Aeg - Esimene

Ma tormasin mööda tänavat, koperdades oma kiirel sammul vahepeal kivide taha. Pidevalt heitsin ma pilku oma taskukellale, mis kusjuures oli tuliuus. Nimelt olin ma just Wildenburgi kellaärist tulnud. Õige maja uksel, Aleksandri tänaval, peatudes pidin ma peaaegu pikali kukkuma. Kivid olid hommikusest vihmast veel veidi märjad. Maja oli roheline, puit oli eelmine suvi alles üle värvitud. Ma kõndisin aeglaselt paar trepiastet, mis ukse ees olid. Mu käed värisesid, kui ma need uhkele nikerdustega vasest ukselingile panin. Uks vajus aeglaselt lahti. Hinged olid vist õlitamata, sest see uks käis tõesti raskelt.

Vihma sadas, kui ma mööda tänavat kõndisin. Augud teedes olid täidetud porise veega, mõnes ulpimas sigaretikonid. Pistsin käed sügavel jopetaskusse ja tõmbasin pea õlgade vahele. Ma jäin seisma ühe vana ja kergelt laguneva maja ees. Selle parem külg oli madalale vajunud. Värv oli maja pealt maha kulunud, kuid kunagi oli see olnud roheline. Kohati oli seda isegi täitsa näha. Aknad majal olid samuti vanad, võib-olla oli neid nõukogude ajal vahetatud. Kulunud ja puidust ja seisid viltu peal. Majas sees ei saanud väga soe olla, kuid see ei takistanud mul ukse juurde astumast ja auklikust kivitrepist üles astumast. Ukse juurde, millel oli kunagi ammu olnud tavaline link, kuid see oli kadunud. Nüüd oli uksel diagonaalis alla jooksev puust silinder, mille vastu sai toetuda, et ust lahti lükata. Nii ma tegingi.

Ümber kabeli nurga

Kas te teate neid tumedaid varje, mis vahel öösiti pimedas mõned kohad veel pimedamaks teevad? Eriti palju on neid surnuaedades. Olete kunagi näinud? Need on need kohad, mis imeksid sinust peaaegu kogu hinge välja. Neis varjudes kuuled sa kõike kordades paremini. Sa näed maailma hoopis teise pilguga. Su hingamine aeglustub ja pupillid laienevad. Su silmad on pärani. Külm mässib ennast ümber sinu jalgade, justkui olles valmis sind kohe pikali tõmbama. Just selliseid varje täis surnuaiast läks Gaabriel ühel õhtul läbi, jalutades mööda mudast ja lompe täis teed, mis viis kabelist mööda ja teiselpool surnuaeda väravast jälle välja. Juba surnuaia väravatest sisse astudes tundis Gaabriel ennast imelikult. Ta oli täielikult veendunud, et ta nägi kedagi korraks enda järel väravatest sisse astumas, kuid ilmselt talle siiski ainult tundus nii. Samamoodi nagu talle tundus, et üks varjudest oli võtnud sarvedega mehe kuju. Ei, see ei saanud olla päris vari. Gaabriel muigas ja kõndis edasi, kuigi tema süda hakkas justkui ei millegi pärast tugevamalt taguma.
Kabeli juures jäi Gaabriel hetkeks seisma, sest tema kingapael oli lahti, kuid ta lõi sellele käega ja otsustas edasi kõndida, sest ta tõesti ei tahtnud enam seal olla. Tal oli väga imelik tunne.
Vaevu jõudis Gaabriel ümber kabeli nurga, kui kauguses kumava tänavavalgusti paistel nägi poiss kedagi seismas. Gaabrieli pea hakkas valutama ja ta tundis oma südamelööke oma kurgus. Ära ole loll! Seal ei saa olla midagi üleloomuliku. Selliseid asju pole olemas, korrutas ta endale peas, kuid see ei rahustanud teda maha. Tal oli vägagi elav kujutlusvõime, mis praegu erinevaid stsenaariume tema peas ringi jooksutas, nagu iidset filmilinti.
See inimene, keda ta eemalt nägi, kõndis surnuaia poole. Ta oli juba surnuaia väravate juures ja ei kavatsenudki seisma jääda. Gaabriel jäi järsku seisma. Ta ei suutnud enam liigutada.
"Hei! Mis sa teed siin?" hõikas ta võõrale. Mida kuradit SINA teed? küsis ta iseendalt.
Võõras ei vastanud, vaid kõndis lihtsalt edasi, tema samm oli kindel, pilk otsusekindlalt ettepoole pööratud.
"Kuule, ma küsisin sult midagi!" karjus Gaabriel, kuid tema hääl oli kähe. Karjumiseks ei olnud niikuinii vajadust. Võõras oli juba peaaegu Gaabrieli juures.
Ja siis oli ta juba tema seljataga. Ta tormas Gaabrielist mööda, vaatamata kordagi tema poole.
Gaabriel hingas kergendatult ja keeras korraks ümber, kuid võõras oli juba kabeli teisel küljel. Maas, muda sees, nägi poiss aga midagi eemalt sinna kumava tänavalambi valguses helkivat. Ta korjas selle ülesse, vaatamata mis see on. Oli selge, et see oli kukkunud võõra käest, sest see lebas kesest Gaabrieli enda jalajälge ja oli porist peaaegu puutumata.
"Kuule, oota, sa pillasid midagi!" hõikas poiss, joostes ümber kabeli, kuid seal ei olnud kedagi. Poisi süda hakkas jälle kiiremini taguma. Mida sa teed? Mine ära siit! Kohe! Sa oled peaaegu kodus. Mine! Palun! karjus Gaabrieli aju tema peale. Kuid ta rahunes jälle, kui ta nägi värava juures korraks helkivat valgust. Seesama võõras oli seal ja süütas sigaretti.
Ära mõtlegi sinna minna. Keera ringi ja mine edasi. See on käsk! ütles ta aju talle karmilt, kui poiss oli mõelnud võõrale tema vara tagastama minna. Seekord võttis Gaabriel oma aju kuulda ning varsti oli ta juba surnuaiast läbi. Siin enam ei olnud külme varje, mis haarasid su mõistuse enda valdusesse. Siin olid tänavavalgustid ja raudtee. Siin oli eemalt kostev autode mürin. Siin oli koht, kus sai rahulikult hingata.

Valge mehe haarem - 7

Päike ei olnud isegi veel loojas, kuid oli juba loojumas, värvides taeva oranžiks. Reklaamtuled vilkusid kaubanduskeskuste, hotellide, baaride ja kiirtoidukohtade küljes. Tulge siia, meil on parimad palad!
Martin kõndis nendest siltidest mööda. Tema samm ei olnud sirge, kuid see ei takistanud teda. Ta oli kurb, ta ei tahtnud mäletada. Ta süütas endale ühe sigareti ja komberdas mööda tänavat edasi, mööda noortekampadest, kes naerdes õlut jõid ja rääkisid.
Martin astus ühte baari sisse ja mõtles hetkeks palju tal raha oli, kuid andis siis alla. See ei olnud oluline. Mitte miski ei olnud oluline. Ta tõmbas taskust rahakoti ja potsatas baari äärde istuma.
"Kallake mulle pits viina ja andke üks õlu!" karjus Martin baarmenile.
Kui ta rahakotist raha hakkas otsima, kukkus selle vahelt midagi põrandale. Mees tõstis selle ülesse. See oli pilt väikesest poisist, kes ei saanud olla vanem kui aastane.
Martin jõi oma pitsi tühjaks, haaras õlle kätte ning viskas pildi hooletult küünla peale, kõndides ise leti äärest minema. Ta nägi paari noort tüdrukut seismas ja kellegagi juttu rääkima.
Martin astus nende juurde ja pani käed tüdrukutel ümber õla.
"Tervist, tüdrukud. Mis teil täna õhtul plaanis on?"

Valge mehe haarem - 6

Martin oli ülimalt õnnelik, nähes jälle Katrinit pärast neid kõiki aastaid, kuid ta ei tahtnud tüdrukut kurvana näha. Ta üritas oma kätt tüdrukule lähemale tõsta, kuid tulutult. Istuli tõusmine oli talt iga viimase kui jõuraasu ära võtnud.
"Miks sa nii teed?" küsis tüdruk jälle, haarates ise Martini käest, "Martin, miks sa viskad oma elu lihtaslt ära? See ei ole ju ometigi esimene kord mil sul narkootikumide pärast pahandusi tuleb. Ja nüüd see... Kas sa tegid seda meelega, Martin?"
"M- Mida ma meelega tegin?"
"Kas sa üritasid enesetappu?"
"Ei! Kust sa üldse sellisele mõttele tulid?"
Katrin tõusis oma taburetilt ja keeras nuuksudes Martinile selja. See kõik oli tema jaoks liig. Ta ei olnud Martinit kaks kuud näinud ja nüüd tuleb ta tema ellu sellisena tagasi. Ta ei suutnud enam. Tal oli endal niigi probleeme.
"Martin, tunnista endale, et sul on probleem," ütles ta tagasi poisi poole pöördudes, "Mine otsi endale abi. Palun. Ma ei saa jääda sind aitama, sa tead seda isegi väga hästi. Mul on endalgi asju, mis vajavad mu tähelepanu."
"Katrin -"
"Ei, Martin! Sa ei ütle, et sul pole probleemi! Muidu sa ei oleks ju siin."
Katrin jäi vappudes Martini voodi kõrvale seisma, kui poiss ainult naeratas ja pead raputas.
"Ei, Katrin, ma ei tahtnud öelda, et mul pole probleemi. Mul on ja ma tean seda ise ka väga hästi. Ma tahtsin küsida kuidas tal läheb?"
Katrin jäi vait. Ta vajus tagasi taburetile istuma, vaadates Martini õndsalt naeratavatesse silmadesse.
"Ma arvasin, et sa ei..."
"Katrin, ta ei pruugi olla minu oma ja ma ei pruukinud tõesti sinu jaoks seal olla, kui sul vaja oli, kuid... Ma päriselt tahan teada. Sa ei kujuta ette palju tunde ma olen veetnud mõeldes temale ja sinule ja sellele kuidas teil läheb. Ma armastan sind, Katrin ja ma armastan ka teda. Kõigest hoolimata."
Katrin võttis jälle Martini käe oma kätte.
"Meil läheb hästi Martin. Ta isa toetab meid igati. Me sõidame varsti Tallinasse tema juurde, või, kui täpsem olla, siis me kolime sinna."
"Aaa," ütles Martin vaikselt. Tema käsi tõmbus Katrini käte vahelt välja ning ta vajus tagasi lamama.
"Seda on tõesti tore kuulda," sosistas Martin, "Kuid ma olen praegu väsinud. Ma vist... pikutan hetkeks."
Katrin noogutas ning Martin pani silmad kinni, uinudes õige pea.

Järgmine hommik tuli Katrin uuesti Martinit vaatama, kuid tema palat oli tühi. Öökapi peal, Martini voodi kõrval, seisis ümbrik, millel oli tüdruku nimi.
"Minu kõige kallim Katrin. Sa ei leia mind enam siit  ja ma luban, et rohkem ma sinu ellu ei puutu. Ma läksin taastusravisse. Ma üritan ennast parandada. Kes teab, ehk me kohtume veel. Hoolitse pisipoisi eest. Kallista teda minu poolt. Ütle talle, et ma armastan teda. Martin."

Valge mehe haarem - 5

Nad istusid vaikuses, või noh, nii palju, kui seda vaikust baaris oli. Nad ei rääkinud omavahel. Martin tundis, kuidas Gerda rind tõuseb ja langeb tema hingamise rütmis. Samuti teadis ta, et see on kõik tema kujutlustes. Gerdat ei saanud tegelikult siin olla, ta oli surnud. Kuid siiski, Martin ei tahtnud siit ära minna. Miks? Ta ei mõistnud. Ta ei tundnud tema vastu enam midagi. Nad ei olnud isegi väga head sõbrad olnud, enne kui see kõik juhtus. Enne seda, kui nad aastaid tagasi seal peol suudlesid. Ta nautis kellegi teise puudutust ja kehasoojust. Ta tundis ennast sel hetkel natukenegi elusamana, olgugi et Gerda seda üldse ei olnud.
Ei, ma ei saa. Ma pean ikka minema, mõtles Martin ja üritas püsti tõusta.
"Kuhu sa lähed?" küsis Gerda, haarates Martini käest ja vaadates talle paluvalt silma. Ta ei tahtnud, et poiss ära läheks, kuid Martin ei saanud seda enam teha. Ta ei saanud sellist enesehävituslikku käitumist jätkata.
"Gerda, sind ei ole enam. Sa oled surnud. Ma pean minema.
"Palun, ära tee seda!" karjatas tüdruk, justkui oleks tal valus. Tema küüned tungisid sügavale Martini käsivarde, kuid poiss ei vaadanud tema poolegi.
"Ei, Gerda. Sa ei saa aru. Ma ei armasta sind. Ma ei ole sind kunagi armastanud. Kui me kohtusime olin ma kurb ja üksik. Ma oleksin olnud ükskõik kellega, kuid ma tahtsin olla ainult ühega. Ma armastan Katrinit. Ma armusin temasse esimesest silmapilugst. Ma armastasin teda terve see aeg kui ma sinuga koos olin ja ma armastan teda ka nüüd. Tema aga ei vasta mulle samaga... Hüvasti, Gerda."
Martin tõmbas oma käe lahti ja hakkas minema kõndima.
"Jumalaga," kostis kajav sosin Martini kõrvus. Gerda kadus.
Martini jalad tõmbusid nõrgaks, ta käed hakkasid värisema ning ta pilk läks uduseks. Ta kurk kuivas. Tal oli halb olla. Järgmisel hetkel kadus tal pilt silme eest ning ta kukkus pikali. Üks baaridaamidest kiljatas.

Martin ärkas erinevate masinate piiksumise ja undamise saatel. Tema silme ees avanes valge lagi, kus üks halogeenlamp vilkus. Ta pilgutas silmi ja üritas püsti tõusta, kuid niipea kui ta seda üritas, hakkas tal halb.
"Kuss, lama rahulikult edasi. Keegi peaks kohe tulema ja lambi ka ära parandama. Kuidas sa end tunned?"
See hääl oli Martinile tuttav. Tema silme ette kerkisid kohevad punased juuksed ja sügavpruunid silmad, nagu juulikuised järved.
"Katrin?" kähises Martin vaevu.
"Jah," kostis ilmutuse hääl.
"Kas see oled päriselt sina," küsis Martin, kombates käega oma voodi ääre poole, otsides tüdruku kätt, "või oled sa üks minu järjekordsetest hallutsinatsioonidest?"
Katrin haaras Martini käest ja sosistas:
"Jah, ma olen päriselt siin, Martin. Oeh..."
"Mis on? On kõik korras?"
"Minul on kõik vägagi korras, Martin. Ma muretsen sinu pärast. Miks sa nii teed?"
Martin üritas uuesti tõusta, kuid tulutult. Ta tahtis näha Katrini nägu. miks ta ei suutnud ennast püsti ajada? Kurat!
"Mis mul siis nii kohutavalt viga on?"
Katrin puhkes järsku nutma. Enam ei suutnud Martin vastu panna. Ta sundis ennast voodisse istuma, hoolimata sellest, et tal väga halb olla oli, lausa valus. Ta keha kattus külma higiga, kuida Martinit see ei huvitanud. Ta nägi Katrinit.
Tüdruk istus pruuni tabureti peal tema voodi kõrval. Tema punased ja natukene lainelised juuksed olid sassis. Tema pruunidest silmadest voolasid pisarad, mööda tema põski, tema pisikesest ninast mööda, tema lopsakate huulteni.
Martin ohkas valjusti. See ei olnud valust või murest või kurbusest. See oli rõõmuohe. Tal hakkas palju parem, nüüd kus ta Katrinit nägi. Tüdruk oli tema jaoks nagu valuvaigisti.

Valge mehe haarem - 4

Martin keeras võpatades ümber. Tema ees oli kergelt lokkis, pruunide juuste ja värvitud huultega tüdruk, seljas sinine kleit.
"Keda sa otsid?" küsis tüdruk uuesti, kuid Martin lihtsalt jõllitas teda.
Tüdruk võttis Martini kätest kinni ja suudles neid.
"Kallis, miks sa ei vasta mulle?"
Martin tõmbas oma käed ära ja taganes diivani teise otsa.
"Mida sa tahad, Gerda?"
"Kas ma ei tohi vahel tulla ja vaadata kuidas sul läheb, kallis."
"Ei, Gerda, ei tohi! No kurat! Miks ma sinuga üldse räägin? Sa oled kõigest järjekordne minu kujutlusvõime vili."
"Martin! Kuidas sa võid nii öelda?"
"Lihtsalt niimoodi võingi. Sa oled surunud, Gerda! Ma olin su matustel. Ma nägin, kuidas nad su maha matsid."
"Hah! Ilmselgelt ei takista see mind, Martin. Kas sa tead, et ma ei saanud sinust kunagi täielikult üle? Kas sa tead, et sina oledki minu surmas süüdi?!"
Martin raputas oma pead ja tõusis järsku püsti. Ta tahtis baarist välja tormata, kuid Gerda haaras tema käest kinni.
"Palun, ära mine Martin. Ma tahan, et sa jääksid. Palun!"
Martin seisatas. Ta tahtis minema kõndida, kuid ta ei suutnud. Eelmine kord kui ta seda tegi, kui ta Gerda juurest minema kõndis, oli see nõudnud temalt tohutut pingutust. Ta ei teadnud, kas tal jätkub jõudu seda teist korda teha.
"Martin," sosistas Gerda ja tõmbas poisi tagasi diivanil ning pani siis oma pea talle sülle.
"Mu kullakallis, armas Martin."
Tüdruk tõstis poisi käe oma pea peale ja lasi sellest siis lahti.
"Ma armastasin sind, Martin. Nii väga."
Martin ei teadnud mida teha. Ta oleks tahtnud vastata, et tema armastas tüdrukut ka, kuid see ei olnud tõsi. Ta ei olnud kunagi Gerdat armastanud.
Poiss vandus endamisi peas, kuid ei tõusnud siiski oma koha pealt ja jätkas tüdruku juuste silitamist. Ta ei suutnud talle uuesti haiget teha.

Valge mehe haarem - 3

Martin lebas diivanil, tema pilk suunatud etendusele, mis toimus laval, kuid ta ei jälginud seda. Ta ei jälginud midagi. Tal oli tunne nagu ta hõljuks. Ta hing astus justkui tema kehast välja. Ta vaatas alla iseenda poole ning raputas pead.
Ta kükitas enese ette ja vaatas iseendaga tõtt. Ta tegi seda tunde, vaadates iseenda tühja pilku.
"Sa oled nõrk, räpane, loll, värdjas. Mida sa omast arust siin teed? On nüüd hea olla?" küsis ta iseendalt, tõustes siis ja hüpates lavale istuma, tema keha ikka veel diivanil jalutamas.
"Vaata enda ümber ringi, Martin! Vaata kuhu sa omadega jõudnud oled! Sa oled kusagil keldri-burleski baaris, nina kokaiini täis tõmmatud ja purjus. Sa oled sitt!"
Siis tõmbas Martin käega üle oma näo, läks tagasi oma keha juurde ja jätkas siis vaiksel sosinal.
"Kuid ikkagist, ma ei saa sinu peale kuri olla. Ma ei saa iseenda peale kuri olla. Mina ju ei teinud seda! Või tegin?"
Ta pani oma käe enda pea peale ja sasis oma juukseid.
"Anna andeks, poiss."
Martin võpatas ärkvele. Tema unenägu ja joove olid kadunud. Ta lösutas diivanil ning koht tema kõrval, kus oli istunud Karl, oli nüüd tühi. Kui Martin otsiva pilguga läbi baari kammis, et teda uuesti üles leida, kostis järsku kellegi hääl Martini seljatagant, mis pidi talle peaaegu südameataki andma.
"Keda sa otsid, kallis?"

Valge mehe haarem - 2

Martin vaatas tuimal pilgul lava ja seal tantsivaid noori tüdrukuid. Ta viipas ühele ettekandjale, et see talle klaasi viskit tooks. Üks mees, heledas ülikonnas, nii umbes Martini vanune, maandus tema juurde diivanile istuma.
"Noh, Mart, sa ka siin?"
Martin lükkas tüdrukute käed enda pealt, millest tüdrukud said koheselt aru, et on aeg lahkuda.
"Ei tead, ma olen alaskal, Karl."
"Hah. Väga naljakas. Aga tead mis?" küsis Karl, viibates ettekandjale, et ka talle viskit toodaks.
"Aga otse loomulikult tean ma kõike. Idioot."
Karl vaid muigas omaette. Ettekandja tõi neile nende viskid lauda, naeratades veel meelalt Karlile.
Mees hammustas õrnalt oma alahuult ja pilgutas ettekandjale, kui too aeglaselt minema kõndis. Nüüd tõmbas Karl oma põuetaskust välja väikese kotikese, mis oli paksult mingit valget pulbrit täis.
"Aga nüüd sa küll tead, Mart."
Martini silmad läksid suureks. Ta pigistas viskiklaasi oma käes nii kõvasti, et tema sõrmenukid tõmbusid valgeks.
"Mine persse, Karl!"
Karl raputas vaid naeratades pead, kallas osa koti sisust nende ette lauale ja tõmbas pulbri omale ninna.
Nüüd viskas ta kotikese Martini kätte ja vajus ise diivani seljatoele etendust nautima.
Martin kallas värisevate kättega väikese koguse koti sisust lauale, vormis selle siis üpriski peenikeseks triibuks ja tõmbas omale ninna.
"Minu putsi, Karl," sosistas ta, vaikselt diivani seljatoe vastu vajudes ja kotikest tagasi Karli kätte andes. Ta pani oma silmad kinni. Ta tundis ennast nüüd vabalt. Enam ei olnud pingeid, muresid. Enam ei olnud mõtteid.

Valge mehe haarem - 1

Päike oli loojas ja linna valgustasid heledalt säravad lambid ning vilkuvad reklaamtuled. Siit-sealt kostis hõikeid, kus inimeste pundid koondunud olid, tavaliselt koos pudelitäite alkoholiga. Martin kõndis mööda neid tänavaid. Tema samm ei olnud enam väga sirge, kuid see ei olnudki oluline. Tema sõrmede vahel rippus juba kustuma hakkav sigaret, kuid ka see ei olnud oluline. Otseselt ei olnud mitte miski enam oluline. Ta kõndis ja kõndis, kuniks jõudis ühe pimeda kõrvaltänavani. Seal asus vaid paar prügikasti ja trepp, mis viis kuhugi keldrisse. Selle trepi ees seisis kamp mehi, kes kõik suitsu tegid. Martin möödus neist, noogutades igaühele veel tervituseks ja vajus siis trepist alla ja uksest sisse.
Tema ees laius burleskibaar, naised laval tantsimas, publik vestlemas omavahel, juues erinevaid kokteile ja vahel naerdes. Siin oli nii mehi kui ka naisi. Noor kui ka vanu.
Martin komberdas baarileti äärde ja tellis endale pitsi absinti. Baarmen muigas kavalalt ja tõstis pitsi poisi ette.
Üks naine, liibuvas ja lühikeses õhtukleidis, istus Martini kõrvale baaripingile ja hakkas siis juukseid keerutades talle otsa vaatama.
"Mida sa lits tahad?" küsis Martin vihaselt, vaatamata naise poolegi.
"Kuule, poiss. Talitse oma keelt kui välja ei taha lennata!" manitses kelner Martinit. See lõi vaid käega ja kõndis baarileti äärest ära. Ta istus suurele diivanile lava ees, mille pehme lilla katteriie lihtsalt kutsus teda.
Niipea kui Martin oma tagumiku maha sai pandud, tekkis tema ümber massides tüdrukuid, kes ei mõelnudki lahkuda. Martin ei pahandanud. Ta lihtsalt istus seal, diivani peal, käed laiali ja jalad toetamas klaasist kohvilaua peale. Ta lasi tüdrukutel käsi mööda tema keha libistada. Ta ei hoolinud enam.

Antiselluriaalsete valemite kooslus keset kolmapäeva

Lumi sulas, teed olid porised. Päike paistis, linnud laulsid. Tuul kohises, inimesed tormasid mööda tänavaid. Esimesed kevade märgid olid väljas. Pisikesed poisid jooksid mööda tänavat, nende joped eest lahti, lastes õhul tuulduda läbi paksu talvejope, mis terve pika talve neid kaitsnud oli.
Üks neist põrkab joostes minu vastu, kuid ma ei lase endal sellest häirida. Nad on veel lapsed, las lõbutsevad. Süütan endale ühe sigareti ja kõnnin käsi taskus mööda tänavat edasi. Ma ei olnud kunagi närvi läinud, kui väiksed lapsed mind häirisid. Mind tegi ainult kurvaks, et mulle ei lubatud enam laps olla. Ma kas pidin olema täiskasvanud või lahkuma. See ei paistnud kõiki minuvanuseid mõjutavat. Oli mul siis midagi erilist viga?
Hingasin oma kopsudesse suure sõõmu nikotiini tubakat ja mõtlesin, et persse see kõik.
Varsti jõudsin ma oma lemmik kohvikusse, kus ma köögiukse äärde maha istusin ja endale kohvi tellisin.
Ei läinud kaua, ennem kui sisse astusid minu sõbrad, lärmakad nagu alati. Nad tulid minu laua juurde, tirisid endale veel toole juurde ja istusid kõik maha.
Ma ei tea kaua aega läks ennem kui ma püsti tõusin, et lahkuda. Tund? Kaks? Igatahes, mitte väga palju. Ma ei tea miks, kuid ma lihtsalt ei jaksanud enam.
Ma läksin tagasi koju, heitsin pea padjale. Mu pea valutas, ma tahtsin lihtsalt magada, kuid ma ei saanud. Või noh... Kui ma magama jäin nägin ma ainult õudusunenägusid, mis hoidsid mind ärkvel. Kui hommikul esimesed päikesekiired minu aknast sisse paistsid, surusin pea padja alla ja tahtsin karjuma hakata. Minu asemel pistis karjuma aga minu äratuskell. Algas järjekordne päev, mil ma ei olnud enam laps, kuid mitte veel ka täiskasvanud. No t**a!

Nii nad kirjutasid: Optimist

Eile õhtul helistas Ivan. Ta paistis päris nukker olevat. Ei saanud hästi aru. Peaks temaga vist väikese ringi linna peal tegema. Ma mõistan, et noh, elu on praegu nii ebakindel ja tal ei läinud viimases suhtes kah just kõige paremini, kuid see ei ole ju ometigi põhjus olemaks masendunud. Olge nüüd! Kuigi hetkeks võis ju raske olla, läheb kõik paremaks. Pealegi, nüüd saame me koos väljas käia ja ta ei pea süümekaid tundma kui mõni neiu temaga rääkima tuleb. Mida juhtub kusjuures üllatavalt tihti. Tavaliselt kui me väljas käime ja ma mõne tütarlapsega rääkima lähen, lõpetab ta ikka Ivani juures, üritades talle ligi liibuda, kuigi mees ei ole üldse huvitatud. Või noh, nüüd ilmselt on. Kuigi, ta on nüüd vist Mariaga koos. Mul on nii hea meel nende kahe pärast. Maria on täiega tore. Ja ilus ka. Tema hallid silmad on nii kenad ja siirad ja kui ta vaatab Ivani, siis ma tean, et ta hoolib temast. Ma olen ausalt nii õnnelik.
Ma ei saagi aru miks inimene ei peaks olema õnnelik? Mis kurat teil kõigil viga on, kes te nutate oma elu pärast? Kõike saab muuta, alati.  Kas te siis ei tea kuidas saada mida te tahate? Tulge ja lubage ma õpetan teile! Asi ei ole nüüd nii väga keeruline ka. Pange hästi tähele. Tuleb korjata oma kondid üles, minna välja ja teha midagi. Saite aru? Ma võin korrata. Pange arvuti kinni, tõuske püsti, minge välja ja tehke ära see asi mida te teha tahate. Tahad seda neidu suudelda? Tee seda! Tahad just seda töökohta? Võta see omale! Kõik peaks olema oma soovides natukene agressiivsemad, see tõstaks meie kõigi heaolu.
Kuigi Ivanile paistab masendunud asshole'i mängimine ka päris hästi välja mängivat, kuid tema on meil üldse haruldane nähtus. Kõigil päris nii vedanud ei ole, kuigi eks me kõik ole parasjagu õnnega koos.
Pühi nüüd need pisarad ja helista oma sõpradele!

Jaak Optenbaum

Nii nad kirjutasid: Pessimist

Sajalased tekstid peitsin ma oma laua sahtlisse. Või noh, kas just salajased. Ma ei tahtnud lihtsalt, et teised neid näeksid. Need paljastasid liiga palju minu reaalseid mõtteid. See on asi mida ma kardan. Et keegi saab minu hingest ja mõistusest midagi teada. Pole vaja. Saab ka ilma ja saab paremini. Pigem peidan oma tõelist hinge ja sünteesin poeesiat, liikudes ühe naise juurest teise juurde ja vahepealsetel aegadel ennast oma sõpradega sigalakku täis juues. Niimoodi, et ikka oksele ajaks, muidu pole põnev. Vahel vaatan tagasi, üritan meenutada järjekordset purjus õhtut, kuid mälu ei võta enam. Kõik haitub ühtlasesse hägusse, kus puudub kindel aeg ja situatsioon. Kõik on üks ja mittemiski. Mõistate? On küll keeruline ehk mõista, kuid samas pole ka. Mõistad?
Kui vahel tundub, et olen jälle leidnud selle koha kus end soojana tunda, kus enam alkoholi vaja ei lähe, siis visatakse mind jälle välja külma kätte. Südamed sulguvad mu ees sama kiiresti kui võõraste omad sulavad. No türa küll. Miks inimesed nii lollid on? Lausa kahju hakkab. Kuid keegi teine ei näe seda. Vaid pessimistlikud silmad, nagu minu omad. Miks on mu silmad pessimistlikud? Miks? Miks? Mik? Mi? M? Ma? Mar? Mari? See nimi kõlab juba tuttavalt... Õigus! See on ju minu uusim nikukaaslane! Tissid on suured, seda ma tean. Mis värvi ta silmad on, seda ei mäleta. Enam ei tea üldse kellegi silmade värvi. Armastus tappis minu nägemise. Näen ainult tissi ja perset. No türa! See klaas ei ole enam pool tühi. Just jõin klaasi tühjaks. Ja ka mina pole isegi pooltäis mitte. Nukker on kogu see olukord. Nukker ja naljakas. Naerma peakski. Peaks rohkem. Võib vähem ka, aga vähem pole hea. Miski pole väga hea. Ära surra, siis on hea. Surm ja elu käivad käsikäes ja surnuna pole ma ilmselt kunagi rohkem elanud. Jälle segane? Las ta siis olla. Järjekordne tekst, mis sahtlisse lükata.

Ivan Pestrim

SHtF

Riho ja Rein istusid pubis ühe pisikese laua taga ja jõid vaikuses õlut. Laual olid lahti kaks vihikut, mõlemad täis mingeid kirjutisi ja joonistusi ja üleüldse igasugu asju mis lihtsalt pähe kargasid. Klaasid said tühjaks ja Riho viipas baarmenile, et ta uued klaasid tooks.

"Ja mis järeldusele sa oma mõtlemistega oled jõudnud?" küsis ta Reinult, kes parasjagu väga pingsalt ühte joonistust uuris.

Rein võpatas küsimuse peale, tõstes oma ehmunult pilgu, kuid rahunedes kohe uuesti.

"Aaa... Või mis järeldusele? Oled sa kindel, et sa tahad ikka tõde teada?"
"See on ainus mida ma üldse praegu teada tahan, kulla Rein."

"Noh, Riho... Ma olen pikalt arutlenud ja analüüsinud oma lühikest elu. Ma tean küll mida sa mõtled: "Ta ei ole ju õieti elanudki" kuid mind see ei huvita. Ma teen oma järeldused oma lühikese elu põhjal ja ma ei väida, et need tulevikuks ei muutu. Mõistad?"

"Ma mõistan sind täielikult, kallis Rein. Usu mind, ma ei pahanda."

"Sellisel juhul võin ma sulle siin, kohe ja praegu öelda täit tõtt. Minu jaoks ei ole olemas ei armastust ega ole väga justkui olnudki. Ma olen elanud ilma emotsioonideta juba aastaid, tootes sünteetiliselt täpselt seda tunnet mida teatud situatsioonis vaja on. Ma ei ole tundnud armastust, nukrust, viha ega rõõmu. Ma olen lihtsalt üks keha, mida vajadusel täita. Minu jaoks ei oma suudlus seda sama tähendust mis ta omab paljude teiste jaoks. Seksist ei hakka ma rääkimagi. Mitte et ma ei tahaks seda teha, ei, ära saa must valesti aru. Ma lihtsalt leian juba poole vahekorra pealt, et siit on võetud kõik mis anda oli. Ma ei saavuta orgasmi, ei ole kunagi saavutanud. Ainus mida ma saan on oma koormat natukene kergitada, kuid selleks ei ole mul ju ometigi naist vaja!"

Rein vaikis, hingeldades kergelt. Ta sattus iseenda kõnest ekstaasi. Ta nautis omaenese häält ja oma juttu. Ta oli kõige ehtsam egoist keda üldse võis näha.
Riho vaatas Reinu, üks kulm kergitatud.

"Oled sa loll või? Mida sa ka armastusest tead?"
"Rohkem kui sina. Vähemalt nii ma arvan. Nii ma olen aru saanud."

"Mida sa ajad?"
"Ei päriselt kah! Aga mis seal vahet on. Sa ütlesid, et sa mõistad mind ja et sa ei pahanda."
Riho tõusis oma istmelt, mühatas vaid ja kõndis baarist välja.

Rein jäi talle mõneks ajaks järgi vaatama, võttis siis oma riided ning kõndis samuti baarist välja.

"Jah, ma nutan kui ma üksi seisan vihma all." - Sander Gering

Ilm oli terve päeva sombune olnud ja õhtkus sadas juba päris kõvasti vihma. Inimesed jooksid mööda tänavaid ühest sihtkohast teise, veetmata lageda taeva all rohkem aega kui vaja. Ainsaks erandiks olid Meeri ja Jaanus, kes seisid teineteise vastas, mõlemad hoidmas enda kohal tumemusta vihmavarju, mille ääred tilkusid vihmaveest. Nende vahele jäi kaks sammu. Vahel hakkas kumbki neist nagu jälle lähemale astuma, kuid jäid siiski oma kohale pidama.

"On sul mulle midagi öelda?" küsis Meeri vaikselt, vaadates Jaanusele silma.

Poiss heitis pilgu maha ja raputas pead.

"Kõik on juba öeldud. Kõik on selge. Mul ei ole enam midagi lisada."

"See on siis kõik?"
"Tundub nii," vastas Jaanus.

Nad seisid jällegi vaikuses mõnda aega.

"Ma igatsen sind," ütles tüdruk.

"Mina sind ka," vastas poiss ja jälle langes nende vahele vaikus.

"Olgu siis nii," ütles tüdruk vaikselt, "Nägemist!"
"Nägemist," sosistas poiss vastu, tõstes alles nüüd pilgu uuesti ülesse, nähes veel vaid, kuidas tüdruk ennast ümber keerab ja kiirustades minema kõnnib.
Jaanus pani oma vihmavarju kinni, seisis hetke kallava vihma käes, nautides mööda oma nägu alla veerevaid veepiisku, justkui oleks tegemist pisaratega. Seejärel keeras temagi end ümber ja hakkas mööda tänavat kõndima, vesi tema juukseid ja riideid leotamas.
Pärast viie minutilist jalutuskäiku leidis Jaanus end ühe pubi ukse eest, täiesti läbi ligunenuna. Talle meenus, et paar tema tutavat pidid täna õhtul seal olema, nii et ta otsustas sinna korraks sisse astuda.
Seal võttis teda vastu soe ja rõõmus seltskond, kes kõik ühe nurgataguse laua ümber olid koondunud.
Üks blond tütarlaps võttis Jaanusel ümbert kinni:
"Püha jumal, sa täitsa värised ju! Sul vihmavarju ei olnud või?"
Jaanus tõstis oma kokkupandud vihmavarju korraks õhku vajus tüdruku õla najale.
"Luba ma puhkan õige natukene. Ma lähen kohe edasi, ma tulin lihtsalt korraks. Ainult õige natukeseks."
Keegi tõi Jaanusele ühe õlle ja tüdruk silitas poisi märgi juukseid.
"Aga otseloomulikult, Jaanus."
Jaanus sulges oma silmad ja tundis, kuidas tüdruk tema otsaesist suudleb ja siis üht lauluviisi, mida Jaanus ära ei tundnud, talle kõrva hakkas ümisema.
"Aitäh," sosistas Jaanus.

Dorian Gray: Kauri Kaljuste näidend Oscar Wilde'i romaani "Dorian Gray portree" põhjal

I stseen

Dorian istub toolil ja loeb raamatut. Tema näol on salakaval muie. Aeg-ajalt käib läbi selline „piinatud“ pilk. Sisse astub Sibyl ja kõnnib aeglaselt Doriani seljataha.

Sibyl: Mida sa loed?

Dorian: Shakespeare'i.

Sibyl: Ahaa... vaikus. Sa ikka mäletad mind veel? Mäletad sa minu Ophelia't?

Dorian: (Paneb raamatu kinni) Tead mis on naljakas? Roomeo ja Juulia. Vanad nad olid? Viisteist? Kuusteist? Neliteist? Kurat seda enam mäletab. See ei loe kah. Loeb see, et nad olid noored. Nad ei teadnud elust peaaegu midagi. Täpselt nagu mina ennem Harry't! Ja niipea kui elu läks keeruliseks, läks raskeks, tegid nad enesetapu. Nad arvasid, et armastus on elus kõige olulisem! Hahaaa!

Sibyl: Aga mis siis on kui mitte armastus?
Dorian: (tõuseb püsti ja vaatab Sibylile silma) Nauding.

Sibyl: Aga kui minu jaoks ongi armastus nauding.

Dorian: Mida sa ka tead? Sa tapsid ennast ära kui sa olid seitseteist! Sa ei jõudnud tõelist naudingut tundagi. Paljud ei suuda seda ka kõiki oma eluaastaid ära elades teha, sest nauding tapab. Aga kui sa ei pea kartma surma nagu mina...?
Sibyl: Aga sellisel juhul -

Ruumi astub Basil Hallward. Dorian ehmub, astub paar sammu tagasi

Basil: Aitab, Sibyl! Kas ma tohin hetkeks Dorianiga kahekesi jääda?

Sibyl noogutab ja astub välja.

Dorian: Basil!
Basil: (astub rahulikul sammul Dorianile lähemale, tõstab oma käed enda ette) Mina see olen Dorian. Tule siia, ma pole sind ammu näinud.

Dorian: Basil... Ma... On see järjekordne halb unenägu? Kas sa tulid mind jälle lihtsalt kummitama?

Basil: Ei, seekord ei ole ma siin halbade kavatsustega. Seekord tulin ma lihtsalt selleks, et jälle heita pilk oma parimale maalile.

Dorian: Ma ei ole su maal!

Basil: Oh! Aga oled ju! Mõtle vaid, Dorian. Sa innustasid mind maalima portreed mis võib lausa ellu ärgata! Ma olen sulle ainult tänu võlgu, Dorian.

Dorian: Aga...

Basil: Selle annan ma sulle andeks. Ma mõistan miks sa seda tegid. Ma olin niigi saavutanud oma tipu. Vaevalt oleks ma suutnud midagi veelgi paremat maalida kui sinu nooruslikku keha. Võib-olla sinu hinge, kuid see oleks olnud inimeste jaoks liialt šokeeriv.

Dorian: (talle tuleb justkui midagi jälle meelde, istub tagasi oma toolile)Nojah. Kui sina Basil arvad, et elu täisväärtuslik elamine on inimeste jaoks šokeeriv pole mul sulle midagi enam öelda. (Tõuseb jälle ja astub Basilile hästi lähedale) Tahad sa mulle tõesti öelda, et sa ei ole kunagi tahtnud elada sellist elu nagu tegin mina, Basil? Said sa oma elu jooksul üldse kõiki inimkeha võlusid nautida? Kas sa teadsid milliseid nägemusi võib näha, kui sa oled värskelt maha pannud oopiumipiibu ja oma silmad sulged? See oli parem ja suurem ükskõik millest mida sina võiksid maalida. Sinul ei jätku sellise ilu jaoks silmigi.

Basil: Jah, Dorian! Sest minu arust on ilu puhtalt välimuslik. Kerge kõditus kusagil aju tagaosas, muud ei midagi. Ilu ei ole mõeldud kasutamiseks, see ei ole sinu mängukann. Ja rääkides täisväärtuslikust elust, siis ei, seda ma ei jõudnud elada. Minu elu lõppes selleks kahjuks liialt ootamatult. Aga ma tean kedagi, kes on elanud elu ja seda tõesti ka sinu „naudingu“ aspektist. Tahad ma kutsun ta sinu jaoks ja lasen tal sulle naudingust üht-teist õpetada?
Dorian: Hah! Mine ja too ta siia kui tahad. Vaevalt sa sellist meest leiad kes on näinud ja tundnud seda mida mina.

Basil lahkub.

II stseen

Sibyl astub tagasi sisse.

Sibyl: Olla või mitte olla, see on küsimus. Mis oleks üllam vaimust taluda kõik nooled mis vali saatus meile paiskab? Või tõsta mõõgad hädamere vastu?

Dorian: Irooniliselt naerdes Noh, näiteoskus langes lausa niipalju, et unustad ära mis rolli sa mängid? Või oled sa tõesti nii hea, et mängid nüüdsest ka mehi?

Sibyl: Vähemalt ei mängi ma meestega

Dorian: vihaselt Mida sa sellega mõtled?
Sibyl: Ma arvan, et sa tead isegi väga hästi mida ma ma sellega mõtlen.

Dorian: Kui sa vihjad sellele mida räägivad kõik kes mu juttu on kuulnud, siis sa eksid. Ma ei eita, et ma huvi pärast ka sealpool ära käisin, kuid see nauding ei olnud nii kõrge. Alati peavad ka naised mängus olema. Nad on palju... huvitavamad.

Sibyl: Aga mis siis kui ma sulle vastu vaidleksin, Naudingute Prints?

Dorian: Ma arvasin, et sul oli minu kohta teine hüüdnimi.

Sibyl: Mul oli sulle veel palju muudki, kuid see on minevikus. Sa ei vastanud mu küsimusele!

Dorian: Et mehega olemine pakub suurimat naudingut? Ma ütleks, et sa oled naine ja sinu jaoks peabki see nii olema.

Sibyl: Ei. Kui ma ütleks, et vaid naine ja naine omavahel on ainsana suutelised leidma suurimat naudingut maailmas.

Dorian: Ja kuidas sa küll saaksid seda väita, pisike Sibyl? On sul siis kogemust?

Sibyl: Vähemalt ei käitunud ükski naine minu eluajal nii värdjalt kui sina.

Dorian: (vihastub ja lööb Sibylile kõrvakiilu) Sina, plika, ei tea minust midagi. Me kohtusime kui me ei olnud veel oma elu alustanudki. Meie kahe elude vahel on liiga palju aastaid, et meid nüüd võrdlema hakata. Ja nüüd jäta omale meelde, et naised on kõik palju kohutavamad kui mehed!
Sibyl: On sul tõestust selle kohta?
Dorian: Astub eemale, keerab Sibylile selja Sinu oma ema kasvõi.

Sibyl: Oota, mis sa ütlesid?
Dorian: Nojah. Mõned aastad pärast sinu surma otsisin ma su ema ülesse. Ma ei teagi kas tahtmisest iseendale andesta või millest see ajendatud oli. Igatahes, ma leidsin ta Pariisist. Ma tutvustasin ennast kui sinu venna sõjaväekaaslast ja me jäime vestlema. Oled sa ema kunagi purjus peaga näinud? Ta läheb väga meeletuks!

Sibyl libistab Doriani jutu ajal endal varrukast noa välja ja valmistub juba lööma, kui sisse astub uuesti Basil.

Basil: Sibyl, ei!

Dorian keerab ringi ja jõuab veel napilt Sibyli eest ära põigelda. Sibyl kukub nuuksudes põrandale.

Basil: (Aitab Sibyl'i püsti.) Sibyl, tule. Läheme ära. Dorianile on külaline.

Sibyl lahkub Basili käevangus lavalt, pomisedes veel kuidas ta oli nii lähedal. Nii lähedal...

Dorian jääb mõneks hetkeks üksinda ruumi, jõllitades ainuüksi nuga mille Sibyl maha unustas.

III stseen

Sisse astub Lord Henry Wotton

Harry: Tere Dorian!
Dorian: Harry! Mida sa siin teed? (Harry astub sammu Doriani poole) Ei! Ära lähemale tule!

Harry: Oled nüüd, Dorian. Sa ei karda ju ometigi üht hääbuvat vanameest.

Dorian: Sa juba tõestasid mulle, et see oleks vale otsus sind mitte karta!

Harry: Dorian! Ma vabandan selle pisikese vahejuhtumi pärast, kuid heidame selle praeguseks kõrvale. Basil tahtis, et ma räägiksin sinuga. Soovid sa ehk sigaretti? Oopimus immutatud, nagu sulle meeldib.

Dorain võtab Harrylt sigareti vastu kuid ei pane seda põlema.

Harry: Tohin ma istuda?

Dorian noogutab

Harry: Niisiis, Dorian. Räägi mulle milles on probleem. Las ma nõustan sind. Nagu vanasti. Mäletad küll?

Dorian noogutab jälle. Vaikus

Harry: Niih? Kas sa alustad nüüd või?

Dorian: kõhklevalt Jah! Nii. Basil...

Harry: Kelle sa külmavereliselt mõrvasid.

Dorian: Khm.Et. Jah. Tähendab. Basil arvab, et elus on ka muid naudinguid peale nende mis sina mulle õpetasid, Harry.

Harry: Ja tal on täiesti õigus!

Dorian: üllatunult Mida sa sellega mõtled? Aga sa ise ütlesid, et...

Harry: Ma tean ise ka mida ma ütlesin! Aga sinu nauding... See on pinnapealne. Ma ise olin kah nii eksklikult loll siis veel. Ma olin juba võrdlemisi vana ja elust väsinud.

Dorian: Ühesõnaga... Sa siiski usud armastusse kui ülimasse naudingusse?

Harry: Dorian, see ongi sinu viga. Sa teed kõigest alati ennatlike järeldusi. Ma ei ürita seda väita. See mida mina üritan sulle siin praegu selgeks teha, kulla poiss, on midagi palju sügavamat, kuid ma ei saa seda sulle niisama ette öelda. Mul on vaja, et sa mõtleksid ise selle peale. Mõtle, Dorian!

Pikk vaikus, Dorian vaatab maha ja mõtleb. Henry Wottoni pilk on Dorianile naelutatud justkui üritades pilguga talle õiget vastust öelda.

Dorian: (tõstab pilgu ja vaatab küsivalt Harryle otsa) Sa tahad öelda, et igal inimesel on oma suurim nauding? Sõltuvalt nende hinge puhtusest?

Harry: Noh, põhimõtteliselt oled sa asjast aru saanud, Dorian. Ma usun, et nüüd võin ma su üksinda jätta.

Harry hakkab ära kõndima.

Dorian: Harry, oota! Kas mingit muud võimalust ei oleks olnud? Kas sa pidid seda tegema? Olin ma tõesti pöördumatult kadunud?

Harry: kehitab õlgu Sinu puhul, poiss, ei hakanud ma riskima. Kõnnib välja

IV stseen

Jällegi astub ruumi Sibyl

Dorian: Mida sa jälle tahad? Jäta mind rahule! Mul on vaja mõelda!

Sibyl astub Doriani juurde ja silitab ta juukseid

Sibyl: On sul nüüd parem olla?
Dorian: Ei! Kurat võtaks! Ma ütlesin, et jäta mind rahule!

Sibyl: Ma ei saa seda teha.

Dorian: Miks? Miks sa mind kummitad, Sibyl? Mina ei võtnud sinult elu! Mina ei ole süüdi!
Sibyl: Sa tapsid MINU naudingu, Dorian, kas sa ei saa sellest aru? Aga sa oled endiselt minu Võluv Prints, hoolimata sellest, et su hing on kole. (Libistab oma käe läbi tema juuste ja mööda tema põske alla) Dorian, ütle seda ja ma olen sinu.

Dorian: Mida? Mine ära!

Basil astub ruumi

Basil: Mida te karjute siin? Sibyl, ega sa jälle...?

Sibyl raputab pead

Sibyl: Ma ainult palusin teda, et ta ütleks seda.

Basil: üllatunult Sa annad talle võimaluse?

Sibyl: Sina ei annaks siis või? Ma arvasin, et sa armastad teda nagu minagi!
Basil: tülgastunult Seda asja! Hah! Ei. Ma armastan tema ilu, mitte teda. Ära aja neid kahte asja segamini, preili Vane. Seal on suur vahe.

Dorian: Basil...

Basil: Ära isegi ürita mitte, Dorian. Nägemist.

Basil tormab ruumist välja

Sibyl: Kui kohutav! Ta on su parim sõber ja ta jätab sind sellisel hetkel üksi. Mis talle küll sisse läks?

Dorian: nukralt Jah.. Huvitav tõesti.

Vaikus.

Sibyl astub Doriani juurde ja võtab ta pea oma käte vahele.

Dorian: Sibyl.... Oh Sibyl! Anna mulle andeks! Palun!

Sibyl: (Naeratab ja suudleb Doriani. Hakkab siis selg ees ruumist välja kõndima) Annan, Dorian. Nägemist!

V stseen

Henry Wotton astub uuesti tuppa, jääb Doriani kõrval seisma ja paneb oma käe tema õlale

Harry: Oled sa valmis Dorian?

Dorian: üllatunult, justkui ei saaks ta millestki aru Milleks?

Harry: kehitab õlgu Keegi ei tea mida see endast täpselt kujutab. Räägitakse, et tegemist on elu suurima naudinguga.

Dorian: mõistmatult Aga sa ju ütlesid, et igaühe jaoks on see individuaalne!
Harry: Seda ütlesid sina mitte mina. Ma ütlesin vaid seda, et sa said põhimõtteliselt asjast aru.

Dorian: Mis mulle siis veel arusaamatuks jäi? Kas see siis ikkagist ei ole igal inimisel individuaalne?
Harry: On küll. Selle saavutamine vähemalt. Aga lõppkokkuvõtteks on see kõigil sama.

Dorian: Ma ei saa aru, Harry.

Harry: Dorian, Sibyl andis sulle andeks. Sa andsid iseendale andeks. Nüüd võid sa minna ja rahulikult surma nautida.

Dorian: Rahulik surm?

Harry: Jah, Dorian. Tule!

Harry ja Dorian lahkuvad lavalt.

Lõpp

------------------------

Kui kellelgi peaks kunagi mingel hetkel ükskõik millal tulema soov seda näidendit lavastada või kasutada siis, palun, andke mulle ka teada! Aitäh! :)

Kartuli Vabariik 5

"Sina?! Kuningaks?! Sa ei tohi! Ma ei luba seda!" karjatas Vanim Ema äsja Mägede Kuningriigi uueks valitsejaks kuulutatud Kooritud Mehele.
"Ma mõtleks hästi järele, Vanim Ema. See tähendaks Mägilale sõja kuulutamist."
Vanim Ema, kes oli vahepeal ärritunult püsti tõusnud, vajus vaikides tagasi oma troonile istuma.
Kooritud Mees kummardas Vanima Ema ees ja viipas Suurele Muutusele, et ta tema ees saalist ja isegi majast välja astuks.
Tänaval käis endiselt lahingulärm, kuid Suur Muutus karjus üle selle kõige:
"Lõpetage, vennad, Mägede Kuningriigi pojad! Meil on nüüd kuningas!"
Kaklused lõppesid kohe. Lõunalased hakkasid juubeldama ja põhjalased vaatasid segaduses ringi. Nad ei mõistnud mis kuningast nad rääkisid.
Juba mõned minutid hiljem oli Kartuli Vabariigi pealinn lõunamaade kartulitest tühi ja naases tagasi oma tavalise elusagina juurde.
-------
Suur Muutus juhatas Kooritud Mehe keset mägesid asuvasse pisikesse kividest kokku klopsitud majakesse.
"See on teie algne kodu, teie majesteet. Vähemalt senikaua kuniks meil midagi suuremat valmib. Ma vabandan kui see pole päris see mida te ootasite."
"Ei, see sobib väga hästi." ütles Kooritud Mees vaadates tagasihoidlikus kivihütis ringi. Siin oli vaid voodi ja kirjutuslaud. Algselt tal rohkem vaja ei olnudki.
"Suur Muutus, on mul veel mingeid kohustusi lähiajal või võin ma hakata seda riiki nüüd oma nägemuse järgi vormima?"
"Aga otseloomulikult, kuningas Mees. Teie olete valitseja. Te ei vastuta kellegi ees peale Istutaja enda."
"Ahah, selge. Aga ega mulle juhuslikult nõuniku pole määratud, kes mind riigi siseasjadega kursis hoiaks?"
Sel hetkel asuts sisse käskjalg, seesama, kes oli Suurele Muutusele mäe otsa sõnumi toonud ja kes oli käinud komandöriga rääkimas.
"Kõige austatum majesteet, Suur Muutus. Tark on kuhugi kadunud. Niipea kui te uue kuningaga naasesite, härra Muutus, ei leidnud keegi temast enam jälgegi. Tema kodust on kõik ta asjad samuti kaasa võetud."
"Mismõttes? Ta pidi meie uue kuninga nõunikuks hakkama!"
Kooritud Mees asuts rahulikult Suure Muutuse juurde ja pani oma käe ta õlale.
"Ei ole hullu, Muutus. Ma palun sind, et sa hakkaksid minu nõunikuks. Oled sa nõus?"
Suur Muutus vaatas arglikult pilgul toas ringi, justkui üritaks ta kuhugi põgeneda, kuid lõi lõpuks allaandvalt silmad maha.
"Ma elan, et teenida, teie majesteet."
-------
Tark kõndis mööda metsistunud rada mere äärde, vedades vaevaliselt enda järel kogu oma vara. Jõudes lõpuks randa tõmbas ta korra käega üle oma higiseks tõmbunud otsaesise ja vaatas ringi. Kusagil siin pidi olema üks paat. Tark otsis paaniliselt kogu mereääre läbi, kuid ei leidnud seda paati kusagilt.
"Kurat!" karjatas ta valjult ja vajus, pea käte vahel, oma asjadele istuma.
"Otsid seda?"
Tark tõstis oma pea ja nägi enda ees seimas midagi, mis ei olnud kindlasti kartul. See miski vedas enda järel pisikest puupaati.
Tark vaatas talle otsa ja noogutas.
Mõni hetk hiljem istusid mõlemad juba paadis ja aerutasid avamere poole.

Kartuli Vabariik 4

Lärm väljas läks ainult suuremaks. Nüüd kostis valje mütsatusi juba üle kogu linna. Väike grupp sõdureid tormas Vanima Ema troonisaali sisse.
"Vanim Ema! Meid saadeti siia teid välja eskortima. Väljas on juba sadu ja sadu kartuleid astunud omavahel lahingusse!"
Vanim Ema vaatas tülgastusega sõdureid enda ees:
"No ja siis? Nad on ainult talupojad. Enamus neist on kindlasti lõunast! Te ei saa ju ometigi neile alla jääda, kullakesed."
"Te ei mõista Vanim Ema. Osad neist lendavad!"
Vanima Ema suu vajus ammuli lahti.
"Lennata?"
Suur Muutus astus naeratusega Vanima Ema ette:
"Just nii, Vanim. Need on meie lõunamaade kartulid. Mägede lapsed."
"Kuidas me neile vastu saame?!" karjatas Vanim Ema, pöördudes Kooritud Mehe poole.
"Lugupeetud Vanim Ema, ma ei tea. Ma ei ole millestki sellisest varem kuulnud. Lendavad kartulid! See on võimatu!"
Suur Muutus ei olnud kindel, kuid talle tundus, et hetkeks pöördus Kooritud Mehe pilk temale ja et ta ka pilgutas talle.
"Vanim Ema," ütles Suur Muutus kergelt segaduses häälega, "Ma võin nad ära kutsuda. Ma võin käskida neil rünnak lõpetada. Nad kuulavad mind."
"No püha jumalad mees, tee seda! Kohe! Vanim Ema käseb sind!"
"Ei, Vanim. Ma ei tee seda selle pärast, et sina käsed. Ma teen seda, sest ma tahan seda teha. Enne aga tahan ma, et sa mind ära kuulaksid. Kui su sõdurid mind vahistasid, olin ma parasjagu Mägede Väljakul üht dokumenti ette lugemas. Ma tahaksin selle ette lugeda praegu."
"Tee mida iganes sul vaja teha on," ütles Vanim Ema, kuigi põlgus tema hääles oli ilmselge.
"Olgu," Suur Muutus tõmbas oma taskust välja kokku murtud paberilehed, mille ta siis lahti voltis ja oma hääle puhtaks köhatas.
-------
Komandör ja tema sõdurid tõusid lendu. Nad lihtsalt hüppasid õhku ja vihisesid läbi õhu. Üle kogu maa kajas vali karjatus: "Niiiiiiirrrjaaaah!" Lendkartulite sõjahüüd.
Nad maandusid Kartuli Vabariigi pealinnas, keset ühte paljudest seal toimuvatest tänavakaklustest.
"Rünnakule mehed!" karjatas komandör.
Valjude karjatustega tormasid kartulid teiste kartulite kallale. Vennad ja õed olid sidunud end ägedasse taplusesse. Kes võidab polnud teada. Mitte miski polnud enam teada.
-------
"Käesolev dokument on mõeldud kõigile Kartuli Vabariigi elanikele ja on koostatud Kartuli Vabariigi endise Mägipiirkonna rahva poolt -"
"Mismõttes endiste?" segas Vanim Ema vahele, kuid Suur Muutus ei lasknud end sellest häirida.
"Mägipiirkonna elanikel, edaspidi Lõunalastel, on villand Kartuli Vabariigi, edaspidi Vabariigi, korruptsioonist ja täditütre poliitikast ning meeste rõhumisest. "Vahest mulle meeldib viina võtta," ütles kord viimane meessoost Istutaja Kastekannu Alune ja Lõunalased nõustuvad selle väitega. See, et meile vahel meeldib olla joobunud ei tohiks olla takistuseks meil olla tegevad Vabariigi poliitikas. Seetõttu ütlevad Lõunalased Vabariigist lahti ja kuulutavad Mägismaa autonoomseks Mägede Kuningriigiks, edaspidi Mägila. Mägila rahvas soovib astuda riigipiiride läbirääkimisele Vabariigiga esimesel võimalusel. Alla kirjutanud Mägila rahvas."
Kui Suur Muutus oma ettelugemise lõpetas ja paberi uuesti kokku voltis, vajus Vanim Ema suu ammuli oma troonile istuma.
"Autonoomne kuningriik?" küsis ta valjult ja hämmastunult, pöördudes abiotsivalt Kooritud Mehe poole.
Kooritud Mees noogutas Vanimale Emale, mis oli nende vaheliseks märgiks, et ta võtab ajutiselt Vanima Ema rolli üle, ja lausus:
"Kartuli Vabariigi kodanikud kindlasti nõustuvad teie autonoomsusega, auväärt Muutus. Vanimal Emal oleks teile vaid üks küsimus. Kes on selle uue kuningriigi valitseja? Ma eeldan, et teie kannate nüüd tiitlit kuningas?"
Suur Muutus hakkas valjult naerma:
"Oh ei, kulla Kooritud Mees. Kuninga koht on veel lahtine. Me ei ole seda veel ära otsustanud. Me loodame leida kedagi tarka ja suutelist juhtima. Senikaua aga olen mina juhtiv Korraldaja."
"Selge. Aga sellisel juhul, korraldaja Suur Muutus, kuulutan ma ennast täieõiguslikuks Mägede Kuningriigi valitsejaks ja rahva kaitsejaks."