Reisile!

Kohutav! Juba vähem kui viie tunni pärast olen ma esimest korda elus lennuki peal ja juba viie tunni pärast asub minu elu esimene lend teele! Ma lahkun toredast talvisest Eestist ja rändan toredasse... kevadisse(?) Iirimaale. Dublinis on temperatuuri seal kusagil 16 plusskraadi juures. Kohutav, kohutav, kohutav! Neli ööd eemal tsiviliseeritusest (sorri iirlased...)
Ma luban, et ma üritan kõigest väest elusana tagasi tulla. Kui ma ei tule, siis... Noh, eks ikka juhtub... Vast läheb mõni teine kord õnneks, siis ilmselt teistel...
Aga kui mu lennuk peaks alla kukkuma, siis saab sellest lugeda ilmselt lehest ja te näete seda ka õhtustes uudistes...
Aga ma üritan olla tubli ja mitte olla liiga raske! (Huvitav kas keha heeliumiga täites hakkan ma hõljuma? Vaevalt...)
Tšau!

Kristi jooksis vastu jäist tuult, mõeldes ainult ühele asjale: et ta ei oleks ainult hiljaks jäänud.
Ühel tänavanurgal jõudis ta Karlile järgi ja haaras ta käest: "Karl, oota."
Karl jäi nõksatades seisma, justkui ei teaks ta kas minna edasi või tagasi.
"Mis siis nüüd?"
Kristi vaatas hetkeks vaikides Karli poole ja hakkas vaiksel häälel rääkima: "Karl... Ma tean, et ma käitusin väga valesti, aga minulgi olid omad põhjused. Ma kartsin. Ma tõsiselt kartsin, et ma tõesti armungi sinusse ära ja teen sulle haiget. Ma ei tahtnud seda. Minul oli ka raske seda teha, aga ma pidin. Sa tead isegi milline ma olin..."
"Sa ei andnud mulle isegi võimalust... Mis seal vahet on, oleksin ma haiget saanud või mitte, ma oleksin vähemalt hetkeks olnud õnnelik."
"Kas see hetk õnne oleks üles kaalunud selle valu?"
"See jääb alatiseks müsteeriumiks. Ainult aeg näitab."
"Mis see siis tähendab?"
Karl keeras ennast ümber, niimoodi, et ta vaatas Kristile otsa: "See tähendab, et ma olen valmis haiget saama."
Kristi nägu tõmbus naerule ja ta hüppas Karlile kaela, kallistades teda tugevalt. Kui ta lahti lasi, ütles ta, et ta peab minema hakkama, kuid leppisid veel ennem järgmiseks päevaks kokku, et nad lähevad koos lõunale.
Kristi tomas minema, jättes Karli üksinda tänavanurgale seisma. Mees naeratas omaette ja jätkas siis oma teed, vilistades rõõmsalt ja ei pannud enam tähelegi kui külm väljas oli. Ta võttis taskust oma telefoni ja saatis sõnumi.

Jaak rüüpas kergelt mureliku näoga kohvikus oma kohvi, kui ta telefon järsku helises. Karl saatis talle sõnumi ainult ühe sõnaga: "Aitäh!"
Ta nägu tõmbus selle peale tahtmatult muigele ja kui ta parasjagu saatis sõnumit, et küsida kuidas läks ja mis juhtus, astus keegi tema laua juurde: "Tere Jaak. Tohin ma siia istuda?"
Jaak vaatas ülesse, ta süda lõi meeletul kiirusel, ja noogutas.

Kristi seisis kesest rahvast täis kohvikut ja vaatas ukse poole. Veel hetk tagas oli see olnud lahti ja sealt imbus pahinal sisse jäist õhku, nüüd aga hakkas normaalne temperatuur taastuma, kuid Kristi värises endiselt külmast.
Järsku pani keegi käe tema õlale ja ütles: "Kui sa oma sõnu tõsiselt mõtlesid, siis sa astud praegu sealt uksest välja ja näitad talle, et sa ei ole hiljaks jäänud. Näita, et sa mõtlesid oma sõnu ka tõsiselt."
Kristi pööras ümber ja vaatas otsa sellele samale poisile, kes oli talle ennem öelnud, et Karlil on talle midagi öelda.
"Ma ei saa," ütles ta, "Ma ei saa seda nii lihtsalt teha, sest... Sest ma tean, et ma käitusin väga ülekohtuselt ja valesti temaga ja ma ei vääri andeksandmist."
Jaak ulatas Kristile tema mantli ja ütles: "See jäägu tema otsustada."
Kristi tõmbas mantli endale selga ja lausa tormas uksest välja. Seejärel kõndis Jaak leti juurde, maksis nii Kristi kui Karl arve ja läks istus tagasi oma lauda. Ta võttis telefoni ja valis numbri. Ta süda tagus sees meeletul kiirusel. See kõik mis siin just juhtunud oli. Ta tundis ennast lihtsalt nii hästi lahendades kellegi teise probleemi, mis aga pani ta mõtlema, et ta peab ka enda probleemi lahendama.
"Tšau Mari! Kuule, mis sa teed? Ega sa minuga kokku ei viitsiks saada?"

"Hei! Üks poiss ütles, et sul on mulle midagi tähtsat öelda."
Karl vaatas enda selja taga seisvale tüdrukule otsa ja ta süda hakkas kiiremini taguma ja käed hakkasid värisema.
"Tere jah," pomises Karl ja viipas vabale toolile enda vastas, tõustes ise püsti, "Palun, istu maha."
Tüdruk istus naeratades Karlile ja küsis siis: "Noh, milles siis asi on."
Karl hingas sügavalt sisse ja pani korraks silmad kinni, meenutades oma kooliaega.
"Ausalt öeldes, Kristi, ei ole mul sulle mitte midagi öelda. Kooliajal sai sinu poolt öeldud kõik mis vaja oli."
"Ma oleksin pidanud arvama, et siit midagi tarka ei tule," ütles tüdruk vihaselt ja hakkas püsti tõusma.
Karl vaatas teda ja ohkas. Keda ta ikka petab, parem on kõik ausalt ära rääkida.
"Vabandust! Palun, istu tagasi! Tegelikult on asi nii..." tal jäi hääl kurku kinni.
"Jah? Mida? Tegelikult oled sa totaalne värdjas, kes ei saa oma egost endiselt üle?"
Karl vaid vaikis.
"Seda ma arvasingi."
Kristi tõusis püsti ja kõndis minema. Läks paar minutit, ennem kui Karl püsti tõusis ja talle järgi tormas. Tüdruk istus lauas veel vähemalt viie tüdrukuga, kuid Karli see ei huvitanud. Ta peopesad higistasid, ta pilk oli udune, veri pumpas läbi ta keha kiiremini kui kunagi varem. Ta kõndis otse Kristi kõrvale ja ütles:
"Kristi, tõde on see, et... Et kooliajal... Ma olin sinusse meeletult armunud. Sa ei kujuta ettegi. Ja ma ei tahtnud sinuga kohe käima hakata, ma ei tahtnud midagi sellist, kuigi ma sellest ka ära ei oleks öelnud. Ma tahtsin olla sulle sõber ja olla sinu jaoks olemas, kuid sina lükkasid mind eemale. Suudad sa ette kujutada palju see mulle haiget tegi? Võimalik, et suudadki, kuid sa tead, et see on ebameeldiv. Sa oled ise seda tundnud, miks sa panid teised seda tundma? Mu süda hüppas sees ainuüksi sellest, et ma sind nägin, ta teeb seda veel praegugi. Mul oli lihtsalt meeletult valus, et ma ei saanud sinult isegi küsida, kuidas sul läheb, ilma et oleks saanud sõimu osaliseks. Kumb see meist see egoist on? Mõtle sellele..."
Seda öelnud, lahkus ta lauast sama kiiresti kui ta oli ilmunud. Ta läks tagasi oma laua juurde, kus Jaak teda juba ootas.
"Kuidas läks?"
Karl ei vastanud, vaid võttis oma jope ja pani selle selga.
"Karl, on kõik korras?"
Nüüd vaatas Karl vihaselt Jaagule otsa, Jaagul hakkas sellest pilgust reaalselt hirm, ning ütles ainult kaks sõna: "Mine persse!" ning kõndis seejärel minema. Kui ta käsi juba välisukse lingil oli, kuulis ta Kristi häält enda selja tagant: "Karl oota!"
Karl jäi seisma. Ta tahtis edasi astuda. Ta teadis, et nii laheneb see olukord mõneks ajaks. Ta ei näe Kristit nii tihti, et see kedagi häiriks. Kuid ta ei suutnud linki alla vajutada. Ta jäi sinna lihtsalt seisma ja kuulas mida Kristi ütleb.
"Karl, oota hetk! Tule tagasi. Räägime! Ma... Ma tean vist mida sa tunned, sest ma tunnen vist sama."
Nüüd vajus ukselink lausa iseenesest alla ja lahti läinud uksest puhust jäist tuult sisse.
"Sa jäid viis aastat sellega hiljaks," pomises Karl vaikselt omaette, kuid Kristi kuulis sellest iga viimast kui sõna ja need vajutasid raskelt ta südamele. Karl aga astus uksest välja, kadudes kevadisse lumesajju.

Karl istus Jaagu kõrvale maha ja surus naeratades ta kätt: "Miks sa mind varem siia ei kutsunud?"
Jaak kehitas selle peale ainult mornilt õlgu. Karl vajus ka kergelt näost ära selle peale ja küsis: "Mis sul on Jaak? Kõik korras ikka?"
Jaak kehitas jällegi ainult õlgu. Karl nihutas oma tooli lauale natukene lähemale ja lükkas kohvitassi enda eest ära ja üle laua Jaagule lähemale kummardudes ütles ta: "Jaak, räägi mis on. Sa ju tead, et sa võid mulle kõigest rääkida."
Jaak ei öelnud nüüd aga tükk aega midagi, jättes Karli lauale lösutama ja uurima täiesti tuima nägu. Lõpuks vajus mees oma toolile tagasi ja alles siis julges Jaak oma suu lahti teha.
"Kes see tüdruk oli?" küsis ta vaiksel, kähiseval häälel.
Karl vaatas mõistmatult poisile otsa, laiutades käsi: "Millest sa räägid?"
"Sa tead väga hästi millest ma räägin. Kes ta oli?"
Karl raputas ainult pead ja Jaak näis selle peale natukene närvi minevat: "Sa tahad öelda, et ma peaksin julgema rääkida kõigest inimesele, kes mulle otse näkku valetab. Ma ju nägin teda. Ma nägin Teid! Nüüd räägi!"
Karl ohkas ja vajus hetkeks näost ära, kuid ta positiivsuse läige ja kerge naeratus ilmusid tagasi juba hetkega.
"Vabandust. Ma tõesti ei saanud kohe aru kellest sa räägid. Aga see, mida sina nägid, ei ole midagi. Lihtsalt üks vana tuttav kellega mul on ühiseid... mälestusi ütleme nii."
"Häid või halbu?"
"Emotsioonituid peaks nende kohta vist ütlema. Ma ei teadnud teda väga hästi. Me ei ole väga rääkinud."
Jaak noogutas ja vajus mõttesse.
"Ärme nüüd räägi sellest," ütles Karl naerdes, "see juhtus aastaid tagasi ja ei puutu asjasse. Räägi parem mida sa täna tegid?"
"Ilmselgelt jõin liiga palju kohvi. Vabandust, ma lähen käin vetsus ära korraks." Karl nooguta ja viipas käega, näidates, et temal ei ole mingeid vastuväiteid oma kaaslase lauast lahkumise kohta.
Läks umbes kümme minutit, kui Karlil jälle lauas kaaslane oli, ja see ei olnud enam kaugeltki mitte Jaak.
"Hei! Üks poiss ütles, et sul on mulle midagi tähtsat öelda."
Karl keeras ringi ja nägi seda sama tüdrukut enda ees seismas. Ta ei osanud midagi öelda.

Järgmisel hommikul ärkas Jaak juba varakult ja läks välja jalutama, jättes oma telefoni igaks juhuks koju. Ta oli eelmine õhtu saatnud sõnumi ja nüüd ta kartis. Ta kartis vastust, mis teda seal võis oodata. Oli juba lõuna, kui Jaak tagasi koju läks ja avastas, et tal on üks vastamata kõne. See oli Karlilt. Jaagu nägu läks särama, sest talle tõesti meeldis Karliga rääkida ja seetõttu helistas ta ka viivitamatult tagasi. Karl oli helistanud, et teda õhtuks välja kutsuda.

Õhtu ei saabunud Jaagu jaoks piisavalt kiirest, ta küll saabus, kuid Jaak pidi teda liialt ootama. Poiss läks juba varakult linna ja jõi kohvikus tassi kohvi, jälgides samal ajal enda ümber olevaid inimesi. See oli asi, mida Karl talle oli tutvustanud kui ülimalt põnevat tegevust. Lõpuks saabus Karl isegi samasse kohvikusse, kuid ta ei pannud Jaaku alguses tähele, vaid istus temast mitu lauda kaugemale ja tellis endale kohvi. Seejärel tõmbas ta oma telefoni taskust ja hakkas seda uurima. Jaak jäi teda aga jälgima, lihtsalt huvi pärast. Karl oli talle rääkinud, kuidas kogu inimese eluloo võib välja lugeda tema liigutustest, seda ta siis nüüd ka tema peal üritas.
Muidu ei suutnud Jaak väga midagi välja lugeda, kuid kui üks tüdruk sisse astus ja Karl oma pea tõstis ja talle otsa vaatas ja nende pilgud kohtusid... ja see kuidas Karl seejärel oma pilgu häbelikult, kuid samas ka kuidagi agresiivselt, maha lõi, sellest kõigest luges Jaak välja midagi, millest ta ise segadusse sattus.
Jaak ootas veel mõned minutid ja saatis siis Karlile sõnumi, et ta enda ümber ringi vaataks. Kui Karli telefon vibreerima hakkas, võpatas ta oma toolis lausa hetkeks, kuid kui ta juba Jaagule otsa vaatas ja püsti tõusis, säras tema nägu sama positiivselt kui varem.

Jaak ja Karl olid koos veel kaua. Kui nad pargist lahkusid, jalutasid nad mööda linnatänavaid, kuniks oli juba pime ja nad astusid sisse ühte kohvikusse, et veel üks tass kohvi juua.
"Mis sind siis kõige rohkem huvitaks?"
Jaak kehitas õlgu: "Ma ei tea... Kuidas olla selle kõige sees õnnelik? Kasvõi näiliselt? Kuidas sa suudad teha neid asju, mida sa teed?"
Karl muigas kergelt ja rüüpas oma tassist. Ta sulges vaikuses silmad ja hakkas mõne aja pärast rääkima, silmad endiselt kinni: "Pärast seda kui sa mult seda pargis küsisid on selle küsimuse võimalik vastus minu peas tagunud, lihtsalt armutult vastu kolpa peksnud. Ma tänan, et sa seda uuesti küsisid, sest nüüd saan ma selle välja öelda. Kas on võimalik, et mind aitab see, et ma ei mõtle. Ma teen, kui vaja. Kui vaja ei tee. Ma kuulan oma südant, mitte pead. Ma kuulan oma keha, mitte hinge. On see ehk põhjuseks?"
Jaak ei osanud sellele midagi kosta, vaid vajus vaikides tooli seljatoe vastu, mõeldes äsja kuuldu üle.
"Sa tahad öelda, et kui ma tahan seda mida ma tahan, siis ma ei peaks mõtlema, kuidas saada mida ma tahan, vaid ma peaksin tegema?" küsis ta lõpuks kõhklevalt.
Naerdes vastas Karl: "Sa kõlad juba nagu mina!"
Jaak vaatas seejärel kella ja tõusis püsti, surudes Karli kätte: "Aitäh sulle, Karl, aga ma pean nüüd minema."
Karl noogutas ja lehvitas väljuvale Jaagule.
Väljas oli vahepeal kergelt vihma hakanud sadama, või oli see isegi lörts? Kes see kevadel sellistel asjadel ikka vahet teeb! Igatahes, kõndis Jaak mööda kuupaistelist tänavat ja otsis välja oma telefoni.
"Tee mitte ära mõtle..." kajas ta peas.

Jaak ja Karl jalutasid pargis, kui päike välja tuli, küttes kevadise linna üpriski soojaks. Mehed otsustasid ühele pargipingile maha istuda ja rahulikult natukene asjade üle arutada. Nende jutud käisid läbi erinevate teemade risti-rästi valgusekiirusel, haarates nende mõlemi mõistuse kõige paremad osad endaga kaasa.
"Kas ma saan õigesti aru, et sa ei ole järelikult oma eluga rahul?" küsis Karl, jälgides hoolega oma noort vestluskaaslast.
Jaak oli jahmunud sellest äkilisest küsimusest, sest ennem seda olid nad arutanud aja olemasolu üle:
"Miks te seda arvate?"
"Esiteks, ära teieta mind, Jaak, ja teiseks: ma eeldasin seda sinu olekust. Ma olen sind linnas varemgi näinud. Sinu nägu ja kõnnaks ja sinu tänane istumismaneer kohvikus. Neist kõigist võib eeldada, et sul ei lähe just hästi."
Jaak ei osanud alguses sellele midagi kosta, vaid ta jäi mõtlikult oma kaaslast vaatama, kes ise naeratades kaugusesse vaatas.
Jaak heitis pilgu maha ja küsis siis ettevaatlikult: "Kuidas sina seda teed?"
"Teen mida?"
"Püsid nõnda õnnelik. Kogu aeg. Niimoodi positiivsust lihtsalt kõigesse enda ümber sisestada. Kuidas sa seda teed?"
Karl kehitas õlgu ja pööras siis oma pilgu Jaagule.
"Ma ei tea. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea. Aga ma tean seda, et ma ei suuda niimoodi olla igavesti. Ka minul on omad probleemid ja mured. Ma lihtsalt suudan päevas ka mõned tunnid ilma nendeta olla."
Jaak vaatas üllatunult Karli silmadesse ja nüüd võis ta seal tõesti märgata ka kerget kurbusevarjundit, kuid see paistis tema positiivsuse ainult suuremaks tegevat.
"Karl, palun õpeta mind! Räägi mulle oma mured ja te mind seeläbi paremaks inimeseks. Räägi mulle, kuidas sinu maailm toimib!"
Karli naeratus venis laiemaks, kui ta oma pilgu jälle kaugusesse pööras ja vastas: "Eks me näe, poiss."

Jaak väljus kohvikust koos Karliga, mõlemil oli lai naeratus näol. Väljas puhus jahe tuul, nii et Jaak tõmbas salli tihedamini kaela, tõmbas jopeluku kinni ja surus käed sügavale taskusse. Ta vaatas Karlile otsa ja küsis: "Kuhu siis nüüd?"
Karl vaatas oma käekella ja ütles: "Mul pole kuhugi kiiret, nii et ma lähen kuhu iganes sina lähed."
Jaak kehitas selle peale õlgu ja hakkas mööda tänavat jalutama, Karl tema kõrval, arutades maailma teemadel. Jaak oli hämmastatud, kui hea tal oli. Miks ei olnud ta varem suvalise inimesega rääkim läinud? See tunne, mis temast üle voolas oli lihtsalt... Hämmastav. Kirjeldamatu.

Tänavad täitusid vaikselt, päevast-päeva aina rohkem, inimestega. Miski tõmbas neid kõiki sinna. Mis see oli, ei oska arvatagi. Lumesulamislombid tänavatel olid hiiglaslikud. Keegi ei tahtnud mõeldagi sellele, mis varsti saab, kui veelgi soojemaks läheb. Neid sooje ja märgu tänavaid mööda kõndis ka noor poiss Jaak, koos sadade teistega. Ta ei paistnud just eriliselt silma. Ta jalutas mõnda aega ja astus siis ühte kohvikusse sisse, et juua tass kohvi, või isegi kaks. Ta tervitas ettekandjat naeratusega, kui ta oma tellimuse esitas ja siis kui naine läinud oli, vajus ta lõdvalt toolile istuma, vajudes peaaegu et laua alla. Ta ei jaksanud enam midagi teha, kuid tegi siiski veel kõike. Ta aju oli andmas otsi, kuid ta surus ja surus veel. Ta ei saanud ju veel lõpetada. Ta pidi tegema kõike, mis suutis, sest ainult niimoodi oli ta midagi väärt. Tal ei olnud sõpru ega peret. Ainus viis, kuidas ta sai mingitki tunnustust oli see, kui ta tegi oma asjad ära. Tema kujutlusvõime suri iga päevaga, iga päev kaotas ta jälle killukese endast. Ta vajas, et keegi ta päästaks ja ruttu.

Sellesse samasse kohvikusse sisenes veel teinegi noormees, naeratus näol ja silmad säramas. Ta astus otsejoones leti juurde, tellis samuti kohvi ja istus lauda, mis oli täpselt Jaagu vastas. Temas oli midagi, midagi erilist. Jaak tundis vastupandamatut soovi minna temaga rääkima. Kas ta julgeb? Ta ei teadnud seda. Ta ei saanud aru, miks ta tahab temaga rääkida. Lõpuks aga andis ta oma tahtele järgi ja astus tema laua juurde: "Tere! Kas ma tohin Teie lauda istuda?"

Noormees vaatas Jaagule otsa ja viipas tühjale kohale enda vastas: "Aga palun."

Tema sõnad jäid õhku justkui veel paariks hetkeks hõljuma, saadetuna soojast naeratusest ja lahkest pilgust.

Jaak istus ja jäi noormeest vaatama.

"Minu nimi on Karl," tutvustas nooruk ennast, ulatades välja käe.

"Jaak," vastas poiss punastades, et ta ise ennast ei olnud tutvustanud ja surus Karli kätt. Nende mõlemi kohvid toodi lauda ja Karl alustas vestlust. Rääkides kus koolis tema käib ja uurides, kus õpib Jaak. Ühesõnaga igasugu tühiseid asju.

Jaak ei teadnud miks, kuid ta tundis ennast tõsiselt hästi.

Ma tulen koju, nõnda hea on olla. Istun koos tassitäie kuuma teega diivanile ja avan uusima Kirjandusajakirja. Loen lehekülje, loen veel teisegi, ja imestan. Imestan selle üle, kui kohutav on kultuur ja mõtlen endamisi, et tänapäeva noorust küll kultuurituks ei saa nimetada. Ja neid samu "kultuuri" täis ajakirju tõesti ei loeta ja vastus küsimusele miks seisab mustvalgelt minu ees Kirjandusajakirjas. Need tekstid mida sealt võib lugeda - see kõik on rõve, ropp, perversne isegi kõige rikutuma noore mõistuse jaoks. Kui iga teine sõna on mehe genitaal või soolestikust väljuv fekaal, siis on võimatu otsida asjast ilu. Ilu ei ole! On ainult negatiivsus, mis ei tekita emotsioon. On tühjus, on igavus, on mõttetus, on laiskus... Puudub isegi püüdlus!
Järsku pahvatan naerma. Naeran niimoodi veel pikalt, pisar põselt voolamas, Kirjandusajakiri laual lahti ja selle kõrval auramas minu tee.
Naersin, sest ka mina olin saatnud erinevatesse "kultuuri" ajakirjadesse oma teoseid, kuid kõik tulid tagasi kirjaga: "Liiga naiivne!"
Alguses ma ei mõistnud, ei saanud aru, et miks siis minu jutud naiivsed on. Jah, nad ei lõppenud masendavalt, kõik sai lõpuks korda. Kas see ongi naiivsus?
Kuid nüüd ma mõistan. Saan aru. Tuleb välja, et kultuuriinimesed on ainult need, kes kõige vihkavad. Kultuuriinimese teostes on vaid üks läbiv teema ja selleks on kolm sõna mis tekitavad tülgastust. Vähemalt varem... Nüüd ei tee nad sedagi. Nad jätavad külmaks, neis ei peitu enam sama vägi. Nad muutuvad igavalt tavaliseks. Isegi sõna igav on põnevam kui need sõnad.
Minu teostes need kolm sõna puudusid, mina ei tahtnud kirjutada lauseid, mille sisuks on ainult türa, puts ja perse, järelikult olin naiivne, arvates, et mu kirjateos võiks saada avaldatud ilma nendeta.
Just see kõik pakkuski mulle nalja, kuid kui naer sai otsa, tuli asemele kerge masendus, kui mõtlesin sellele, kuhu suundub meie kultuur. Naerust tekkinud pisar asendus kurbusepisaraga. Viskasin Kirjanduajakirja ära, sest seal see oli ainult rämps, mis tegi ka ajakirja enda väärtusetuks, ning nukralt oma teed juues leppisin mõttega, et minust ei saa kirjanikku.

Tuul ulus puude raagus latvades, kui Sander parasjagu koolist tuli. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, tal ei olnud vaja seda teada. Ta liikus aeglaselt, aeglasemalt kui keegi teine. Lumi peksis tema nägu, surudes kinni tema silmalaud, jättes Sandri oma mõtetega üksi. Järsku kuulis ta oma seljataga tuttavat häält. See hääl oli talle liiga tuttav. See hääl selgitas kellelegi oma autokooli kogemusi. Sandril hakkas miskipärast halb, ta ei tahtnud enam, ta tegi kiire vasakpöörde majade vahele. Hääl vaibus. Nad ei tulnud sama teed. Sander hingas kergendatult ja kõndis edasi. Tema tee oli veel endiselt ebaselge, kuid tema telefon helises ja ta nägu tõmbus naerule. Nüüd ei olnud ta vähemalt üksi.

Ma astun bussi pealt maha ja jään pea kohe pärast seda valgusfoori taha seisma, ning surun käed taskusse. Ma vaatan tühja linna enda ümber ja mõtlen maalidest ja ilust ja Dorian Gray'st, kes oli "elupõletaja", tõeline elu gurmaan ja vihastun, tundes Dorian Gray'd hetkel liiga oma elus. Ma ei taha seda amoraalset värdjat oma ellu! Ma tahan maali! Fooris süttib roheline tuli ja minu mõtted rändavad hoopistükis mujale. Ma mõtlen sellest, kuidas minu rinnataskus on alati pastakas. Ma hoian seda seal enesekaitseks, valmis sellega kasvõi elusid võtma. Alati lahinguvalmis, kuid mitte iialgi lahingus. Selline ma olen. Ma kirjutan, kui vaja, nii, et pisarad voolavad mööda lugejate põski, kindlasti suudan ma seda, kui tahan. Aga ma ei tee seda. Ma ei ole veel kordagi teinud tõelist hüpet. Ma olen ennast vaikselt õõtsutanud, kuid mitte hüpanud. Ma olen oodanud käsklust, et hüpata. Oh, kuidas tahaks kirjutada... Aga kirjandusmaailm mädaneb. On üdini rikutud ja rõve. Miks inimesed teda veel tahavad? Aga mõtted katkesid kui heitsin pilgu taevasse, pilk langemas esimesena kohe Orioni Vööle. Kevad on tulemas, kõneles taevas mulle ja mina ei suutnud mõelda muust kui kuldkollastest juustest.