Ja seal nad seisid, rivis seina ääres, justkui ootaks nad maha laskmist. Nad olid kõik noored ja veel vähe näinud. Neil ei olnud öelda palju, tänu sellele ütlesid nad ära vaid vajaliku. Miks nad peaks hakkama pikka juttu keerutama.
Neid oli seal päris palju, kuid kõigist ei jõua rääkida. Mõne inimese lugu peab ju hilisemaks kah jääma. Ei ole mõtet kõike kohe ära rääkida. Selle pärast vaatamegi me praegu neid kaht poissi seal rivi keskel. Nad olid närvis. Mõlemad. Ootusärevus oli neid tapmas. Mida toovad järgmised viis minutit?
Üks neist võttis taskust välja suitsupaki ja pakkus sealt ühte ka poisile enda kõrval. Ta ei teadnud teda, kuid see ei lugenud. Praeguses olukorras olid nad sama lähedased kui vennad.
"Aitäh," pomises teine poiss ja värisevate kätega siis oma sigaretti süüdates. Ruumis oli vaikus. Siin oli ka üpriski pime. Ega väga palju rohkemaid inimesi polnudki näha, kui neid, kes sinu kõrval seisid.
"Mis siis edasi saab?" küsis poiss, kes oli suitsu pakkunud. Teine kehitas õlgu. Esimene noogutas.
Nad mõistsid teineteist. Nad ei teadnud, mis edasi saab, kuid midagi sealt tuleb. Las ta tuleb, nemad on valmis seda vastu võtma. Uks avanes ja keegi astus ruumi.

Edasi

Tumedas keldris istus üksik mees, vappudes, käed põlvedel, mööda säärt midagi alla nirisemas. See oli veri. Soe ja punane ja aurav veri. Tema käed olid verised. See ei olnud tema enda veri, vähemalt ei tundunud olevat. Kellegi teise veri oli tema kätel. Enne siia jõudmist oli ta teinud kellelegi haiget. Ta oli kedagi vigastunud. Milleks?
Et jõuda siia, keldrisse, kus polnud kedagi? Oli ainult tema ja tuhm valgus mida heitis laelamp. Keda ta oli vigastanud?
Mehe rusikale langes pisar. Ta nuttis. Selle pärast ta siis vappuski!
Ta paotas natukene oma rusikasse surutud kätt ja sealt vahelt kukub välja pilt. Värisevate kätega korjas ta selle uuesti maast üles.
Pildi peal on noor tüdruk, punaste juuste ja pruunide silmadega, naeratus huulil. Tüdruk pildil tundub õnnelik. Kas ta on veel õnnelik? Kas mees tegi talle liiga? Kas see on tüdruku veri?
Keegi koputab uksele. Mees võpatab, peidab pildi taskusse, pühib ära pisarad ja avas ukse.
Ukse taga seisis ülikonnas ja lakutud juustega mees, veider ühe suupoolne naeratus näos.
"Aa, sa jõudsidki. Oled sa valmis edasi minema?" küsib ülikonnas mees, ulatades veriste kätega mehele käe.
"Ma eeldan vähemalt, et sa oled valmis, kui sa siin oled? Kas sinu... hüvastijätud on öeldud?"
Mees noogutas ja võttis ülikonnas mehe käe vastu. Ta ei oleks suutnud enam omal jalul kaua püsti seista.
"Sind ootab ees uus ja ülimalt huvitav elu. Lihtsalt hinga rahulikult ja võta see kõik vastu. Ära muretse. Sa oled kohale jõudnud. Sa ei pea selleks enam midagi tegema."
"Ma pean lahti laskma," vastas mees kähinal häälega.
"Kuidas palun?"
"Ma ei pea tegema enam midagi muud, kui suutma tema mälestusest lahti lasta."
Ülikonnas mees patsutas õrnalt oma kaaslase kätt, endiselt see veider naeratus näol.
"Kui sa arvad, et sa suudad. Aga ära muretse, varsti on kõik möödas."
"Ma ei unusta teda kunagi," ütles mees. Ta hakkas uuesti nutma ja vajus põrandale kokku. Ta ei suutnud enam.
Ülikonnas mees lihtsalt vaatas teda ja muigas.

Anton Maaler "Jaanipäev"

Jaanipäev või Jaaniöö, neil kahel ei tee keegi vahet. Nad sulavad ühte inimeste mälestustes ja mõistustes, täpselt nagu Koit ja Eha sel õhtulgi ühte sulavad. Sel ööl tõusevad üle kogu Eestimaa õhku suitsusambad meie maa vanade tavade järgi, mida paljud enam ei mäletagi. Need öised valvurid, kes seda kahte minutit, mis meil öösel pime on, eemale hoiavad, on unustanud, kes nad on.

Sel ööl on needsamused valvurid kergelt purjakil, et tõsta oma tuju ja et jutt jookseks paremini. Jaaniöö on meie jaoks aasta suursündmus, meie kõige püham hetk. See on ka aeg noore armastuse tärkamiseks. Sedagi juhtub sel ööl palju, olgu siis kas alkoholi kaasmõjul või juba aastatepikkuselt kogutud tunnete järgi. See on ilus aeg.

Seegi jutt algab just armastusega ja loodetavasti ka lõppeb sellega. See lugu on veel segane ja keeruline mõista ka minu jaoks, kes ma selle lihtsalt kirja panen, kelle jaoks see on justkui mälestus, olgugi, et seda minu teada kunagi pole juhtunud. Aga äkki on?

Armastus on keeruline asi. Mõnikord sa ei mäleta seda, kuigi peaksid ja mõnikord sa mäletad seda liigagi hästi ja liiga kaua, ka siis, kui armastus ise on juba aastaid kadunud. Ja vahel... Vahel mäletad sa seda isegi siis, kui seda kunagi pole olnud.

Jaaniööl on ka metsad rahvast täis. Ühes metsas, ühe järve ääres, oli oma öövalvuri kohustusi täitmas grupp noori. Lõke oli kõrge ja ka inimeste tujud olid kõrgel. Jaaniööl on üldse rakse kurb olla, see tundub kuidagi vale. Seal noorte seltskonnas oli nii poisse kui ka tüdrukuid, kuid meid huvitab mõlemast soost vaid üks esindaja.

Need kaks noort ei puutunud tegelikult väga kokku. Siiagi olid nad ühte seltskonda sattunud täiesti juhuse tahtel. Tuttava tuttava tuttav oli mõlemil ühine. Nad teadsid teineteist, need kaks noort, kuid omavahel nad üle kümne lause vahetanud ei olnud. Siingi peol, ühisel pimeduse valvel, leidsid nad iga väiksemagi võimaluse, et teineteisest eemale hoida. Nad sindrinahad oli kavalad.

Kahjuks on Jaaniöö pidustused liiga pikad ja terve aeg nad teineteist vältida ei suutnud. Mingi hetk jäid nad siiski kahekesi teineteise kõrvale seisma ilma ühegi nähtava väljapääsuta kohe alagavast vestlusest. Ühel oli käes veiniklaas ja teisel õllepurk. Nad üritasid paratamatut edasi lükata, hoides oma jooke oma suu juures ja neist suuri sõõme rüübates.

"Noh..." alustas poiss kergelt ebamugavusest niheledes, "Kuidas sul siis läinud on?"
"Hästi," vastas tüdruk, silitades oma veiniklaasi ja vahtides selle sisu, justkui peituks kõik tema vastused seal.
"Millega sa nüüd siis tegeled?"
"Õpin," andis tüdruk jällegi napi vastuse, tõstmata oma pilku klaasilt.
"Ja mis sa edasi plaanid teha?"
"Vaatab," oli järjekordne ühesõnaline vastus.
Poiss kummutas oma õllepurgi tühjaks ja nägi selles head võimalust piinlikust olukorrast pääsemiseks.
"Ma lähen võtan uue õlle omale,"
Tüdruk noogutas ja poiss lahkus. Nii lihtne see oligi.

Oh, oleks see vaid nii. Vabandusi ei leidu lõputult. Mingi hetk kadusid kõik teised kuhugi eemale, kes sauna, kes ujuma, jättes kaks kohmetut noorukit kahekesi lõkke äärde istuma, teineteise vastu.
Tükk aega istusid nad seal, poiss vaatas tüdrukut ja vahel heitis ka tüdruk poisile pilke.
"Miks sa mind vihkad?" küsis tüdruk lõpuks.
Poisile tuli see küsimus üllatusena. Nii suure üllatusena lausa, et ta oleks peaaegu oma istmelt pikali kukkunud.
"Mis mõttes? Mina? Miks ma peaksin sind vihkama?"
"Ma ei tea, sa vaatad mind pidevalt nii kurjalt."
Poiss hakkas valjult naerma ja ohkas siis:
"Ju mul on kuri nägu lihtsalt."
Korraks laskus nende kohale jälle vaikus. Siis kargas poiss aga järsku püsti ja hõikas:
"Mari, tule! Läheme korraks jalutama!"
Tüdruk ulatas arglikult poisile oma käe ja lasi ennast püsti aidata. Niimoodi käest kinni jalutasid nad metas, kus poiss hakkas rääkima:
"Tead, Mari. Ma ei vihka sind. Pigem on asjad vastupidi. Ma ei tahaks seda küll öelda, sest see tekitab meie vahele veelgi rohkem ebamugavust, aga... Sa meeldid mulle. Väga. Rohkem kui sa tohiks. Ja ma tahaksin olla sinuga koos."
"Karl, lõpeta ära. Sa oled purjus."
"Ole nüüd! Ma olen ainult kaks õlut ära joonud! Kuidas kurat sellest purju saab jääda? Ma räägin sulle praegu täiesti ausalt. Kui mul oleks võimalus, siis ma tahaksin sinuga koos olla."
"Ja sul siis ei ole võimalust?"
Poiss jäi vait. Teoorias justkui oli. Aga ta kartis. Mida kuradit ta kardab? Ta on elanud piisavalt kaua, et teada, kui ta midagi tahab, peab ta selle lihtsalt võtma!
Kurat poiss, tegutse! karjus poiss oma peas enesele. Ta lasi tüdruku käest lahti ja astus tema ette. Ta silitas tüdruku põske ja lükkas tema juuksed ta silmade eest.
"Kas mul siis on võimalus?"
Tüdruk ei vastanud midagi. Ta vaatas vaid oma pruunide silmadega poisile otsa. Ta värises kergelt. Ta kartis.   Nad mõlemad kartsid. Mis siit saab?
Siit ei saa ju ometigi midagi head tulla. Ei. Nii ei saa ju minna. mõtlesid mõlemad.
Poisi nägu nihkus tüdrukule lähemale ja tüdruku oma poisile. Nende huuled oli natukene paokil. Kas see tõesti võib juhtuda?

Sõnum minevikule

Taevas tõmbus heledaks ja puude tagant hakkas päike tõusma. Udu voolas järve peal, muutes vaatepildi kergelt hirmuäratavaks. See pilt nägi välja, nagu oleks see hommik olnud võimalik kusagilt mõni laip leida. Kuid seda ei olnud. Olid küll nukrad hinged ja purjus hinged ja unised hinged, kuid surnud hingi ei olnud.

"Anna andeks. Kui ma juba püshhoanalüüsi hakkan tegema, siis olen ma arvatavasti juba päris purjus. Meil seda šampust on veel või?"

Kaks noort, poiss ja tüdruk, istusid paadisillal ja jälgisid nende ees laiuvat vaatepilti, arutades samal ajal oma elude ja nende seotuse üle.

Tüdruk ulatas poisile šampuse pudeli ja ütles siis:
"Ära vabanda. Kuid ma ei saa ikkagist hästi aru mida sa oma jutuga mõtlesid. Mida pidi tähendama see koht, kus sa ütlesid, et sa tahaksid mind, aga sa kardad? Miks sa mulle seda üldse ütlesid?"
"Sest ma tahtsin, et sa teaksid tõde. Et ma ei ole sind vältinud selle pärast, et ma sind vihkan, vaid selle pärast, et ma tõesti reaalselt kardan sind."

"Miks?" vaatas tüdruk küsivalt poisile otsa ja kummutas oma plasttopsi sisu endal kurgust alla. Poiss täitis tüdruku topsi enne kui vastas.

"Sest ma olen pigem täielikult ilma õnneta ja blokeerin su oma elust, kui elan vaid hetkeks õnnega. Ma kardan iseendale või sulle haiget teha. Ma kardan, et ma teen asja veel hullemaks kui ta juba on-"

Poiss jäi järsku vait ja ka tüdruk ei öelnud midagi. Kusagil kauguses kukkus kägu, tema kõlav "kuku" kajamas teiseltpoolt kallast metsast vastu.

"Ma kardan, et ma kaotan su."

Jällegi jäid mõlemad vait. Poiss ei suutnud enam midagi rohkemat öelda ja tüdruk ei osanud. Kägu kukkus endiselt, kuid nüüd segunesid sinna sisse ka lähenevate inimeste hääled. Poiss tõusis püsti ja vaatas enda poole jooksvaid sõpru. Ta manas näole naeratuse, kuigi tegelikult oleks ta tahtnud veel tüdrukuga kahekesi olla. Ta sai praegu olla kahekesi, vabalt. Praegu sai ta olla aus. Kuid nüüd oli see läbi. Inimesed hakkasid rääkima nii tüdruku kui poisiga, justkui tirides neid teineteisest eemale.

"Kuule, kas su asjad ei jäänud Siimu autosse? Ta vist tahab hakata ära minema." ütles keegi poisile, mille peale ta noogutas ja minema kõndis.

Olles oma asjad autost kätte saanud läks poiss hääletama, et tagasi Tartu sõita. Ta oli väsinud ja magamata. Ta ei jaksanud väga kõndida, aga see oli tema ainus moodus koju saamiseks. Ta leidis majast laua pealt veel kilekotis paar apelsini, pani need kotti ja läks teele. Terve kruusatee ta suitsetas oma viimaseid sigarette ja sõi apelsini. Tal ei olnud otseselt kuhugi kiiret. Niimoodi saigi ta mõelda. Ta sai analüüsida fakte, mida ta selle õhtu jooksul oli teada saanud ning muutis oma järeldusi vastavalt nendele. Huvitav kui täpsed tema teooriad olid? Teda see väga ei huvitanud. Ta süütas järgmise sigareti.

Tüdrukul õnnestus kuidagi hetkeks teistest eemalduda, et oma vestlus poisiga kiirelt ära lõpeatada, kuid poiss oli juba läinud. Nukralt istus tüdruk tagasi paadisillale ja helistas, et talle järgi tuldaks. Samal ajal käis vali pauk, mis kajas üle järve ja keegi kallas tema topsi veel šampust.

Tüdruk oli üpris äsja koju jõudnud ja astus just parasjagu dušši alt välja, kui tema telefon ühe vaikse piiksu tegi. Talle saadeti sõnum. Ta ei saaks öelda, et ta seda sõnumit ootas, kuid ta natukene lootis, et see tuleb. Õige natukene.

"Hei! Anna andeks, et ma täna niimoodi ära tormasin, aga ma pidin ja ma arvasin, et ehk on nii parem. Ei ole. Mäletad ma ütlesin sulle, et ma tahaksin sinuga suhelda? Sa vastasid mulle, et ma ei taha, aga ma tahan. Sa ei ole minu jaoks tore, põnev ja huvitav vaid selle pärast, et me ei suhtle. Ei. Ma tahan sinuga suhelda ja kui ka sina seda tahad, siis anna mulle sellest kuidagi teada. Sest kui sina ei taha, ei hakka ma sind tüütama. Las ta siis olla. Ma vähemalt üritan sinuga enam mitte kontakteeruda, kui sa seda ei taha. Ma ei tea kas ma saan sellega hakkama, aga... Las ta jääb. Lihtsalt. Palun. Anna mulle oma otsus teada, kui sa seda sõnumit näed. Ma loodan, et sa näed seda sõnumit.
PS. Aitäh sulle!"

Poiss pikutas oma voodis ja vahtis lage. Ta oli just saatnud sõnumi, mis nõudis kogu tema julguse ja energia. Kas ta äkki poleks pidanud seda tegema? Äkki ta teeb asja niimoodi ainult hullemaks? Tema telefon andis teada, et talle oli sõnum tulnud. Poiss haaras telefoni järgi ja luges mis seal kirjas on.

Mis seal kirjas on?

Ongi lõpp

Ja ongi nii. Istusin siin laua taga ja üritan enesele aru anda, et nüüd ongi läbi. See kolm aastat möödus nagu sõrmenips ja nüüd ei teagi kohe mida edasi teha. Üritan läbi mõelda ja kirja panna seda, mis ma selle lühikese aja jooksul olen õppinud ja millest mulle tulevikus abi võib olla. Pythagorase'i teoreem on tõstetud "Ootel" riiulile, samas kui see vestlus lõunasöögilauas 2010. aasta oktoobrikuus mõlgub siiani veel tänaseni mõtetes ja jääb sinna ilmselt tiirlema ka elu lõpuni.
Mida ma võtan sealt kaasa? Mis tuleb minuga siit koolist kaasa? Kindlasti see, et Tammsaare on hea kirjanik ja inglise keelses kirjas ei lähe S ja S kokku. Kuid mäletama jään ma paremini ilmselt pigem seda, et kalvadoss oli nõukogude ajal sitt ja Eesti Vabariigi ajal üllatavalt mõnus. No tõesti. Jube üllatav juhtum.
Ma võtan kaasa selle, et kombinatoorikas jagatakse kõikide võimaluste faktoriaal läbi soodsate võimaluste faktoriaali ja ebasoodsate võimaluste faktoriaali korrutisega, kuid samas võtan ma kaasa ka selle, et ka öösel kell pool üks annab veel lihvida oma töid ning tagantjärele mõeldes pole mõtet enam nukrutseda, sest sina oled andnud endast maksimumi. Kõik läks nii, kuidas ta minna sai, seda enam muuta ei saa.
Mis aga kõige olulisem, ma võtan sealt kaasa oma teise perekonda, vähemalt mälestustes, kui me enam ei kohtugi. Ma võtan kaasa sealt need, kellega me oleme läbi elanud... kõike. Vähemalt peaaegu.

Ma võtan sealt kaasa igatsuse...

Kirjanik - Kaheksateist

Mart istus all raamatupoes ja jõi koos selle omanikuga kohvi. Nad istusid seal päris kaua, tegid nalja, rääkisid selle poe pidamisest. Mart ei olnud juba päris pikalt ennast nii vabaks lasknud. Nende vestlust katkestas Katrin, kes uksest sisse tormas ja Mardile kaela hüppas.
"Sa päriselt tegidki seda!"
"Miks ma ei oleks pidanud?" küsis Mart, emmates tüdrukut vastu.
"Aga... Aga kust sa raha said?"
"Kas ma ei maininud sulle, et mul on korter. Kuni tänaseni elas Eerika veel seal, aga praeguseks peaks ta juba välja olema kolinud, nii et... Mul on nüüd raamtupood."
Nad seisid kõik mõnda aega vaikides leti ääres, kuniks poe endine omanik naeratades püsti tõusis ja veel ühe kohvitassi tõi.
"Kohvi, Katrin?"
Naine noogutas, suutmata uskuda, mis siin juhtunud oli.
"Aga su raamat? Sa seda ikka jõuad kirjutada?"
Mart hakkas naerma ja istus tagasi oma kohale ja rüüpas muiates kohvi.

"Ühesõnaga, sa tahad öelda, et sa ei mäleta eilsest õhtust midagi?" küsis Jaana naeratusega.
"Ma mäletan, et ma läksin Kirsi pubisse. See, mis sealt edasi juhtus. Ma ei tea. Kuidas ma siia jõudsin?"
"No, sul siis vedas järelikult. Ma tulin mingi hetk kah Kirssi. Sa istusid lauas koos kolme tüdrukuga, kes kõik kordamööda omavahel länksterit panid. Teil oli mingi kihlvedu või midagi, ma ei saanud hästi aru. Niipea kui ma uksest sisse olin astunud, tõusid sa püsti, tormasid minu juurde ja rääkisid mulle midagi. Ma enam hästi ei mäleta, see ei olnud oluline."
"Ilmselt mitte," pomises Kirjanik omaette ja heitis diivanile pikali.
"Ma tunnen ennast nii halvasti selle pärast. Ega sa minu peale pahane ei ole?"
"Ei, miks ma peaksin? Ega see ei ole ju nagu meie vahel oleks midagi, või mis?"
Kirjanik vaatas pikalt Jaanat, üritades otsustada, mida oleks õigem vastata.
"Ei, ega vist ei ole küll jah."

Mart istus leti taga ja vaatas kuidas inimesed tema raamatupoes askeldasid, sättides ennast valmis Anton Maalri raamatuesitluseks. Tema raamatupood. Ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Ta oli isegi viimased kaks päeva siin ööbinud, olles sealjuures peaaegu konstantselt ümbritsetud Rohtla meestest, kes ettevalmistusi tegid. See raamatuesitlus oli tema esimene üritus poe omanikuna ja ühtlasi ka koht, kus tema enda raamat välja kuulutatakse. Ta ei suutnud uskuda kui palju tema elu selle viimase paari nädalaga muutunud oli. Ta oli küll Eerikat kirunud, kuid praegu oli tal tunne, et see oli parim mis temaga juhtuda sai. Tal oli ainult kahju, et ta Katrinit need paar päeva ei olnud näinud. Ta oleks tahtnud temaga nende edasisest elamiskorraldusest rääkida, kuid ta hoidis oma tuju üleval mõttega, et ta näeb teda õhtul.
"Kuidas tunne on, Ennola?" küsis kellegi käre hääl Mardi seljatagant. Tegemist oli kirjastus "Unistus" omaniku, Aleksander Rohtlaga, kelle välimus Marti enam nii väga ei hirmutanudki.
"Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see koht on minu oma. Kõik on veel kuidagi nii võõras. Aga mul on hea tunne. Edukas tunne on."
Rohtla naeris mahedalt ja pani oma käe Mardi õlale:
"Alguses on kõigil selline tunne, Ennola. Aga mina soovin sulle sinu tegemistes ainult edu ja jään põnevusega juba sinu raamatut ootama. Kuidas see sul üldse läheb? On sul kõige selle korraldamise kõrvalt ikka aega kirjutada kah?"
Mart ulatas selle peale Rohtlale kiirköitja, mis tal leti all hoiul oli.
"Ma ei saa niikuinii öösiti hästi magada, nii et ma sisustan oma aega kirjutades. Siin on esimene pool raamatust, kui lugeda tahad."
"Vau," vastas Rohtla selle peale üllatunult, "See on tõesti üllatav. Aga see öösiti ärkvel olemine ei ole sulle üldse tervislik, usu mind Ennola. Pärast tänast mine ja maga ennast ilusti välja. Kus sa üldse elad praegu? Nagu ma aru saan, müüsid sa oma korteri maha, et seda kohta siin ära osta."
"Sa oled täiesti õigesti aru saanud. Ma ööbin Katrini pool. Vähemalt praeguseks."
Rohtla noogutas, nagu oleks ta seda juba teadnud ja läks siis kellegi peale karjudes kaugemale poodi.

"Ma ei tea kuidas sinuga on, aga minu arust võib Aleksander aeg-ajalt ikka täielik douchebag olla," ütles kellegi võõras hääl jällegi Mardi seljataga. Kui mees end ringi keeras, ei tundnud ta kõnelejat ikka ära. Ta oli heledas ülikonnas mees, kella kaelast rippus alla sall ja suus keerutas ta ringi köhakommi.
"Ega te juhuslikult selle koha omanik ei ole? See tulevane kirjanik, kelle peatselt saabuv raamat minu esitlusel välja kuulutatakse?"
"Olen küll," vastas Mart uustulnuka kätt surudes, "Mart Ennola. Ja teie olete Anton Maaler, ma eeldan."
"Sa eeldad õigesti, nooruk. Kas ma kuulsin õigesti, et sa elad Katrini juures? Katrin Kask, kes töötab "Unistuses" toimetajana?"
"Sa kuulsid täiesti õigesti."
"Huvitav," vastas Maaler, "Ega teda praegu veel siin ei ole?"
Mart raputas pead, mille peale Maaler kordas ennast jällegi:
"Huvitav."

Kirjanik kõndis mööda tänavat ja tagus oma tossuninaga lahtiseid kive. Miks ta oli nii öelnud? Mis mõttes tema ja Jaana vahel ei ole midagi? Ta tundis tema vastu tundeid, mida ta ei olnud juba ammu tundnud. Ta oli need tunded lausa ära unustanud. Miks ta ei võinud Jaanale seda öelda? Mida ta kardab? Mida kuradit tal kaotada on? Ta võiks lihtsalt võtta oma telefoni, helistada Jaanale ja öelda seda. Ta võiks öelda talle, et ta tahab teda, et ta igatseb teda, kui tead ei ole. Kurat võtaks, ta võiks end kokku võtta. Mis Kirjanik ta selline on, kui ta sõnu välja ei suuda öelda? Ta ei ole isegi Raul. Ta ei vääri mitte mingisugust nimetust niimoodi. Tema, Kirjanik, Raul, peab end nüüd kokku võtma. Jah, ta peab Jaanle helistama ja talle kõik ära rääkima. Niimoodi ei saanud enam edasi minna.


Raamatuesitlus juba käis, kui Katrin uksest sisse astus ja end talle naeratavale ja lehvitavale Mardile lähemale üritas pressida. Rahvast oli palju kohale tulnud, mis oli ilmselt üks põhjus, miks Mardi tuju nii hea oli. Katrin aga oli üpriski näost ära, nukker lausa. Kui ta lõpuks leti taha Mardi juurde jõudis, pani ta oma käed ümber mehe ja hoidis temast kõvasti kinni.
"Kuule Katrin, sa lausa värised. Kus sa olid nii kaua? Esitlus juba ammu käib!"
"Mul oli tegemist," vastas naine vaikselt, vaadates siis üles Mardi silmadesse sositas ta,
"Kas ma saaksin sinuga mõnes vaiksemas kohas rääkida? Näiteks tagaruumis?"
"Jah, muidugi. Miks sa ei peaks. Tule!"
Mart haaras naise käest ja vedas ta enda järel poe taharuumi, mis lõhnas värske kohvi ja koltunud raamatute järgi.
"Mis sul on, Katrin? Palun räägi."
Katrin istus ühele raamatuvirnale ja vaatas siis vaikides ja värisedes mehele silma, mille peale Mart tal jälle ümbert kinni võttis.
"Mis on, kallis?" küsis Mart hästi vaikselt, niimoodi, et Katrin teda vaevu kuulis.
"Ma olen rase," vastas Katrin sama vaikse häälega.

Kirjanik... Raul üritas korduvalt Jaanale helistada, kuid naine ei vastanud. Ta lasi lihtsalt kutsuda, kuniks telefonil endal villand sai ja kõne ära pani. Raul proovis kümneid kordi, andmata alla. Teda täitis tahe rääkida Jaanale kõik ära. Ta tahtis, et tüdruk teaks kõike, mida mees tema vastu tunneb. Ta ei suutnud seda enam enda sees hoida.
Lõpuks otsustas Raul minna tagasi naise korterisse. Tema kõnesid võib ta küll ignoreerida, kuid tema endaga on seda juba palju keerulisem seda teha.
Jaana korteri juurde jõudes vajus aga mehe süda saapasäärde ja veri kadus ta näost. Korteri ees seisis kiirabiauto ja kanderaamil tõsteti teadvusetut Jaanat parasjagu autosse.
Raul tormas nende juurde, karjudes:
"On temaga kõik korras? Jaana? On sinuga kõik korras? On temaga kõik korras?"
Arstid lükkasid Rauli eemale, üritades talle selgitada, et hetkel on Jaanaga kõik korras, kuid nad peavad ta haiglasse viima.
"Ja kes teie talle olete, kui tohib küsida?" küsis üks arst, kui Raul natukene maha oli rahunenud.
"Ma olen mees kes teda armastab," vastas Raul vaikselt, astudes paar sammu tagasi ja vajudes tänava äärekivil istuma.
Arstid rääkisid veel midagi sellest, kuidas ta võib homme Jaanat haiglasse vaatama minna, kuid Raul ei pannud seda juttu väga tähele. Ta lootis lihtalt, et Jaanaga kõik korras on.


Inimesed aitasid pärast esitluspidu Mardil tema poes asju koristada ja mõningaid asju ka pakkida.
"Mis sul siis nüüd plaanis on?" tuli Rohtla Mardilt küsima, ise siludes oma ülikonda ja tegelikult üpriski vähe Mardile keskendudes.
"Mõneks ajaks panen ma poe kinni. Lasen mõned asjad ümber teha. Mõtlen välja, kuidas ma seda täpsemalt teha tahan. Ja siis tulen ma täie pauguga areenil. Ma vähemalt loodan nii."
"No eks me kõik loodame seda," ütles vaikselt Rohtla ja Mardi juurde astunud Maaler.
"Ennola, poiss, kuhu poole sa nüüd liigud? Äkki läheme koos läbi õhtu ja saame tee peal veidi jutustada?"
"Tead, Anton, ma arvan, et ma jään täna ööseks kah siia. Ma üritan lihtsalt seda tunnet tekitada, et see koht ongi nüüd minu oma, saad aru? Aga mõni teine kord kindlasti. Kui sa minuga ühendust tahad võtta, siis sa tead kust mind leida."
Maaler noogutas, vaatas siis korra Rohtla poole ja ütles siis:
"Aga Aleksander, miks peaksime meie oma õhtu siinkohal veel lõpetama? Nagu ma aru saan, on siin lähedal nii mõnigi huvitava konsistentsiga baar. Läheme ja külastame neid!"
Rohtla ei vaielnud vastu ja nad läksid koos Mardi uksest välja. Katrin oli juba ammu koju läinud. Mart ei saanud üle sellest, mida ta tema käest just kuulnud oli. Tõenäoliselt oli lapse isa see Joonas, kes üks öö Katrini juures oli käinud. Või noh, kindlalt, nagu Katrin väitis. Mart tundis ennast halvasti. Tal oli tunne, nagu ta oleks pidanud käituma teistmoodi. Tal oli tunne, nagu ta peaks praegu Katrini juures olema, kuid ta ei suutnud sinna minna. Ta ei suutnud praegu Katrinile otsa vaadata.
Mardi telefon helises. See oli Katrin.

Kirjanik - Seitseteist

Katrin magas endiselt diivanil, padi kaisus, kui Mart tagasi korterisse astus. Ta hiilis vaikselt vannituppa, pesi oma näo ära ja heitis siis Katrini kõrvale pikali.

"Kus sa käisid?" küsis Katrin uniselt, silmi lahti tegemata.

"Ajasin asju natukene. Maga edasi," vastas Mart ja pani silmad kinni. Enne magama jäämist, tundis ta, kuidas Katrin oma käe ümber tema pani ja õrnalt tema põske suudles.

Eneli ja Kirjanik astusid Kirsi pubisse naerdes sisse ja tellisid baarmenilt koheselt ka omale joogid.

"Mille puhul me võtame?" küsis Kirjanik tüdrukult.

"Naudingu," vastas Eneli poole häälega ja suudles Kirjanikku.

Umbes seal kadus Kirjaniku mälu sellest õhtust. Ta teadis, et ta tarbis veel alkoholi. Ta teadis, et ta suudles veel tesigi tüdrukuid peale Eneli. Ta ei teadnud, kuidas ta pubist lõpuks lahkus. Arvatavasti oli ta võtnud takso. Kas Eneli oli temaga kaasas olnud või mitte, seda Kirjanik ei teadnud. Ta teadis vaid seda, et ta ärkas üles Jaana korteris, Jaana voodis ja Jaanat ennast ei olnud.

Naine oli jätnud talle laua peale kirja:
"Läksin poodi. Varsti tagasi. Kohv on köögis, vesi ka."

Kätt taskusse pistes, leidis Kirjanik kellegi telefoninumbreid.

Hommikul läks Mart koos Katriniga tööle, plaaniga natukene raamatupoega tutvuda, enne kui ta seda ära hakkab ostma. Kontori ukse ees, soovis Mart Katrinile ilusat tööpäeva ja ütles, et ta on veel mõnda aega seal, vaatab all ringi, kui tal peaks midagi vaja olema.

Pood ise oli tihedalt riiulitega kaetud, võlvlaega keldris, kus lett asus ukse ääres. Muidu ei olnud leti ääres kedagi, aga kui Mart sisse astus ja ukse kohal olev kelluke helises, astus tagaruumist välja kohvitassiga vanamees, hallide juuste ja lahke naeratusega.

"Tere-tere, astuge edasi," ütles vanamees rõõmsalt, viibates Marti edasi tulema.

"Te olete poe omanik?" küsis Mart, "See kes selle maha tahab müüa?"

Mees vajus nukralt leti taha istuma ja noogutas.

"Kahjuks küll. Mul ei ole enam jaksu, et seda kohta pidada. Ta ei too ka nii palju raha sisse, kui võiks. Aga miks te küsite? Te olete siis potentsiaalne ostja? Ei tulnudki raamatuid vaatama?"

"Tegelikult olen ma natukene nagu mõlemat. Ma lähen vaatan mis teil siin on ja siis te võite mulle oma makseplaanist rääkida."

Kirjanik istus köögis ja jõi kohvi, üritades tulutult oma eelmist õhtut meenutada. Ta oleks tahtnud Enelile helistada ja küsida, mis juhtunud oli, kuid ta ei julgenud. Äkki teadis Jaana talle midagi täpsemlt rääkida. Aga kuidas seda vestlust alustada? "Tsau Jaana. Kuule, mis ma eile õhtul tegin? Ma ise hästi ei mäleta."? Vaevalt küll.
Kirjanik vandus valjult enda ette, jõi oma tassi tühjaks ja läks siis arvuti taha kirjutama, et natukene mõtteid puhastada. Just sel hetkel, kui ta oma esimest lauset kirjutas, astus sisse Jaana.

"Noh, kuidas pohmakas on?"

Kirjanik keeras ennast Jaana poole ja mõtles samal ajal ise, kuidas see naljakas on, et tal tegelikult ei olnudki pohmakat.

Kirjanik - Kuusteist

Mart astus korterisse ja avastas, et Eerika ei olnud üksi. Ta istus ühe kutiga koos köögilaua taga ja jõi kohvi. Mardi pilk langes nende kätele, mis olid omavahel põimunud.
"Tere," ütles Mart tuimalt, ilma emotsioonita, "Kas ma võiksin Eerikaga kahekesi rääkida. Kell on juba palju, arvan, et teil oleks niikuinii aeg koju minna."
"Mis iganes sul mulle öelda on, võid sa ka Kristjani ees öelda," vastas Eerika selle peale.
Mart noogutas, tõmbas endale ühe tooli ja valas ka omale kohvi.
"Eerika, mul on raha vaja. Mul on vaja seda palju ja kähku."
"Ja mis see minusse puutub? Mul ei ole sulle raha anda."
"Ega ma seda ei oodanudki," jätkas Mart, "Aga selleks on mul vaja, et sa koheselt korteri vabastaks. Ma panen selle müüki."
Eerika kargas selle peale püsti ja põrnitses vihaselt Marti:
"Aga kuhu ma sinu arust siis lähen? Ma alles otsin uut kohta omale! Mul läheb veel aega, enne kui ma omale uue korteri leian!"
"See pole enam minu probleem," vastas Mart rahulikult ja jõi lonksu kohvi.
Mõneks hetkeks langes ruumi vaikus. Kristjan vaatas nõutult Eerikat, Eerika põrnitses vihaselt Marti ja Mart istus rahulikult ning jõi kohvi. Tundus lausa, et ta naudib seda olukorda.
"Pealegi, Eerika, nagu ma näen oled sa endale väga sujuvalt ja väga kiiresti uue kuti leidnud. Miks sa tema juurde ei koli? Või pole temas piisavalt meest, et teid mõlemaid ära elatada?"
"Kuule Mart, see pole nüüd küll sinu asi!" vastas Eerika sellele vihaselt, istudes tagasi maha ja pigistades kõvasati Kristjani kätt.
"Mida? Minu seljataga said küll teda nikkuda, milles siis nüüd probleem on? Las võtab nüüd natukene vastutust kah sinu ees."
Nüüd tegi Kristjan suu lahti ja Mart kuulis teda esimest korda rääkimas.
"Mart, kell on palju. Ma arvan, et sul oleks aeg nüüd lahkuda. Räägime sellest hommikul, kui kõik natukene rohkem puhanud on ja saanud asja üle järgi mõelda."
"Aga palun väga, Kristjan. Keegi ei keela sul lahkuda. Vastupidi, ma lausa nõuan seda."
"Lõpeta ära, Mart. Ta on minu külaline ja on siin niikaua, kui ma tahan."
"Et ta saaks sulle ilusti ikka peerukasse kütta?"
Järgmine hetk oli Kristjan püsti tõusnud ja Mardile rusikaga näkku virutanud, niimoodi, et Mardil ninast õrnalt verd jooksma hakkas.
Mart tõusis selle peale rahulikult püsti, noogutas mõlemale hüvastijätkus ja pani ennast uuesti riidesse.
"Homme pärastlõunaks tahan ma, et korter tühi oleks," ütles Mart veel ukse pealt ja kõndis välja.