Pisikene eestlaste turismigrupp oli juba paar tundi Hermitaažis ringi uitanud ennem kui nad jõudsid tsaari troonisaali. See ei olnud just väga suur aga see oli kaunis ja kiirgas majesteetlikust. Turismigruppi etteotsa, kohe giidi kõrvale tõukles end üks noor mees, mitte vanem kui kakskümmend ja vaatas ahnete silmadega trooni punase sametkatte poole. Giid hakkas rääkima kuidas põrand on lae peaaegu täpne koopia, aga kuna laes oli ka Vene riigi vapp ei saanud seda põrandal olla, sest vapi peale ei tohi ometigi talluda ju. Poiss giidi juttu ei kuulanud. Ta eemaldus oma grupist ja astus aeglaselt troonile lähemale. Just selle pärast ta siia oligi tulnud. Just selle pärast oli ta hommikul endale ülikonna selga pannud. Ta puudutas õrnalt piirdeid trooni ümber ja järgmine hetk oli ta juba üle. Keegi ei pannud isegi tähele kuidas ta aeglaselt troonini kõndis, seda õrnalt puudutas ja siis sellele istus. Alarmid aktiveerusid ja poiss lõugas üle nende: "Tere tulemast, mu isade iste! Tere tulemast, minu rahvas! Nüüd tervitage teie Romanovite viimast liiget!"Turvamehed tormasid saali ja pöörasid oma püstolid poisi poole, giid hoidis kätega peast kinni ja vandus, samas kui osa rahvast teda üllatunult jälgisid. Poiss tõusis rahulikult püsti, kõndis turvameeste juurde ja lasi endal käed raudu panna ja minema viia, kõike seda tuima rahuga ise vaikselt naeratades.
Vene meedia oli kärme, sest kui miilits teda parasjagu Hermitaažist välja saatis olid uudiste reporterid juba kohal ja pildusid teda küsimustega. Poiss ei vastanud neist ühelegi vaid kõndis samasuguse rahuga miilitsa autosse.
No comments:
Post a Comment