Sa ütled, et tahaksid olla kellegi muusa.
Kordki. Kasvõi korraks.
Ja seda kuuldes ma puusalt
võiks lasta tuhandeid riime,
mis sinugi olemust puudutaks,
kuid puuduks sealt
see kõige ausam
vahetum tunne.
Sest muusad on mööduvad,
tunded pöörduvad, neis pole midagi jäävat.
Täpselt nagu muusika püsivas rütmis
kui enesest tüki
välja jagad ei saaks see kunagi päriseks mu kätes
kui biidi läte
jääks alati samaks.
Ma tahaks sulle öelda,
et sa ei ole,
ega saagi olema,
kellegi muusa.
Seda juttu ma ei kuula.
Sa tead isegi, energia vahetusest
et liigsest kahetsusest ei sünni midagi uut...
ei tule tunnet suurt
niisama mu suult.
Sa ei ole kellegi muusa.
Sa oled Luule.

Ou Sven
kirjuta lugu
tüdrukule, kes kannab kaabut
kui armastust.

Seda on vaja,
et kogu maailm näeks
kui väheks jääks
vaid ühest.

"Ma tahan armastada kõiki!"
ja miks ei võikski?
Las kõlada see karje
ning levida kui tulvalaine.

Oskus ei mängiks siin rolli,
kui inimkonda lolli
me petaks
üksteise puudutusega.

sult puudutuse saan...
ja hoian enesele.

Sa oled mu saladus.

Hommikukohv

Lõhnad kui paradiis,

mis mind ära viis

argi-reaalsuse karmist äratusest

ja äratuskella julmast käratusest.

Esimene pilk su poole

toob naeratuse mu suule.

Sinu hommikune maitse

annab tunde ebamaise.

Vajun sinuga diivanile

endale ma liiga ei tee

Kui järjekordselt

tuled mu sisse.

Olen arutu, kui veel

sind tahaksin.

Kiire pilk kellale,

hästi hellalt veel

üks lonks.

Kohvitassi asetan lauale.

43

Mu terves kehas haige vaim on kinni
kui tuian tummalt mööda ilma ringi
Baarist baari otsin taga seda Kainust
Läbi mille saaksin ümbruskonnast aimdust.
Eksistents on minu jaoks vaid paus
kus kõigi vastu, peale enda, olen aus
Nii ongi ilmas kinni minu vaim
Kust hukatuse kingiks endalt sain.

Armuhammustus

Hommikul sall su kaelas

justkui kurguvaevas

oleksid

Kuid tegelikult taevas

eile õhtul

unustustehõlmas kogemata

pakutud sai üle,

kui mu süles

sinust tüki haarasin

See oli armastus,

mis hammustuse tingis.

Ehk vaid natukene üle piiri mindi

kuid unustuses unustati see

ja me

muigame üksteisele,

sest vaid meie teame

et Armuhammustus

on hea

M N

Muusika plahvatab mu ümber
tuhandeks värviks ja siis leekides kümblen
mis kõlaritest lahvatavad.

Seisatan, vaatan
sa vaatad ka.
Aru ei saa,
mis mul sisse läks
Vaatan ja nagu su sisse näeks...

Selgitan kõike energiast
kaunist ja kergest
mis tantsides meid kõiki ühendab
iga liigutus lühendab
distantsi me vahel

ja järsku kaheks
lõheneb aeg

Ruum on täis rahvast
igaüks tükikese kahmab
pea kohal hõljuvast Unistusest ja Vabadusest
ning õhtu kaduvusest
keegi ei kõnele

veel vaid mõnele
saab kõik selgeks.

Nii kergeks muutub keha.
muutub ruum, koidab eha
ja silm vaatab silma
justkui teise ilma
pupill aheneb
vahemaa kahaneb
Kaks maailma põrkvad kokku
värvid tõmbuvad kokku
mattes nad endasse
kattes neid hingi veel
reaalsuse eest

ja järsku selle kõige seest

Plahvatus.
ja ohe

H L H ?

Sulet silmil

lihtsam teha vahet

hääle rütmikast ja toonivahest.

Vahest kuuled aga sissehiilivat muiet.

kui saladuses hoiaks oma pea

seest iga mõtte, iga rea

mis iseendas kirjutad.

Tõmbaks nagu sõrmega liivale tähti

vaid hetkeks neid nähti

ja kadunud nad ongi.

Korraga on siis

su näol naeratus ja viha

ja pilk vaataks nagu sinust läbi,

ei mitte mööda

vaid tõesti sinu sisse, sust läbi

tundes, et mõnda

hetke ei saatma pea häbi.

Vaid retked,

kus kuu,

või miski muu,

su suu kaudu moodustab sõnad
Emotsioonid on kõhnad,

arglikud...

Vaevu lased midagi endast välja,

sest mõistad, et edastada vaid 

tarviliku...

Keegi teine ei peagi mõistma,

ise hing hõiskab,

las teised vaatavad pealt.

Nagu oleks sul saladus, mida teised ei tea.

Tantsuplatsi higine organism,
see ühes hingav elund,
mis minetab ümbritseva elu,
õõtsub ühte rütmi.
Transsi vajunud,
endasse mananud
tunde, et kõik on korras.
Muusika nagu laine.
Las tõstab sind,
siis viskab jälle alla.
Sa upud ja uputad
end sügavamale kukutad.
Las ununeb!
Taas januned
kui võtad igast hingest lonksu
edasi loksud.
Õhtu on läbi.
Ei mingit häbi.
Mitte täna.
Mitte veel.
Veel üks siiras kallistus
ja reaalsus voolab üle.
Tere argipäev!

Banaalsed naljad
ja rõvedad toonid kõlaritest.
Lakkamatu naer,
mis kajab pigem kui koletuslikud möirged.
Keegi ei mäleta enam, kas on õhtu
või hommik.
Tuttavatest on saanud sõbrad
ja sõbrad on saanud
keskseks
grotesksuse
kehastuseks.
Sellepärast sa enam ringi ei vaatagi.
Silme ees on vaid see üks,
põhjatu auk,
su purgisuu,
mille oma huultel asetad
seal juurde ammutad...
Võid veel ühe päeva vastu pidada.

Jagage kaardid lauale.

Paindlik keelevääratus
kui kogu ettemääratus
hetkega laguneb.
Isekalt januned
rohkemat kui pakutud,
igaks juhuks juba pakitud
on kohvrid ka.
Lähed minema.

Kaosest sünnib kord.

Ma kannatan su eksistentsi
see, nagu kõik muu, ära tehti
sinu eest ja põletavast hingeveest
(tuntud meie maal ka viina nime all)
Kui päev on kõle-hall
sa tõstad hääle taeva poole
karjudes
röökides
räusates
trööstides
oma saatuse muutmatut kulgu.
Kuradile, las tulgu
mis tulema peab
ja õige pea sa tead,
et saad
hakkama kindlasti millegi paremaga
tõttad, et tunda end vahedana
selles maailmas
persse, seegi on mõttetu
kui sinu lõputu vingumine järjekordselt kostab kõrvu.
Mulle hakkab tunduma
et sinu eksistents on kannatus.

Ajaratas on halastamatu
ta veereb ja veereb,
on aeglustamatu.
Päevast saab õhtu,
millest öö
ja taas päev
ning märkamatult ongi ta käes.
Sa oled suureks saanud.
Kõik mis oli varem
tundub natukene parem
kuid samas ka valem
sest
tegemist on justkui kellegi teise eluga
kui ümbritsetud olid meluga.
Kuid mis kasu on igatsusest
mis kasvanud igavusest
sest sa lihtsalt ei oska
endaga miskit peale hakata,
tahad, et miski sind nakataks
ja elustaks
arusaamata,
et kõik mis sind erutaks
on sul juba käes,
sest elu on su enda kätes
ja nüüd, olles suureks saanud
tead asju mida varem ei teadnud
näiteks seda
kuidas saada kõik mida tahad
kuid eristada tuleb
mida päriselt vajad

Ja nii ta läkski.
Järjekordne päikeseloojang, teksastagid ja
pikk jutt elu, eksistentsi ning
kõige üle üldiselt.

Aga see hetk,
see üürike moment su elust,
muutub korraks kõige olulisemaks.

Su sõrmeotsad värisevad,
kui su huuled moodustavad järjekordseid sõnu,
mis tuleb valida hoolikalt.
Tunned kurve oma suu ümbruses,
kui häälik-häälikule järgneb.

Ühendus aju ja suu vahel katkeb.

Hommikul ärgates ei suuda sa täpselt meenutada
mis siis tegelikult juhtus.
Kuid kõige olulisem ongi
lihtsalt, et juhtus.

Su aju on pahupidi
nagu riided,
mis sa tormates selga tõmbad.
Kuidagi teistmoodi on tunne,
aga sa ise ei saa aru,
et mis nüüd valesti on.

Ja keegi ei ütle ka.
Häbenevad, kuid mida?
Aidata?
Istud oma pahupidi ajuga diivanil
ja võtad lonksu.

Vedelik libiseb vaikselt üle huulte,
mässib endasse su keele
ja kõik jääb hetkeks pidama
enne kui neelatad.
Maitse paitab meeli.
Samal ajal su pahupidi aju
Maitseb meeli.

Tõused, et minna rõdule.
Õu on täis aastaaegu.
Lõhnab nagu kevad,
paistab kui sügis,
tegelikult on talv
ja rinnus suvi.

Teised teevad näo, et nad ei märka sind
Sina neid ei märkagi.
Hingad sügavalt sisse ja välja,
meenutad üht vana nalja
ja muigad enda ette.

Tagasi toas võtab sõber peast kinni,
ja pika pilguga
pöörab su aju ringi.
Pole pahupidi pahuksis
vaid õieti õigesti.