju pole.”
Tõesti. Vahet  ei ole.

“Tahad ma ostan sulle ühe joogi?”
“Loll küsimus.”
“Mis siis õige küsimus on?”
“Tohib ma ostan sulle ühe joogi. Usu mind, läheb naistele paremini peale.”
“Võib-olla.”
“Jah, see tahad. See kõlab nagu oleks tegemist alkohoolikuga.”
“Tohin siis või?”
Naratus. Noogutus. Õnnestus.

“Mina pole kunagi kellelegi kätt ette pannud, kes arvab, et selline asi võiks töötada.”
“Kas see siis ei töötagi?”

“Ei. Ainult joogiga sa küll õiget naist ei saa. Proovi uuesti.”
“Ma ei proovigi.”

Naeratus. Noogutus.

“Ma ei ole siin naist otsimas.”
“Mida siis?”
“Üheõhtu loomingut.”
“Looja oled siis?”
“Mitte rohkem kui sina.”

“Olgu. Ütleme siis nii.”

Looming

Ausalt öeldes, on väga raske olla "loomeinimene". Jah, vaadake, ma ikka loen end selleks. Aga minu looming? On selles kaunis blogis ainult. Jah, see üks raamat, mille me Einastoga välja andsime ja omadega nulli jõudsime. Oli tore, väga tore. Hea ja huvitav kogemus. Aga... Ma ei tea. Võib-olla pole vajagi. Ma ei tee seda ju selleks, et saada suureks ja kuulsaks (välja arvatud hästi väike osa, aga see on kõgil, kammoon). Mõte on kusagil mujal. Ja ma vahel kaotan selle mõtte ära. Päris tihti isegi. Selline... Identiteedi kriis. Kes ma siis täpselt peaksin olema? Keda ma oma loominguga tabada tahan? Vahel on ühiskonnakriitiline värdjas, vahel kirjutan... lihtsatest asjadest. Aga oma häält mul ei ole. Vist. Või noh. Hääl on, aga see on jäänud kähedaks ja vaibunud. Ma ei tea ise ka enam, keda ma kõnetada tahan. Tõenäoliselt iseennast (see sama tekst on selle parim tunnistus). Mõtteid on peas päris palju. Aga, kujutate ette, need ei tule välja. Lihtsam on teiste mõtted paberile panna (näiteks on Kaarel Lehtsalu "Taevatee"), aga neid on imelik avaldada. Samal põhjusel ma ka sedasama taevateed kusagil avaldanud pole. See on Kaarli mõte, minu teostus. Aga see pole minu mõte. Ma panin selle lihtsalt kesta. Naljakas, kuidas vahel on teistel lihtsam sind sõnastada kui sinul endal.
Äkki oleks aeg see... see... "kunst" oma vasakule käele kõrvale tõsta ja tegeleda millegi muuga. Joosta oma kehast välja, suunata kogu see energia mujale. Sest sellest ei tule midagi välja. Võib-olla. Äkki. Ehk. Kes kurat teab,
Aga, Minu küsimus jääb. Quo vadis, Kauri?

Vahepeal 20

Ja läbi ta ongi. Mis ma oskan öelda. Huvitav oli. Loominguliselt tihtipeale väga pidurdav. Kas siis reaalselt täiesti panigi pidurit või siis, kui tuli hoog peale, polnud sellega võimalik tegeleda. Eks paar head asja ka sündis. Aga enamjaolt suvaliste märkmikute lehtedele või vihikutesse, jäädes hilisemaks avastamiseks.

(Siia pidi midagi veel tulema, aga ei tule.)