Ma olen veel siin

"Kurat kao ära siit! Ma ei ole veel läinud, ma seisan veel!"
Leegid tõusid ta ümber kui varjud ta ümber moondusid ja võtsid lõpuks inimkuju.
"Mida sa must tahad? Ma olen endiselt õnnelik, ükskõik mida sa ka ei teeks."
Leegid paistsid hetkeks kaduvat kuid neelasid siis õnnetu mehe endasse.

Dolgrath

Keset Dolgrathi kõrbe asus linn. Linn oli suur, suurem isegi kui mõned Dolgrathi ümber asuvad riigid. Selle linna keskel asusid mitmesugused valitsuse hooned, mis kihasid elust. Mehed jooksid edasi-tagasi, paberihunnikud kasvasid ja kahanesid. Üks ametnik tegi vea ning igasse linnaossa pidavat toimetama viisteist kilo rohkem leiba. Paberitükk rändas järgmise ametniku kätte, kes vea avastas ning rahvas jäi sellest lisaportsjonist ilma. Ja inimesed ei saanud iialgi teada kui lähedal nad tasuta toidule olid. Samal ajal, paar meetrit eemal, keldrikorrustel anti paberitele allkirju ning raha muutus viljaks. Veel üks allkiri ja maad vahetasid omanike. Päeva lõpuks koguti kõik need paberid kokku ning viidi linna erinevate kindluste keldritesse, viljapaberid ühte, maaomandid teise ja nii edasi. Nendest keldritest edasi need paberid ei rännanud ja keegi ei puutunud neid enam kunagi. Inimesed jäid igaveseks teadmatusse kui kergesti oli peaaegu kogu linna korraldus muutunud, ainult paari allkirjaga.