Huilged ja hõisked on peo meeleolus täiesti tavaline, igapäevane nähtus. See ka, et tekib justkui "armastus" ja eraldi nurkades peituvad paarid, ka see on tavaline. Et tekivad teistes nurkades masetsevad inimesed, jällegi tavaline. Kas mina olen siis eriline? Justkui tahaks olla, kui ei... Mu käitumine on täiesti tavaline inimlapse oma.
   Peitumine keldriavause juurde, eemale uudistavate pilkude eest, see tundus eriline, see tundus hea, kuid ma tean... Ma tean, et see seda vist tema jaoks ei olnud. Jätsin sõna "vist" sinna sisse, et mitte tappa lootust. Ise lootus surmata on hullem kui karmi tõde kuulda ja kannatada.
   Jalutuskäik läbi öise Tartu, vihm taevast vaikselt langemas, lombid tänavalaternate valguses tantsimas. oeh, kui hea see kõik oli. Jutuajamine - Mis teemadel? enam ei mäletagi. Elust, inimestest, rändamisest. Kas me ka vaimu, hinge, mõistust puudutasime? Veidi. Kas kahjuks või õnneks ei asunud aga sihtmärk nii kaugel, kui arvata lasti ja seal leidis õhtu lõpu. Tema jäi, mina läksin. Kõndisin tagurlikku teed oma mõtetega.
   Kas mul õnnestus talle ka järjekordselt pinda käia? Ta närve süüa? Kindlasti! See ongi ju see, mida ma kõige paremini teen. Piisas juba sülle võtmisest. Ma olen idioot!
   Tagasi algues. Vihm jäi juba vaiksemaks. Tuled majas oli kustunud ning uks kinni. Veidi istusin ma kõrval märjal trepil, üksinda. Üksinda iseendaga. Lõpuks võtsin siiski julguse kokku ja helistasin ülesse. Uks avanes kui võluväel ja sees sai und peletatuld rääkides - jällegi inimestest! Siis aga saabusid teised ja võitlus unega jäi unarusse. Oli aeg. Halbades mõtetes kuid hea õhtuga tuli minna magama. Hommik ootas mind!
   Jah, ta ootas, kuid ta ei olnud parem kui õhtu. Pigem oli halvem. Kõik mis oli eilses õhtus olnud head, oli kadunud koos alkoholiga. Mu veri oli puhas, mu mõistus oli puhas, kuid ma tundsin, et mu hing mitte. Ma mäletasin hästi eelnevat õhtut. Keldrit. Linna. Lompe. Ja muidugi neid blonde juukseid. Aga... Pisarad tahtsid needki ära uhtuda.
   Kodu kutsus mind ja uskuge mind, mu soov vastata oli suur. Siin, linnas, sõprade juures. Siin ei saanud magada. Puhata sain ma vaid kodus, eemal kõigest. Kogu teekond koju rõhus mu silmadele, kuid seal ei heitnud ma pead mitte tagasi padjale ja tekkide rüppe, vaid jõin kohvi. Tass-tassi järel, kartes mida uni võib tuua. Kartsin teadmatust.
   Ma istusin voodi otsa peal, telefon halastamatult helisemas, pastakas käes, vaatamas tühja lehte oma "little black-book'is", üritades kirja panna sõnu, mida ei ole. Kirjeldada oma tundeid. Ma ju üritasin...

Ruubiku kuubik on mõistatus. Üpriski lihtne mõistatus, oma kuue tahuga. Iga inimene võib selle ära lahendada. Aga maailmas on veel mõistatusi ja kõige põnevamad ja raskemad on inimmõistatused. Osad on lihtsamad, osad on raskemad ja osad pole lahendamiseks mõeldud, sest neil lihtsalt puudub lahendus. Inimese taga ei olegi inimest, vaid see inimene ongi see inimene kes ta on. Sellist mõistatust ei taha keegi uskuda. Ei saa ju olla nii lihtne! Aga saab. Ja mõni mõistatus... Mõni mõistatus on nii keeruline, et teda ei suudaks lahendada keegi. Ja ei olegi vaja. Sest sellele mõistatusele tavaliselt meeldib olla ka üksi. Vahel lihtsalt on kõik.

Nii tore on värske kohvi lõhn, uuristamas käike läbi ninasõõrmete. Nii toredad on ilusad tüdrukud. Nii tore on üldse elu! Ehk vaatan ma kõike liiga palju läbi päikseprillide, kuid mis seal ikka! Mulle meeldib see, kui ma ei mõtle oma probleemidele. Kui ma ei mõtle enesele. Keskendun ainult teistele. Sinu hing on seotud mingi veidra maailmaga, minu oma lendab ringi. Minu hinge ei koti, mis temast saab. Ma tunnen ainult tuult puhumas oma juustes. Just nagu seisaks kuristiku äärel ja vaataks alla kuristiku põhja. Põhjatu pimedus silme ees, kuid see pole  suur probleem, sest kui ma sulgen silmad, on samuti minu ees põhjatu pimedus. Ja põhjatus pimeduses, nii ärkvel kui ka unes, näen ma erksiniseid silmi, mis naeratavad mulle julgustavalt vastu: "Hüppa! Ära karda!"
Ja jutskui kotkas, laotan ma oma käed enda kõrval lahti ja vajun alla. Lihtsalt vajun ümber, otse pimedusse. Minu ümber ei ole aga see pimedus kunagi. Ma kukun ja kukun ja kukun. pimedus liigub alla. Üleval on valgus. Minu ümber on seinad. See vabalangemine on niivõrd mõnus. Oh.

Pimedad tänavad ja soojad pingid. Rahvas voolas edasi-tagasi, kuid neile kahele ei olnud neist midagi. Nad istusid õhtuses linnas pingil, kahekesi, ilma ülejäänud maailmata, käes nende õllepudelid. Nad rääkisid... asjadest. Kõigest. Kunstist, unedest, arvutimängudest, alkoholist, naistest. Absoluutselt kõigest. Mida hämaramaks jäi väljas, seda rahulikumaks muutus nende jutt. Õllepudelid tühjenesid ja sigaretid hõõgusid hämaruses. Kusagil kaugel kogunes grupp noori ringi ja hakkasid mängima footbag'i. Nemad kaks vaatasid seda, tõusid, jõid oma pudelid tühjaks ja astusid teiste juurde ringi. Kõik tundus hea. Väljas läks pimedas, kuid pall lendas endiselt nende kergetelt jalgadelt, justkui hõljudes läbi õhu. Mitmeid kordi muutusid asukohad. Elu oli hea. Lõpuks, tuli lahkumine. "Tšau!"
ja jalutuskäik koju läbi pimedate tänavate.
Järgmisel hommikul ootas varajane äratus ja töö... Eelmine õhtu kadus ära kui ammune uni, kuid uni mis oli tegelikult olnud uni selles öös oli parem. Tema oli seal ja taaskord juhtus see äpardus. Nende huuled kohtusid.
"Mis mõttes? Mis neil viga on?"
"Ma ka ei saa aru noh.. .Mingid imelikud, nagu... tõsiselt?"
Ja siis oli äratuskell.  Kõik.  Lõpp. Läbi.
Mällu jääb see alatiseks. Kurat.

RODRIGO: Hingelist rahu ei saa endale kahjuks osta. Kõik meist ei tea seda. No kuradile, isegi mina ei tea seda. Seda teab ainult keegi, kes on saavutanud hingelise rahu.
MARGO: Kas siis on üldse keegi, kes seda teab?
RODRIGO: Sina nüüd tead ju
MARGO: Jah, tean... Juhul, kui ma usaldan sinu juttu. Ja ma ei tea kas seda saab usaldada, kui sa üritad mulle seda selgeks teha ja samas väidad, et sa isegi seda ei tea. Sa ju tead!
RODRIGO raputab vaid pead selle peale
MARGO: No mis nüüd on? Ütle mulle nüüd ära, kas sa tead või ei tea. Kui sa ei tea ei tea mina ka ja pean seda veel proovima. Kui sa tead, siis tean seda ka mina ja siis on lausa kaks inimest rohkem kes seda suurt saladust teavad.
RODRIGO: (solvunult) No nüüd sa lihtsalt mõnitad mind!
MARGO: Ei, kus sa sellega. Sugugi mitte. Ma päris siiralt ei mõista sinu juttu hetkel. Kas sa siis tead või ei tea? Pole ju keeruline küsimus!
RODRIGO: Oeh! Noh, olgu. Olgu! Ma tean seda. Olen seda ka juba päris pikalt teadnud.
RODRIGO vajub tujust ära ja istub pingile.
MARGO: Kust sa selle tarkuse omandasid? (läheb ja istub RODRIGO kõrvale)
RODRIGO: Ammu, kui ma olin väike, oli sõda. Mitte päris nii nagu sina seda ette võid kujutada, et riigid omavahel. Ei, linna siseselt. Võimu pärast... Ma sain rikošetist pihta ühe kuuliga. Ma kukkusin pikali ja jooksin tasapisi verest tühjaks. Ma karjusin ja karjusin, aga keegi ei teinud välja. Ja siis...
RODRIGO jääb unelevalt kaugusesse vaatama, MARGO ootab, kaotades tasapisi kannatust
MARGO: Noh? Ja siis? Ära nüüd nii põneva koha peal küll pooleli jäta!
RODRIGO: (pöörab MARGO poole ja sosistab aeglaselt) Ma nägin... Jumalat. Ta astus minu juurde, võttis mu sülle ja viis mu ära. Ta ravis mu haava oma puudutusega ja õpetas mind. Ta ütles mulle: "See linn ei ole loodud sinu elukohaks, poiss. Siinne korruptsioon, kriminaalsus, see rikub inimese hinge. Tule minuga! Ma näitan sulle maailma, näitan sulle elu!" Ma muidugi ei tahtnud temaga minna. Tõin vabanduseks, et mu ema jääks mind igatsema. Ma ju varsti pidin sealt lahkuma, ema kogus selleks raha. Ma mäletan selle mehe tumepruune silmi justkui tungimas minu hinge sel hetkel ja siis ta ütleski mulle: "Hingelist rahu ei saa osta! Lähme ja saadame pärast kirja sinu emale, et ta järgi tuleks! Jätku kõik, jätku isegi see raha mis ta kogunud on, aga peaasi, et ta tulema saab. Saad sa aru poiss, me peame kohe minema!"
Ma ei läinud. Ei tahtnud minna ja tema... Tema ütles mulle: "Puer, es stultus! Tu mater tam eris in perpetuum hic!" Ma kaotasin teadvuse ja tema oli kadunud, kui ma jälle toibusin. Jooksin ruttu koju, ema juurde ja anusin teda, et me läheks kohe. Ma rääkisin talle kuidas ma viga sain, kuid ta ei uskunud... Sel õhtul tungisid meie majja relvadega mehed. Ma jooksin kappi peitu. Nad lasid mu ema maha. Mingi hetk kuulsin ma kapi ukse taga samme. Ma üritasin ennast kasukate vahele ära peita, ning järsku tõmbas keegi kapiukse lahti ja kiskus mind välja. See oli jälle Jumal. Ta haaras mu sülle ja ronis rõdule, kust ta aitas mul edasi katusele ronida. "Sul vedas, et mul on helge süda." Ütles ta mulle napilt ja me jooksime, algul mööda katuseid ja siis mööda tänavaid, otse rongijaama, et jõuda hilisõhtusele rongile. Ma ei teadnud kuhu mind viiakse ja ma ei küsinud ka. Ma usaldasin seda meest täielikult, sest see mees oli tark...
RODRIGO lõpetas rääkimise ja MARGO jäi teda suu lahti vaatama.
MARGO: Hämmastav...

Arusaamatused on paljude probleemide aluseks. Miks inimesed teineteist ei mõista? Asjad on ju nii lihtsad? Või veel hullem: miks inimesed ei taha mõista? Miks nad lihtsalt eiravad mida neile öeldakse? Ons see mingi haigus?

Debiilsuse tipp oleks lasta nimetada ennast pühakuks, kuigi käitumine on, tegelikult, üpriski sarnane tõesti, kuid ei... Olla pühak nendel arusaamadel, mis inimestel on, oleks vale. Inimesed ei tea pooligi asju maailmast, nad ei tea, vabandage väljendit, mitte kottigi! Kuidas saavad nemad siis otsustada kes on hea ja kes halb? Inimene, jumal omas endas maailmas, võib otsustada seda vaid iseenda eest. Vahel tuleb mõte kuidagimoodi käituda kusagilt sügavalt sisemast ja sa lähed vooluga kaasa. Sa teed kõik, mida su hing palub sul teha, ja pärast sa mõistad, sa käitusid valesti... Sa ei saanud aru! Kuid, palun, palun, saa aru! Mõtle veidi rohkem! Mõtlemine ei ole patt, see on lausa lust! See on see, mida peaksid sa tegema iga sekund oma elust, et elada täisväärtusliku elu. Kahjuks ei ole keegi meist elanud täisväärtuslikult ega hakkagi elama. Kahjuks oleme me kõik patused ja ei vääri paradiisi. Kas üks inimene on teisest halvem? Ei. Aga parem? Ei! Me oleme kõik värdjad. Värdjad omas maailmas, kinni, igaveseks. Meil on kogu võim, kuid me ei tohi seda kasutada. Me peame alluma iseenda sisemistele seadustele ja kui me seda ei tee, siis algab lühike, kuid väga väga aeglane teekond põrgusse, täis piina ja valu. Kahetsus on halvim tunne, mida inimene võib tunda. Kahetsus... Kas sa kahetsed oma tegusid? Egoist sinu sees karjub, kuid sa ei saa aru mida. Tahad ma ütlen mida ta karjub? Ta karjub: "Jaa! Muidugi olen! Ma ei oleks muidu suurepärane inimene, kui ma ei kahetseks halba mida ma teinud olen!"

Sinu keha ütleb aga midagi muud. Ta ei ütle, et sa ei peaks kahetsema, kuid ta ütleb sulle üht: "Kahetse ette. Tagantjärgi pole kahetsusel mõtet. Tegu on tehtud. Sa oled küll võimas, kuid mitte kõikvõimas. Aega sa muuta ei saa."
Kõik jääb nii kuis ta oli. Miks sa peaksidki veel proovima seda muuta? Ei peagi! No kurat, ma räägin: "Sa oled hea inimene. Hea. Hea. Hea. Hea. Hea."

Pimedas näed sa iseennast hästi. Sa tead, et sa teed valesti, kuid samas... See pimedus on soe ja kutsuv ja... ja sa ju näed siiski iseennast hästi. Kuid kõrvalt nägemisega ongi see probleem, et ära võib unustada. Kui sa unustad ära, et see oled sina ise, keda sa jälgid ja lubad talle kõike... Lubada kõike on vale. Nii ei peaks. Nii ma ei teegi. Ma ei taha. Kuid kurat. Kurat, ma teen. Ma luban endale liiga palju, lubades, et ma olen hea ja korralik ja tubli kodanik.
Persse. Sittagi. Mitte keegi, eriti sina, ei ole tubli kodanik. Ennemini olen mina rasvunud orikas. Ei. Rohkem ei ütle.

Oled sa purjus? Ei. Miks peaksin? Sitt tuju ja eneseanalüüs ei eelda alati joobunud seisundit, mis kõlab inglise keeles veel paremini "intoxication". Kas pole ilus sõna?

Kõrge lend, raske maandumine. Nii käivad asjad siin, minu riigis. Ja ma tean, et see kõlab veidikene egoistlikult, kuid siiski. Te kõik elate minu riigis! Mina olen peamine ja kõige olulisem selles riigis, mida ma enda ümber näen. Karistusi määran mina, halastan mina, värdjas olen MINA!

---------------------------

Viltuste kardinapuudega tuppa hakkas paistma päikene.

"Ma olen siin käinud varem," sosistas poiss ukseorvas, vaadates enda ees tühja, paksu tolmukihi all olevat põrandat.
"Siin... Siin on minu kodu?"

Varjud noogutasid tema ümber, viibates teda sisse astuma. Poiss tegigi nii ja varjud moodustasid seinale sõna: "Rahul?"

Poiss noogutas. Seda ta oligi otsinud. See oli kõik mida ta tahtis. See viltuste kardinapuudega, kahe aknaga ja paksu tolmuga tuba. Siin võis ta oma elu lõpuni olla... Siin ei seganud teda keegi, kaaslaseks vaid tema varjud ja kardinapuud.

........................................

K

"I just can't withhold this feeling any longer! It's bursting out of every pore in my body! I would... I want to... I want to scream it out! On my front lawn, in the backyard, on my roof, in my car! Everywhere! You hear me? Every-fucking-where!"

Charles smirked in his armchair and put his glass of whiskey onto the table, "Why are you telling it to me then?" he asked jokingly, "My house is most certanly not the whole world... My house is not, how did you put it? Ah, right! My house is not 'every-fucking-where'."

Charles' smirk grew even wider when he said that and his partner of conversation nodded, grabbing his jacket from the rack and said, putting it on, "You're right, Charles! When I stay here, wasting my breath on a dickhead like you, she will never see it!"

Charles waved goodbye lighting a cigarette and taking, yet again, a firm hold on his whiskey glass.

When his friend had left, Charles stood up, walked to the bookshelf and grabbed 'The Picture of Dorian Gray' from it and, with a sigh, sat back to his armchair, opening the book at a random place, just looking at the words, not reading them.

"Ah, Dorian! If only real life would resemble your's more... If only once, you could share to the public what you really had to say."

Tahtsin hakata mingit lühijuttu kirjutama, kuid ei suutnud. Mul puudub keskendumisvõime. Kas te teadsite seda? See on kohutav! Kuidas, kurat võtaks, saab niimoodi elada? Ma suudan vaevu korraga ühele tegevusele keskenduda. Ma hüppan ühe asja juurest teise juurde! Mu pea on mõtteid täis, kuid ma ei suuda neid teoks teha.  See on nagu mingi faking... mingi... mingi... No kurat, ma ei oska isegi võrdlust tuua. Tahaks öelda kartuli jahvatamine, aga see ei ole üldse loogiline. See on rohkem nagu WTF? kust see nüüd tuli?
Arhhgh... Ma vihkan ennast selle pärast. Ma tahaks midagi korralikult ära lõpetada, kuid ma ei suuda. Ma jätan oma jutud lihtsalt sinnapaika, jätan vedelema ja haaran uue järgi... Tunnen ennast nagu Kapa-Kohilasse ära eksinud koer, kelle jalg on välja väänatud ja inimesed aitavad mind, kuid ise ei suuda ma enam väga midagi... Vaikselt lonkan, aga mis sellest kasu on? Ma tahan ära minna! Tahan minna tagasi koju, sest ma ei ole Kapa-Kohilast pärit! Tahan oma peremehe juurde, kes silitaks minu koonu, samas kui mina ise päikese käes lõõtsutan, lamades ustavalt oma peremehe lamamistooli kõrval. Peremees lonksab oma klaasist veini, mina limpsan oma kausist vett. Vot see oleks hea elu. Miks inimesed ei otsi minu peremees! Nad tahavad mind endale! Vot miks! Tõprad sellised! Sead!
Aiih... Rohkem ei tule. Ei tule ja ei tahagi tulla.
Otsin koduteed

Ma seisan mäel,
mu ümber puhub tuul,
Siit ülevalt ma näen,
Ma näen kogu oma elu

Ma vaatan ja imestan,
naeran ja nutan
See on nii põnev!
Justkui Hollywoodi film

Kuid selle filmi lõpp,
ma juba tean milline see on
Ja seda ma ei taha näha,
"EI! MA EI VAATA SEDA!"

Kuid kahjuks ei hooli kedagi minu soov,
Lõpp algab
Ja kuidas ta veel algab!
Ta algab nõnda suurejooneliselt,
kuid märkamatult!

Ta hiilib ligi, kui ma veel magan
Ma olen omas voodis,
Mu padjal on mu pea,
mis hakkab higistama.

Palavik kütab kuumaks mu keha
Ja ka mu mõtted
Ma ei suuda enam, vaid kargan püsti

Ma kargan püsti
ja haaran püstoli....

Ma tunnen selle külma suudlust,
selle rasket survet, enda peal
Ja siis...
Siis on lõpp

Kõige ümber tõmbub valge lina
ja vaikne hääl sosistab
"Mina Sind ka..."

Mattias lebas oma voodis, valgete linade vahel, haigla pidžaama ülevalt lahti nööbitud, et veidigi õhku saaks. Aken oli pärani ja sealt hoovas sisse jahedat kevadist õhku, mis aga ei aidanud väga tema palatit kütva kuuma päikese vastu. Silmi kissitades tõusis poiss istukile ja vaatas paberilehti enda ees. Ta oli kirjutanud kaks päeva järjest. Kaks päeva ilma magamata, tehes sisse vaid üürikesi pause, et süüa, juua ja tualetti külastada. Kõik tema palavikus nähtud nägemused olid kirjas nendel lehtedel, arusaamatus käekirjas, kuid nad olid seal. Mattias tundis ennast hetkeks rahulikuna, ta palavik oli hakanud taanduma ja mõtted, mis täitsid ta pea, mõtted tema surmast, kadusid koos palavikuga. Kuid nüüd hakkas palavik jälle tõusma ja poiss ei suutnud endalt täielikult raputada mõtet, et see ongi lõpp. Ta keha kattus külma higiga, kui ta haaras veel viimaste tühjade paberite järele ja hakkas kirjutama:
"Minu sõbrad, ma tunnen, et nüüd on kõik. Varsti mind enam ei ole, kuid ma pean veel ennem teile ütlema kui tähtsad te kõik mulle olete. Minu palavikus mõistus näeb kõike palju selgemini kui varem, palju paremini. Te olete kõik mulle tähtsad, iga viimse kui molekulini. Teie olete teinud minust minu ja ma võin julgelt öelda, et ma ei karda surma, sest tänu teile on elu olnud elamistväärt. Ma olen näinud palju ja ma pean teid paluma, et te ei nutaks selle pärast, mis mul koos teiega nägemata jääb. Minge ja vaadake! Tehke! Tehke ilma minuta kõik need ära! Viige meie plaanid ellu! Ja kui me kunagi järgmises elus kohtume, mitme, mitme aasta pärast, siis te räägite mulle, kas see kõik oli ootamist väärt. Siis me naerame ja vestleme jälle. Siis, mu sõbrad, saavad alles meie unistused teoks!"
Mattias pani paberilehe teiste peale, üritas pastakat panna öökapi peale, kuid see kukkus maha. Mattias lõi käega, mõeldes, et tõstab selle hiljem ülesse. Praegu ta ei suutnud. Ta pea käis ringi, ta ei näinud enam selgelt. Higi tilkus ta otsa eest. Ta surus oma pea padjale ja tõmbas teki kõrgele lõua alla, sulgedes silmad. Ta hingamine jäi rahulikuks, ta süda tagus aeglasemalt. Ta liigutas oma patja, haaras selle kaissu, ning ta hingamine lõppes. Mattiast ei olnud enam, küll aga oli tema keha, ilustatuna surma poolt, naeratusega näol.

Mattiase matus oli täis inimesi, ei jäänud ühtegi vaba istet. Nendel istmetel ei olnud aga Mattiase sõpru, kellele tema kõige viimane kirjutis oli suunatud. Pinkidel istusid mehed ja naised, näod pisarates või tõsised, kõik nad tundusid olevat peast hallid, sellles suures mustas massis. Ruumis valitsevat vaikust lõhestasid aegajalt nuuksed, aegajalt kellegi köhatus, või sosin: "Ära nuta... Ta ei tahaks seda."
Siis saabus vaikus. Rahva seast tõusis keegi püsti ja hakkas kõndima saali etteotsa, kus seisis tagasihoidlik puidust kõnepult. See keegi oli peast hall, hõredate juustega, kuid paksu halli habemega lonkav mees. Tema kehaehitus oli tugev ja sellest kuidas ta oma ülikonda välja kandis oli näha, et ta ei kanna midagi sellist just tihti. Ta köhatas ennem puldini jõudmist, kus ta toetus vastu selle rohmakat puit ääri ja ohkas.
"See," alustas ta oma kõnet, "et meie seast võetakse inimene nii varakult, veel ennem, kui ta saab täisealiseks, on täielik häbiasi. See häbiplekk jääb külge nii religioonile, kui ka teadusele. On siis Jumal tõesti nii karm, et ta võtab süütu lapse elu? Või on meie tänapäevane teadus tõesti nii vilets, et ei suudetud avastada Mattiase haigust õigeaegselt ja pakkuda sellele ravi? See kõik jääb aga tähtsusetuks, sest mis me enam kirume. Ta on meie seast võetud ja meil ei ole enam jäänud üle teha muud kui teda taga nutta või edasi liikuda. Aga ennem kui me teeme oma valiku, tahaksin ma siinkohal öelda midagi, mida ma oleksin pidanud tegema juba varem. Mattias oli... Mattias on suurepärane kirjanik. Tema teosed, neist paremat ei ole. Võibolla on see ainult oma lapse kaotanud isa arvamus, sest need teosed on osa temast, mis on jäänud meiega, aga samas, ma loodan, et need on väärt ka teistele lugemist. Oma viimastes kirjutistes kirjutab Mattias: "Ma olen kirjutanud juba väikesest peale, alustades kirjutamist kangelasega, kes päästis alati kõik! Absoluutselt ilma vigadeta inimene, võitlemas üdini halva inimesega. Nüüd ma naeran nende kirjatükkide üle. Kuidas ma sain nii naiivne olla? Aga ma olen ju veel edasi ka naiivne! Niimoodi on mulle öeldud. Ma näen maailma liiga heledalt, uskumata, et midagi halba saab juhutuda, kuid nüüd ma mõistan, et ma eksisin. Nüüd, siin haiglavoodis, mõeldes tagasi oma elule, mõistan ma kui palju sitta on selles elus. Aga mina... Mina kühveldasin selle kõik lihtsalt kõrvale ja ütlesin: "Vaadake, siin all on roheline muru ja õitsevad lilled! Vaadake!" Mitte keegi ei vaadanud. Milleks? Keegi ei taha vaadata kedagi seismas rohelisel murul, kui nad ise seisavad põlvini sitas. Nüüd ma mõistan, et ka mina seisin alati põlvini sitas, lootes. Ma lootsin liiga palju. Ma oleksin pidanud olema realistlik ja siis ma ei oleks siin. Ma lootsin, et ma ei ole haige. Kes mind nüüd siin haiglavoodis veel loeb?"
Meie loeme, Mattias. Kuid," Mattiase isa hääl murdus, tema silmast valgus pisar, "kuid enam ei loe me midagi uut."
Mattiase isa jalutas kõnepuldi äärest ära. Ta ei öelnud kõike, mis ta tahtis öelda, kuid ta ei suutnud. Tema poega ei olnud, mis siis enam mõtet kõnet on pidada. Orel hakkas mängima ja rahvas tõusis püsti, kui noored poisid kirstu äärde kogunesid ja selle õlgadele võtsid. Nad kandisd Mattiase õue, ning rahvas ruumist järgnes neile kurva rongkäiguna. Surnuaias, rongkäiku eemalt jälgides, seisid mitmed noored, pisarad silmis, sosistades Mattiasele jumalagajätte.

Toost

Üks toost, mu sõbrad, Teile!
Teile, kes te olete koos minuga siin,
tunnetades mida ma hetkel vajan,
tajudes mille peale ma hommikul ärkan
ja mida mõeldes ma magama jään.

Üks toost, mu sõbrad, armastusele!
Sõnale, mis kaotab meie endi sõnade, tegude ja mõtete tõttu oma tähenduse!
Armastusele, mida sa ei suuda seletada!
Tundele, mis leiab oma lõpu läbi kõige kurvemate tegude.

Üks toost, mu sõbrad, inimestele,
kes armastavad tundega, tahtmisega, teadmisega
Kes ütlevad selle sõna, tajudes selle võimu,
kuid jäädes siiski sellest ilma.

Üks toost, mu sõbrad, ühiskonnale,
kelle mõttemaailm on nii erinev, kuid siiski üks
Haridusele, mida ta pakub, sooviga
Sooviga panne meid mõtlema, mitte armastama

Üks toost, mu sõbrad, kõigile, kes igatsevad armastust!
Sulle ja Sulle Ja Sinule kah!
Meile kõigile!

Armastuse sõna on üks ja sellele...
Sellele, mu sõbrad, üks toost!

Jaak naeratas arglikult enda vastas istuvale tüdrukule. Ta ei suutnud midagi öelda, vähemalt veel mitte kohe. Tüdruk vastas samuti naeratusega ja küsis: "Ma sain aru, et sa tahtsid minuga rääkida?"
Ja äkitselt unustas Jaak ära kõik, mida ta öelda tahtis. Ta muutis meelt. Ta tahtis rääkida, ta tahtis vabandada, kuid nüüd. Nüüd tahtis ta midagi muud.
"Jah," ütles ta. Ta kurk tõmbus kuivaks, ta tundis, et ta hakkab higistama. Ta süda tagus meeletult, ta käed värisesid.
Mari vaatas Jaagule silma ja küsis lahkelt: "Noh, millest sa siis rääkida tahtsid?"
Jaak rüüpas oma värisevate kätega kohvi, ajades osa sellest maha alustassile, kuid see ei aidanud. Ta hakkas kähiseval häälel rääkima: "Mari. Kui ma sulle helistasin... Kui ma su siia kutsusin, siis... Siis ma teadsin, mida ma sulle öelda tahan. Ma olin endas täiesti kindel. Ma tahtsin sulle öelda, kui värdjas olen mina. Tahtsin rääkida sellest, et ma olen valesti käitunud, kuid nüüd..." Jaak neelatas ja Mari vajus näost ära.
"Nüüd, ma tean. Ma tean, et ma ei käitunud valesti... Või noh, natukene, kuid sina... Sinu käitumine oli palju hullem. Ma helistasin sulle tahtmisega petta nii ennast kui sind, et kõik on korras, aga ei ole. Sa ju näed seda! Nüüd ma tean, et seda ei saa enam parandada. Ma armastan sind, aga see ei ole enam oluline! Meie elu on liiga lahkarvamuslik. Ma kas peaksin pidevalt petma ennast või sina ja ma ei taha teha kumbagi. Anna andeks."
Mari naeratas nukralt ja noogutas: "Jaak... Ma poleks sul niikuinii lasknud enam vabandada. Ma tean, et sa ei ole selles täielikult süüdi, et ka minul on oma osa... Ma ei saa igavesti nõuda, et sa muutuksid."
Nad istusid mõnda aega vaikuses, siis Mari tõusis ja ütles: "See on siis vist viimane kord?"
"Eks ainult elu näitab," ütles Jaak, kes hakkas oma häält vaikselt juba tagasi saama.
Nad embasid hüvastijätuks ja Mari kõndis minema. Kui ta väljus, pääses kohvikusse külm tuulehoog, mis pani Jaagu värisema, kui ta oma kohvi rüüpas, pisar mööda põske alla veeremas.