Nii on

Ma ei mäleta,

kas ma usun armastusse.

Vist ikka usun.

Pigem usun.

Kuid suhted on mu ära tüüdanud

Nende klassikalises mõttes.

Ma ei viitsi neid enam kaasa mängida.

Kui ma tahan näidelda,

teen ma seda laval.

Mis see siis minu jaoks tähendab?
Ja sinu.

Mis see meie jaoks tähendab?

See tähendab seda,

et ma nikun sind

ja teisi ka,

kuid õhtul enne magama jäämist,

tahan just sind enda kõrval hoida.

Ma tahan sind armastada.

Ma mädanen seest

Suren aeglaselt

Mäda nõrgub mu suust

ja kõrvadest

ja ninast.

Rahuliku naeratusega seisan ma aga inimeste keskel

Ja ei hooli sellest,

mis tuleb.

Olgugi, et ma suren

Sest tegelikult on see ilus.

Inimkeha häving

ja aeglane kadumine

füüsilise närbumine,

kui vaimne veel õitseb

Tasakaalutu paigutus.

Eksistents

See kõik on väga ilus.

Ruumitäis naisi ja šampuse-ojad.
Ja sina seisad ukse peal ja vaatad lihtsalt. Sa ei vaata isegi neid naisi mitte. Sa vaatad mingit videoinstallatsiooni seina peal, aeg-ajalt haigutades. Väsimus tikub ligi.
Iga natukese aja tagant astub üks naistest sulle ligi ja kutsub sind istuma.
"Tule. Istu siia minu juurde. Võta klaas šampust kah. Räägime juttu."
Ja iga kord keeldud sa viisakalt. Sul on vaja järgmine päev varakult jälle kohal olla ja tööd teha.
Nendele naistele sa muidugi ei öelnud, millega sa tegeled.
Paljud neist oleks tahtnud sulle juba ainuüksi selle teadmise eest sulle peale karata. Aga sa oled väsinud ja sa ei jaksa.
Ning sa ei mõistagi, kas sa ei jaksa ainult täna või enam üldse. On sellel üldse vahet?
Väsimus on väsimus.
Kuigi võiksid ju ühe nendest tüdrukutest kaasa võtta, näiteks selle, kes seal seina ääres istub ja meeldivalt naeratades sulle lehvitab, ja näidata talle allkorruse lava. Panna peale mõni valgus ja mängida mõni stseen läbi ning seejärel näidata talle näitlejate garderoobi ja selle mugavat diivanit. See oleks nii lihtne.
Sa lööd kõigele käega, astud tuppa, haarad šampuse ja istud kellegi kõrvale maha.
"Tere! Kuidas läheb?"

Külaline

Öösel voodis väherdes,

palaviku käes,

astub ta mulle ligi

ja ulatab mulle oma käe.

Minu enda teine pool,

saladuslik,

pilkupüüdev

kaval.

Mu sadistlik alter-ego.

Ta näitab mulle, milline võiks elu olla

Õpetab naudingut valust,

teiste omast,

ja sellest, kuidas teine palub

et sa teda omaks.

Sa otsid valu.

Mina võin seda pakkuda.

Kuid seda juhul,

kui sa ei palu

et ma lõpetaks.

Ma avan oma unised silmad,
lähen vaatan peeglisse
Vastu vaatab mulle mina.
Ma olen lõpuks ärganud.

Kuid kumb mina on Mina?

Karl istub diivanil ja loeb lehte. Paberlehte sealjuures. Asi, mida selles toas polnud ammu nähtud.
"Sa vahi," hakkas ta vaikselt rääkima, "Martin on surnud."
Voodis lamanud poolalasti tüdruk tõstis pea.
"Mida?"
"Jah. Siin on kõik must-valgelt kirjas."
Tüdruk kargas püsti ja haaras tooli seljatoe pealt hommikumantli.
"Mis tal juhtus?"
"Mingi haigushoog niitis poisi jalust. Suri unepealt, nagu välja tuleb."
Tüdruk vajus aeglaselt tagasi diivanile.
Karl ei teinud sellest väljagi, luges rahulikult lehte edasi.
Tüdruk vaatas Karli. Martin ja Karl olid olnud sõbrad, aga nüüd ei liikunud Karli näos mitte ükski lihas. Ta ei olnud kurb, et Martin ära suri.
Martin oli ka tüdruku sõber olnud. Isegi midagi enamat vahepeal.
Tüdruk vaatas Karli pikalt ja kui Karl seda märkas, küsis ta mühatades:
"Mmh? Mis on?"
Tüdruk mõtles. Kas öelda Karlile mis ta arvab. Ta silmis välgatas pisar.
"Kas sa arvad, et me..."

Võõras pilk

Sa kannad neid samu prille mida ma vihkan

Ja vaatad enda ümber ringi,

naeratus näol,

hoolimata kõigest.

Sügaval sisimas sa tead, et sa peaks muretsema

Aga ei,

Selleks pole sul aega.

Muretseda võib ka mõni teine päev.

Uks tuleb lahti ja su nägu läheb naerule.

Tema jaoks sul ongi need prillid ees.

Sa langed talle kaela ja embad teda,

kes seisab ukselävel,

suutmata midagi öelda.

Selles unenäos istud sa siis diivanil,

tema käsi ei ole ümber sinu,

kuid tema lähedust võid sa tunda.

Ta ei saaks ju seda nii välja näidata.

Ja õhtul, kui enam keegi niikuinii ei näe,

silitavad tema käed su pead

Ja sul on endiselt need rõvedad prillid ees

ja oma ninaotsast sa kaugemale ei näe.

Narkouimas valevorst

Ma tahaks uskuda

Ma tahaks uskuda kõiki sinu sõnu

Kuid ma ei saa

Ja ma tean

Et sa ise ka ei tea

mis sa elult parasjagu tahad

Ma vaatan sinu silmadesse,

mis on poolpisaraisse mattunud

Ja kuulen sinu suult

Sedasama valet, mida varemgi kuuldud

ja enam ma sellest ei hooli

Vale võib olla

Vale võib tulla,

nii lihtsalt sinu huultelt

Ma tean, et sa ise enam ei adu

mis sõnad su suust väljuvad

Su hinge on mürgitanud alkohol ja narkootikumid

Ja sa kardad, et vahel võib miskit korda saada

Kuid mis siis kui saab?
Siis peab ju päriselt elama hakkama!
Siis peab suureks kasvama!
Ja seda ei taha keegi meist.

Selle pärast ongi parem olla nendega,

kes ei tea,

mis tähendab olla vastustundlik

Mis tähendab päriselt elada

ja seda elu

nautida.

Ja algab otsast see ring

Kuid mul hakkab sellest kõigest juba paha

ning ma astun "lõbusõidu" pealt maha

Ma ei heida ühtki pilku oma seljataha.

Kõik, lõpparve!
Tooge lauda tšekk!
Ma tasun oma kohvi ja hinge eest,

millest küll järel on vaid hädine plekk

Ja nüüd, kõndides üksinda promenaadil,

Ma jälle seda lõbusõitu näen,

Ma keeran selja, mul hakkab jälle paha

Enam oksendada ma ei taha

Las särada uus päev,

mis oleks lõbusõidu-vaba.

Su kohvi on mustemast must,

Kuid mitte nii must kui su hing
Sa vahid kinni vajunud ust

Ja mõtled: "Algab jälle otsast see ring."

Mis sinuga juhtus?

"Kas sa armastad?" küsis hääl.

"Ei iial," vastas mees.

Mees seisis keset tühjust ja vaatas üles. Ta vaatas otse hiiglasliku eredasse valgusesse, mis õhus hõljus.

"Miks?" küsis hääl.

Hääl ei tulnud valgusest. See tuli kusagilt mujalt, kusagilt kaugemalt. Tõenäoliselt reaalsusest. Mees ei lasknud sellel end häirida. Talle meeldis see valgus.

"Sest seda ei ole olemas. Ma tean, et seda ei ole olemas."

"Armastuseks on vaja usku."
Mees hakkas valjult naerma. Ta naeris pikalt ja naeris mõnuga. Ta nautis iga õhulaine väljumist oma kehast ja uute sisse imbumist. Ta nautis oma keha rütmilist vappumist. See maalis tema meelest ilusaid värve.

"Ma olen oma usu kaotanud. Ma olen liiga palju haiget saanud, et enam uskuda. Ma olen katki ja ma ei jaksa oma kilde enam kokku korjata."

"Usku ei tohi kaotada! Uskuma peab aina rohkem ja rohkem!" käskis hääl.

Mees ei kuulanud teda. Tema tähelepanu oli suunatud hoopis järsku ilmunud tüdrukule, kes vaikselt mehele lähemale astus. Aeglaselt. Võiks isegi öelda, et sensuaalset.

"Ma tean teda," pomises mees. Ja tõesti, see tüdruk oli talle tuttav. Ta teadis seda tüdrukut väga hästi. Ta teadis kes see tüdruk on ja ka seda kes see tüdruk tahaks olla.

"Ma armastasin teda kunagi," jätkas mees iseendaga rääkimist. Tüdruk oli nüüd juba üpris lähedale jõudnud. Piisavalt, et meest puudutada, kui too peaks käe välja sirutama.

"Aga tema mind ei armastanud. Ta pettis mind. Ta valetas mulle. Ta ütles, et ta armastab, aga tegelikult..."

Järsku ilmus teine tüdruk. Ka uus tüdruk oli mehele tuttav. Ta oli ka seda tüdrukut armastanud. Tuli veel üks. Ja teine. Ja kolmas.

Esimene tüdruk oli jõudnud juba meheni ja pani meela naeratusega oma käed talle õlgadele. Ta sosistas midagi mehe kõrva. Mees ei saanud sõnadest aru. Ta tundis ainult tema hingeõhku oma kaelal ja kõrvas. Ta tundis naise õrna raskust. Ta tundis naise hingamist.

"Ma armastan sind," oli naine sosistanud. Aeglaselt liikus esimene naine minema ja siis jõudis kohale teine, ka tema talitas samamoodi. Nagu ka kõik järgnevad naised. Mees ei liigutanud. Ta ei osanud midagi teha.

"Sa ütled nemad sind ei armastanud. On sind kunagi armastatud?"

"Jah!" vastas mees kindlalt, tõstes silmad uuesti särava valguse poole. Ta üritas naisi ignoreerida. Ta üritas eirata nende puudutusi.

"Ja mis temast sai?"

Mees vajus longu, ta langes naiste raskuse all põlvili.

"Mina."
"Mis mõttes?"

"Mina ei armastanud teda," vastas mees, tõstes pea. Ta silmad olid pisarais. Ta tahtis uuesti seda säravat valgust vaadata, kuid see oli kustunud. Jäänud olid vaid naised.

Liikumine aeglustus. Hingamine, silmade pilgutamine, suude liikumine, suitsu pahvakute väljumine. Kõik oli aeglasem. Mitte päriselt, see lihtsalt tundus talle nii. See tundus Poisile nii, kes istus pargis ja vaatas kauguses auravat linna.
Ta süütas suitsu, tegi selle lõpuni ja süütas järgmise. Ta võttis asju rahulikult. Pilved taevas olid hallid.
Tal ei olnud kiiret kuhugi.
Ta oli täiesti üksinda vaikuses.
Ta pani silmad kinni ja võttis selle kõik omasse. Tuul puhus. Liigutas oksi. Ta ei näinud seda liikumist, kuid ta tajus seda. Ta tajus seda värvina. See värv oli sinine.
Selles põhjatus üksinduses kaotas ta ennast ära. Ta heitis iseennast kõrvale ja ei hoolinud enam millestki. Ta sai hetkeks olla vaba.
Ja siis leidis ta end uuesti. Ta ei otsinud, ta teadis kuhu vaadata.
Keegi haugatas. Poiss tegi silmad lahti. Koer vaatas teda, kallutatud peaga. Poiss vaatas koera vastu.

Valge tuvi tõusis oksa pealt lendu.
Ta lendas üle metsa, üle põldude ja lõpuks jõudis linna kohale, kus ta madalamale laskus ja majade vahel pikeerima hakkas.
Vahel jäi ta mõne rõduääre peal pidama.
Siin oli naine, kes karjus oma mehe peale. Mees, tuleb välja, oli teda petnud. Vist isegi selle naise õega. Või siis parima sõbrannaga. Kes seda kurat üldse aru saab. Ja mis seal vahet on?
Siis oli mees, kes istus üksinda ja jõi. Viina. Kallas omale pitsi, tõstis selle justkui toostiks laua kohale ja valas siis selle sisu endal kõrist alla. Kallas pitsi uuesti täis ning ring algas otsast peale.
Siis oli mees, kes magas üksinda. Tal ei olnud tekki peal, piisavalt soe oli. Tal oli palav. Tema naine astus korraks tuppa, kuid lahkus uuesti. Ta läks ilmselt teise mehe juurde.
Lõpuks leidis tuvi rõdu, mille ääre peal talle meeldis istuda. Siin oli kaks noort, kes armatsesid. Värske õhu käes, nagu mõeldud oli. Lageda taeva all, majade vahel.
Noored olid põimunud üksteise külge. Näha oli, et tegemist oli armastusega. Nad olid saanud üheks.
Ja nad armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid ja armatsesid. Nad ei pannud tuvi tähelegi.
Tüdruk, kes oli peal, heitis mõnuoigega pea kuklasse. Selle peale lendas tuvi tiivaplangina saatel minema.
Ta lendas linnast välja. Ta oli piisavalt näinud. Ta lendas üle järve. Loojuv päike peegeldus vee pealt.
Tuvi hakkas spiraalis langema.
Tuvi oli surnud.

Meeste triiksärk

Katab sinu rindu

Aga mitte täielikult

Õige vaikne nägemus paistab nööpide vahelt

Ja mina

Mina tahan sind
Alati
Praegu

Hetkel

Kohe

Igavikust ma ei räägi

Ma ei räägi tulevikust

Sest elan hetkes

Ma ei tea, mida need inimesed seal

Teisel pool aega
Teevad

Ma vihkan universumit. Ma vihkan maailma. Ma vihkan riike. Ma vihkan rahvuseid. Ma vihkan inimesi. Ma vihkan oma sõpru. Ma vihkan iseennast.
Mille poolest on nemad paremad kui mina? Mille poolest olen mina parem kui nemad?
Türa seda teab!
Aga kas peabki kogu aeg võrdlema? Kas kõik peab olema mingis veidras persekukkunud ekliibriumis?
Minge perse te võrdsuse-hoorad!
Maailm ongi ebavõrdne. Leppige sellega.
Elu on karm.
Elu on keeruline mäng. Ja sa pead lihtsalt oskama seda mängida, sest muidu mängitakse sinuga.
Aga kes oskab?
Türa seda teab!