Longates jalutas Paul läbi aia. Eemal nägi ta Jaakobit ja Jevgenit, rääkimas väga ägedalt. Kui ta korraks seljataha kiikas nägi ta seal tulemas Melissat. Jah, kõik oli nii kuis peab. Nad kõik kõndisid sama teed, nad liikusid ühise eesmärgi juurde. Jaakob ja Jevgeni paistsid selleni juba jõudnud olemat, sest hääled Pauli ees lakkasid. Paul hakkas jooksma, et näha mis juhtus. Ta jõudis künka otsa ja nägi mis selle taga varjus. Jõgi, lai jõgi voolas sealt läbi. Ja see mis oli jõekaldal, see oli lihtsalt imeline. Helesinine majake, üpriski pisike. See sisendas kodutunnet. Jaakob ja Jevgeni seisid jõe ääres teineteise kõrval, suud ammuli.
„Mis on, Paul?“ kostis õrn hääl Pauli seljataga.
Melissa oli talle järgi jõudnud. Paul keeras ümber, üksik pisar mööda põske alla voolamas.
„Melissa... Me oleme kohal. Ära tegime.“
Melissa astus Paulile lähemale ja toetas oma pea tema rinnale: „Me jõudsime siia tegelikult juba ammu.“
Paul vaatas oma punetavate silmadega Melissale silma, uppus tema merehalli silmadesse, lükkas blondi juuksesalgu tema silmadelt ja suudles ta laupa. Ta võttis õrnalt tüdrukul ümbert kinni ja surus teda enda vastu.
„Ma ei taha siit mitte kunagi ära minna.“
Melissa embas samuti poissi ja inimesi ilmus nende ümber juurde. Kerli, Enrique, Catherine, Koit. Ka Jevgeni ja Jaakob kõndisid vaikselt naeratades nende juurde.

Ma tahan Teid kõiki tänada! Ma tahan Teid tänada, et Te olete minu juures. Et te olete minuga koos minu majakese ja jõe ääres.
Helen, Indrek, Hiie-Helen, Tuuli, Ragnar, Helena, Merike, Liis K, Liis O, Sander, Maris, Kaisa ja paljud teised, keda ma praegu üles ei hakanud kirjutama -
Aitäh!

Mees astus ette, köhatas kurgu puhtaks ja lausus: "Ei ole kuuldud lugu kurvemat, kui lugu Romeost ja Juuliast -"
"Mis mõttes ei ole?"
Mehe kõrvale tungis noor poiss.
"Minu arust on pea-aegu iga lugu kurvem kui lugu neist kahest," ütles see poiss üpriski vihaselt.
"Ku..Ku..Kuid...Kui," kokutas mees, "Ku... Kuidas palun? Kas sa tõesti solvasid just üht kirjandus klassikat?"
Poiss noogutas ja viipas meest, et see talle järgneks.
"Kuradi lita!" Üks habemes mees lõi oma naist.
"Mis mõttes, sa ei lähe mulle õlut tooma, sa igavene lits!"
Poiss langetas pea ja kõndis edasi. Nüüd jäi ta peatuma kahe noore juures.
"Ma... Ma ei tea kuidas seda öelda. Anna andeks aga... aga kahjuks ei saa me enam koos olla."
Poiss vaatas mehele otsa: "Need kaks ei olnud väga palju vanemad kui Romeo ja Juulia."
Nüüd kõndis ta veel edasi.
"See tüdruk on sama vana, kui Juulia oli," poiss viipas tüdrukule, kes istus matustel. Surnud oli tema poiss-sõber.
"Neist keegi ei olnud samasugune allaandja nagu need kaks. Nad elasid edasi, nad võitlesid enda eest. Nad ei põgenenud sellest elust niipea, kui see raskeks muutus. Neil on rohkem julgust kui neil oli."
Mees avas ja sulges suu. Lõpuks sai ta sealt ka sõnad välja: "A... Aga nende lood lõppevad hästi."
Poiss kehitas õlgu ja veel üks noor poiss kõndis nende juurde.
"Tead, ma ei hakka viivitama. Ka Romeo ja Juulia jaoks oleks kõik hästi lõppenud, kui nad poleks kätt oma elu külge pannud. Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui ei lähe, siis vähmalt jääb sulle teadmine, et sa oled püüdnud, mitte alla andnud."
Esimene poiss jätkas: "Jah. Ei ole kuuldud lugu kurvemat, kui lugu mida elab iga inimlaps."

Vahepala

Talveväsimus on ligi hiilinud. Ei jaksa mitte midagi teha, tahaks lihtsalt kodus lamada. Või noh, tegelikult ei tahaks. Koolis ei viitsi väga käia. Eks see ole lihtsalt see vene keele rõvedus, mis kooli nii vastumeelseks teeb. Aga ma polegi ammu lihtsalt oma elust niimoodi kirjutanud. Väga tore on olnud. Ma olen igat hetke sellest nautinud. Vähemalt tagantjärele ;)


Ühesõnaga, lumi on maas. Ilmad on toredad. Haige veel päris ei ole ja loodetavasti ei jää ka.

Raske on. Kõik pressib peale ja väsitab. Kõik paistab mattuvat pimedusse. Hah! Tee silmad lahti, kallis! Tee silmad lahti ja vaata maailma säramas. Jah, tõesti, ta ju särab veel. Kuigi teda ümbritseb see pimedus, mis su silmadele rõhus, on maailm ise siiski see suur sära. Kui vahel tunneb, et sa ei jaksa enam, siis mine ja istu maha, lase hetkeks silmadel kinni minna ja tee nad siis uuesti lahti. Ei pea kartma seda mis tuleb, sest kõik mis tuleb on hea. Kas sa usud mind?
Justkui oleks jalgpalli väljakul. Inimtühjal jalgpalli väljakul. Ruumi on palju, ruumi on liigagi palju. Vähemalt nii sulle tundub. Valgus on sel juhul ainult vale nurga alt murdunud. See plats on rahvast täis, kõik nad toetavad sind. Kõik nad hõiskavad sulle ergutusi ja et sellest veel vähe oleks, on sinu kõrval sinu meeskond. Sinu parimad sõbrad, kes aitavad su läbi igast raskusest, kes jäävad alatiseks sinu kõrvale.

Poiss elukivi kaljudel tõusis püsti ja langetas oma heledajuukselise pea.
"Kas tõesti?"
Selline küsimus painas pärast selle lausumist iga inimest. Siis aga istus poiss naeratades jälle kividele ja ütles:
"Ma saan nüüd aru!"
Igaühel tuleb vahel ette mõistmatust. Käivad üle kahtlased tujud. Ma ütlen sulle - ükspäev sa mõistad. Ma selgitaks sulle, kui ma tohiks või oskaks. Ma õpetaks sind, kui ma saaks.

Ära unusta, mitte kunagi, mitte kusagil. Sa ei ole tähtsaim inimene. Tähtsaim inimene maailmas on sinu sõber. Tähtsaimad inimesed on sinu sõbrad!
Tähtsaim inimene maailmas oled:




SINA -
koos oma sõpradega.

Ükskord ma uitasin eksistentsi-välises elus ringi, mööda seda kahte välja eraldavat rada ja järsku avastasin ma, et ma ei kõnni enam üksinda. Minu kõrval kõndis veel keegi. See keegi oli ka mulle tuttav juba. Ma võtsin talt vaikuses käest kinni ja vaatasin talle silma. Tema tegi sama ja naeratas, mida tegin siis minagi. Ta toetas pea minu õlale ja me jätkasime kõndimist. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ma tahtsin hoopis kummitus-jutu kirjutad siia.

Üks keha, lihtsalt keha, ilma mõistuse, ilma vaimuta, kõndis tänavatel. Ta jälgis teisi kehasid, neid millel ei olnud samuti vaimu ja ka neid kellel see oli. Ta naeratas. Tema vaim hakkas kah talle lõpuks järele jõudma, et ta mõistaks neid teisi vaime, keda ta jälgib. Ta juhtus nägema ühte väga erilist inimest. See inimene ei suutnud olla õnnelik teise inimese õnne üle. Tema arust pidi üks inimene jääma alatiseks masendunud, sõpradeta vaimuks. Ta oleks pidanud olema igavesti armunud temasse. Vastama tema tujudele, laskma ennast mängida nagu nukku. "Ma vihkan sind, ma ei taha sind! Meie vahel on kõik läbi!" "Oeh, see mida ma siis ütlesin... See oli viga... See ei olnud mina. Ma armastan sind! Palun, võta mind tagasi." Selle inimese kahjuks, ta oli tast juba üle saanud. Tal kulus rohkem kui aasta, et saada üle tema viimasest tujust, nüüd tundis ta ennast hästi. Ta kõndis eksistentsi-väliste väljade vahelist rada. Ta oli lõpuks üdini õnnelik.