Läbi kõigi nende möödunud pikkade aastate ei olnud ta veel kordagi ennast niimoodi tundnud. Ükskõik mida ta ka ei teeks, alati rändasid tema mõtted tagasi selle sama inimese juurde. Ta ei olnud teda poolt aastatki tundnud, kuid siiski... See tunne põletas tema hinges. Tal oli vaja see valla päästa, kuid siis ei kadunud kah see tunne igaveseks. Ainult lühikeseks hetkeks. Kui ta silmad kinni pani, tundis ta kahetsust. Kahetsust, et ta ei suutnud pakkuda sellele inimesele kõike mida ta väärt oli. Piisas ainult sellest, et ta kuulis selle inimese nime ja ta näole ilmus naeratus. Ta on nõus andma kogu oma elu selle inimese eest. Aga siiski, ta kahtleb vahel. Talle ei meeldi see inimene kes ta ise on ja selle pärast ta kõhklebki. Ta ei taha sellele inimesele haiget teha. Mitte kunagi. Sest, tõsi ta on, ta armastab seda inimest.

Longates jalutas Paul läbi aia. Eemal nägi ta Jaakobit ja Jevgenit, rääkimas väga ägedalt. Kui ta korraks seljataha kiikas nägi ta seal tulemas Melissat. Jah, kõik oli nii kuis peab. Nad kõik kõndisid sama teed, nad liikusid ühise eesmärgi juurde. Jaakob ja Jevgeni paistsid selleni juba jõudnud olemat, sest hääled Pauli ees lakkasid. Paul hakkas jooksma, et näha mis juhtus. Ta jõudis künka otsa ja nägi mis selle taga varjus. Jõgi, lai jõgi voolas sealt läbi. Ja see mis oli jõekaldal, see oli lihtsalt imeline. Helesinine majake, üpriski pisike. See sisendas kodutunnet. Jaakob ja Jevgeni seisid jõe ääres teineteise kõrval, suud ammuli.
„Mis on, Paul?“ kostis õrn hääl Pauli seljataga.
Melissa oli talle järgi jõudnud. Paul keeras ümber, üksik pisar mööda põske alla voolamas.
„Melissa... Me oleme kohal. Ära tegime.“
Melissa astus Paulile lähemale ja toetas oma pea tema rinnale: „Me jõudsime siia tegelikult juba ammu.“
Paul vaatas oma punetavate silmadega Melissale silma, uppus tema merehalli silmadesse, lükkas blondi juuksesalgu tema silmadelt ja suudles ta laupa. Ta võttis õrnalt tüdrukul ümbert kinni ja surus teda enda vastu.
„Ma ei taha siit mitte kunagi ära minna.“
Melissa embas samuti poissi ja inimesi ilmus nende ümber juurde. Kerli, Enrique, Catherine, Koit. Ka Jevgeni ja Jaakob kõndisid vaikselt naeratades nende juurde.

Ma tahan Teid kõiki tänada! Ma tahan Teid tänada, et Te olete minu juures. Et te olete minuga koos minu majakese ja jõe ääres.
Helen, Indrek, Hiie-Helen, Tuuli, Ragnar, Helena, Merike, Liis K, Liis O, Sander, Maris, Kaisa ja paljud teised, keda ma praegu üles ei hakanud kirjutama -
Aitäh!

Mees astus ette, köhatas kurgu puhtaks ja lausus: "Ei ole kuuldud lugu kurvemat, kui lugu Romeost ja Juuliast -"
"Mis mõttes ei ole?"
Mehe kõrvale tungis noor poiss.
"Minu arust on pea-aegu iga lugu kurvem kui lugu neist kahest," ütles see poiss üpriski vihaselt.
"Ku..Ku..Kuid...Kui," kokutas mees, "Ku... Kuidas palun? Kas sa tõesti solvasid just üht kirjandus klassikat?"
Poiss noogutas ja viipas meest, et see talle järgneks.
"Kuradi lita!" Üks habemes mees lõi oma naist.
"Mis mõttes, sa ei lähe mulle õlut tooma, sa igavene lits!"
Poiss langetas pea ja kõndis edasi. Nüüd jäi ta peatuma kahe noore juures.
"Ma... Ma ei tea kuidas seda öelda. Anna andeks aga... aga kahjuks ei saa me enam koos olla."
Poiss vaatas mehele otsa: "Need kaks ei olnud väga palju vanemad kui Romeo ja Juulia."
Nüüd kõndis ta veel edasi.
"See tüdruk on sama vana, kui Juulia oli," poiss viipas tüdrukule, kes istus matustel. Surnud oli tema poiss-sõber.
"Neist keegi ei olnud samasugune allaandja nagu need kaks. Nad elasid edasi, nad võitlesid enda eest. Nad ei põgenenud sellest elust niipea, kui see raskeks muutus. Neil on rohkem julgust kui neil oli."
Mees avas ja sulges suu. Lõpuks sai ta sealt ka sõnad välja: "A... Aga nende lood lõppevad hästi."
Poiss kehitas õlgu ja veel üks noor poiss kõndis nende juurde.
"Tead, ma ei hakka viivitama. Ka Romeo ja Juulia jaoks oleks kõik hästi lõppenud, kui nad poleks kätt oma elu külge pannud. Lõpuks läheb kõik hästi. Ja kui ei lähe, siis vähmalt jääb sulle teadmine, et sa oled püüdnud, mitte alla andnud."
Esimene poiss jätkas: "Jah. Ei ole kuuldud lugu kurvemat, kui lugu mida elab iga inimlaps."

Vahepala

Talveväsimus on ligi hiilinud. Ei jaksa mitte midagi teha, tahaks lihtsalt kodus lamada. Või noh, tegelikult ei tahaks. Koolis ei viitsi väga käia. Eks see ole lihtsalt see vene keele rõvedus, mis kooli nii vastumeelseks teeb. Aga ma polegi ammu lihtsalt oma elust niimoodi kirjutanud. Väga tore on olnud. Ma olen igat hetke sellest nautinud. Vähemalt tagantjärele ;)


Ühesõnaga, lumi on maas. Ilmad on toredad. Haige veel päris ei ole ja loodetavasti ei jää ka.

Raske on. Kõik pressib peale ja väsitab. Kõik paistab mattuvat pimedusse. Hah! Tee silmad lahti, kallis! Tee silmad lahti ja vaata maailma säramas. Jah, tõesti, ta ju särab veel. Kuigi teda ümbritseb see pimedus, mis su silmadele rõhus, on maailm ise siiski see suur sära. Kui vahel tunneb, et sa ei jaksa enam, siis mine ja istu maha, lase hetkeks silmadel kinni minna ja tee nad siis uuesti lahti. Ei pea kartma seda mis tuleb, sest kõik mis tuleb on hea. Kas sa usud mind?
Justkui oleks jalgpalli väljakul. Inimtühjal jalgpalli väljakul. Ruumi on palju, ruumi on liigagi palju. Vähemalt nii sulle tundub. Valgus on sel juhul ainult vale nurga alt murdunud. See plats on rahvast täis, kõik nad toetavad sind. Kõik nad hõiskavad sulle ergutusi ja et sellest veel vähe oleks, on sinu kõrval sinu meeskond. Sinu parimad sõbrad, kes aitavad su läbi igast raskusest, kes jäävad alatiseks sinu kõrvale.

Poiss elukivi kaljudel tõusis püsti ja langetas oma heledajuukselise pea.
"Kas tõesti?"
Selline küsimus painas pärast selle lausumist iga inimest. Siis aga istus poiss naeratades jälle kividele ja ütles:
"Ma saan nüüd aru!"
Igaühel tuleb vahel ette mõistmatust. Käivad üle kahtlased tujud. Ma ütlen sulle - ükspäev sa mõistad. Ma selgitaks sulle, kui ma tohiks või oskaks. Ma õpetaks sind, kui ma saaks.

Ära unusta, mitte kunagi, mitte kusagil. Sa ei ole tähtsaim inimene. Tähtsaim inimene maailmas on sinu sõber. Tähtsaimad inimesed on sinu sõbrad!
Tähtsaim inimene maailmas oled:




SINA -
koos oma sõpradega.

Ükskord ma uitasin eksistentsi-välises elus ringi, mööda seda kahte välja eraldavat rada ja järsku avastasin ma, et ma ei kõnni enam üksinda. Minu kõrval kõndis veel keegi. See keegi oli ka mulle tuttav juba. Ma võtsin talt vaikuses käest kinni ja vaatasin talle silma. Tema tegi sama ja naeratas, mida tegin siis minagi. Ta toetas pea minu õlale ja me jätkasime kõndimist. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ma tahtsin hoopis kummitus-jutu kirjutad siia.

Üks keha, lihtsalt keha, ilma mõistuse, ilma vaimuta, kõndis tänavatel. Ta jälgis teisi kehasid, neid millel ei olnud samuti vaimu ja ka neid kellel see oli. Ta naeratas. Tema vaim hakkas kah talle lõpuks järele jõudma, et ta mõistaks neid teisi vaime, keda ta jälgib. Ta juhtus nägema ühte väga erilist inimest. See inimene ei suutnud olla õnnelik teise inimese õnne üle. Tema arust pidi üks inimene jääma alatiseks masendunud, sõpradeta vaimuks. Ta oleks pidanud olema igavesti armunud temasse. Vastama tema tujudele, laskma ennast mängida nagu nukku. "Ma vihkan sind, ma ei taha sind! Meie vahel on kõik läbi!" "Oeh, see mida ma siis ütlesin... See oli viga... See ei olnud mina. Ma armastan sind! Palun, võta mind tagasi." Selle inimese kahjuks, ta oli tast juba üle saanud. Tal kulus rohkem kui aasta, et saada üle tema viimasest tujust, nüüd tundis ta ennast hästi. Ta kõndis eksistentsi-väliste väljade vahelist rada. Ta oli lõpuks üdini õnnelik.

Väliselt täiesti tundmatu, aga sisult tuttav nagu oma kodu. Just tundmatu nägi välja see kuju aga kui temaga rääkida, siis tundus selline soe kodune tunne. Just, see oli siiski tuttav. Sära ta silmis oli kah tuttav. See oli see sära, mida ei olnud ammu tundud, see oli see sära mida sa nii tihti teistes nägid. See sära tekitas tahtmise luuletada.
Uurinud seda kuju pikalt, rääkinud temaga päevi, muutus ta aina meeldivamaks ja sära aina toredamaks. See sära liigutas sind. See sära liigutas su käe tema käe peale ja hoida kinni, igavesti. See sära pani sinu käed liikuma ümber tema ja embama teda, hoidma teda nagu ei oleks kedagi ega midagi muud olemaski. See sära liigutas sinu pead tema omale lähemale, kuni te mõlemad tundsite teineteise hingamist. See sära liigutas sinu huuled tema omade peale, et suudelda. Ja tõesti, see suudlus toimubki. Seda on tore vaadata. See paneb mõneks ajaks teisedki särama. Kuid siis jõuab lõpuks reaalsus kohale. Õhtu on veeremas öösse, kell on palju: Peab minema! Ja te lähetegi. Hüvastijätuks veel üks suudlus ja ta ongi läinud. Aga see sära kestab sinus edasi. See särab sinu südames, sinu hinges. See paneb su veel järgmine päevgi rõõmust naeratama.

Täiesti absurdne. Inimeseloomad kogevad kõige suuremaid armastusi oma teismeeas, mida vanemaks jääd, seda raskem on armastust kogeda. Hah! See paneb lihtsalt naerma. Kas tõesti on nii, et kui sul juba kuuekümnes eluaasta tiksub siis sa tõenäoliselt enam sellist armastust ei kogegi? Äkki sa isegi ei kõnni enam tänaval, lauldes ja naerdes. Sõpradega samamoodi õhtuti väljas ikka käid? Oi-oi-oi. Need mõtted on jubedad. Mina tahaks küll samamoodi edasi elada. Võibolla mitte päris samamoodi. Eks näis.

Vabadus mõista mõistmatut on antud igale elektornile, prootonile ja neutronile meie maailmas. See vabadus on antud igale eksistentsi sisesele ja välisele elus ja surnud olendile. Ka sellele harakale, kes just mu aknalaual maandus. Kuigi see vabadus meile kõigile on antud, ei kasuta seda mitte ükski rakk sellel gravitatsioonikesel. Miks? Vot sellele ma ei otsi vastust. Just selle vastuse otsimine olekski üritus mõista mõistmatut. Kõik mis on mõistmatu on mõeldud, et seda ei mõistetaks. Kõik mis teadus meile on andnud ja tulevikus annab on mõistetav, lihtsalt inimesed ei mõista veel seda. Mõistmatu on aga armastus. Mõistmatu on sinine väli eksistentsi välises elus. Mõistmatu on kõiksus.

Surnumere ääres, Elukivi kaljudel istus üks noor poiss. Ta oli ainult a-little-bit noor. Noorem kui see mida inimesed Maaks nimetavad, ehk siis noorem kui suur gravitatsioonikese, mis on enda poole igast pahna tõmmanud, sealhulgas baktereid kes arenesid suurteks ja karvasteks olenditeks. See Surnumeri ei olnud see mida Maalased tunnevad, see Surnumeri koosnes päris surnutest. Ja Elukivi kaljud olid tegelikud inimelud, kinnitud Eksistentsiliiva, aegamööda tuul kulutas neid kaljusid, tekitades nende alla veelgi rohkem liiva millele toetuda ja aegamööda ühines see liiva taas kiviplokkideks, moodustades jälle suuri kivikaljusid. See poiss oli ainus inikehaga asi selles dimensioonis, dimensioonis mis asus kusagil eksistentsi sisesse ja eksistentsi välise vahel. Tema valvas, et see kooslus püsiks, et miski seda ei häiriks. Et Ühiskonna tuuled kulutaksid Elukivi kaljusid ja moodustaksid Eksistentsiliiva, alati vaadates alla Surnumerele, mälestades seda mis oli, on ja saab olema. See mis oli on ebamäärane. See mis saab olema on ebamäärane. See mis on, see on see mida sa tead kindlalt. Naudi igat hetke ja sa elad igavesti. Sa elad igavesti olevikus, iseendas, isegi peale sinu surma elad sa edasi, sest sinu mälestused on rännanud eksistentsi välistele väljadele. Nad aitavad inimestel oma tee leida.

Vot vahel on selline tunne, et tahad kedagi aga ei tea keda, teinekord aga tahad mitut inimest korraga aga siiski ainult ühte. Ühega olles unustad teise ja vastupidi. Kui nad kahekesi koos on lihtsalt ei tea mida teha ja siis sa istudki vaikselt nurgas. Eksistentsi välises elus need tunded mitmekordistuvad, sest füüsilise keha vajadused ei sega. Või segavad? Äkki on mul lihtsalt vaja kedagi enda kõrvale, lihtsalt niisama? Kas mul ei ole äkki lihtsalt vajadust seda kahe eksistentsi välise välja vahelist rada kõndida?

Siin eksistentsi välises elus on kaks välja. Minust paremale jääb rohelin väli, kus minu kõrval jooksevad kummitus-lehmad ja kummitus-lambad. Minu vasakul käel on aga sinine väli, see on see little-bit väli, kus eksistentsi väline elu ühineb eksistentsi sisese eluga ja hakkab särama. Alguses tuhmilt, siis eredamalt ja lõpuks lausa nii eredalt, et pilgu peab ära keerama. Nende kahe välja eraldusribaks on tee. Tee värvi ei oska ma määrata. Selle olemasolu on lihtsalt tunne, vaid õrn torge kusagil südame ja aju kohtumispunktis.

Alguses on see rada pisike, vaevu mahutab ühte inimest, hiljem aga läheb laiemaks. Isegi nii laiaks, et kaks inimest, kaks eraldi eksistentsi, mahuvad selle peal kõndima. Nii see rada siis kulgeb, kaks inimest peal, siis aga muutub rada kitsamaks, mahutades ainult ühte eksistentsi. Ja kumbki inimene ei astu rajalt kõrvale ega jää maha, jumala eest ei. Nad jätkavad oma rännakut, kaks inimest ühes eksistentsis.

Jah, seda rada ma tean, kuigi ma oma eksistentsi ajal ei jõudnud seal väga kaugele. See on see hea rada.

Tihti kipuvad sellel rajal olles inimesed ikka komistama. Ärge kartke, see rada on asfalteerimata! Välja-arvatud seal, kus ta tagasi kitsaks läheb, seal on lihtsalt halvasti asfalteeritud, kuid seegi muutub iga sammuga aina paremaks. Raja lõpuks on sul ees ilus sillutatud tee, ilma aukudeta. Mõnikord saavad inimesed komistades lausa viga ja enam ei taha või ei suuda edasi minna. Sellisel puhul elab inimese keha eksistentsi sisest elu, samas kui vaim lahkub. Vahel harva jõuab vaim siis eksistentsi välisesse ellu. See on siis kui veab. Peaasi, et keha kaasa ei tuleks.

Puhh! Umbes sellise toreda heliga lõppes minu eksistents plahvatuse läbi. Pärast plahvatust võtsin endale vabaduse aeg maha võtta ja natukene teiste inimeste eludes ringi tuhnida. Päris tore oli aga ära väsitas. Otsustasin oma kummitus-eluga midagi ette võtta ja hakkasin kummitus-juttu kirjutama. Ei, palun ärge arvake, et see oli mingi õudusjutt kummitustest. See oli jutt inimtsivilisatsioonist ja selle arengust ja selle erinevatest tulemustest. Kummitus-jutuks nimetan ma seda ainult selle pärast, et see eksisteerib minu enda isiklikus kummitus-maailmas ja mitte keegi teine ei saa seda lugema, kui tema maine eksistents just läbi ei saa ja ta ei otsusta mind üles leida. Selle raamatu kirjutamise ajal nägin ma päris palju põnevat. Kuna mind ennast enam olemas ei olnud, kujutsid nad minu olemasolekut endale ette. Kõik kujutasid ühte moodi. Hah! Naljakas, kas pole? Tegelikult on noored ja nende kujutlusvõime täitsa tore. Nad loovad endale ka illusiooni sellest, et ilma vigadeta armastus võiks olla olemas ja selle pärast eemalduvad nendest, kellega neid pisikesi tagasilööke on. Võtke vabalt! Elage õnnelikult! Miks te mind ei kuula! Hah! Sest mind ei ole enam olemas. Mina lendasin õhku, kui ma tahtsin ühte vigadega armastust päästa. Tahaks teada, kas mu keha kah eksistentsi lõpetas, või on tema veel kusagil selles päris maailmas, kus ei ole kummitus-jutte ja kummitus-pastakaid, olemas. Isegi kui ei ole, mis siis mina sinna parata saan? Ei saagi. Las ta siis olla või mitte olla, mina ei esita talle ühtegi küsimust. Tagasi armastuse juurde: Noored haarake igast võimalusest! Ärge kartke riskida! Mina katsusin oma eluajal tsivilisatsiooni piire, ma isegi ületasin neid. Mõnikord kasutasin ma neid oma armuelu jaoks ära, see tuli suureks kasuks. Olla teistsugune on tore, aga oleks igav, kui kõik oleksid teistsugused. Või noh, tänapäeva mõistes teistsugused, sest siis oleks nad kõik hall mass. Siis oleks ekstreemne ja põnev kui sa oled rutiini sulgunud vähese värviga täpike, kes teeb iga päev sama. Aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Sellel karusellil polegi lõppu! Hah! On küll! Mina olengi ju selle toreda sõidu lõpp! Jah, just nimelt, üks pisike kummitus-elu oma pisikese kummitus-jutuga. Ma nüüd lähen astun paarilt kaljult alla ja astun siis ühe oma lähedase sõbra unenägudesse. Kohtumiseni, ärge siis unustage otsustada mind üles otsida. Ma tahaks väga seltskonda!

Ma olen veel siin

"Kurat kao ära siit! Ma ei ole veel läinud, ma seisan veel!"
Leegid tõusid ta ümber kui varjud ta ümber moondusid ja võtsid lõpuks inimkuju.
"Mida sa must tahad? Ma olen endiselt õnnelik, ükskõik mida sa ka ei teeks."
Leegid paistsid hetkeks kaduvat kuid neelasid siis õnnetu mehe endasse.

Dolgrath

Keset Dolgrathi kõrbe asus linn. Linn oli suur, suurem isegi kui mõned Dolgrathi ümber asuvad riigid. Selle linna keskel asusid mitmesugused valitsuse hooned, mis kihasid elust. Mehed jooksid edasi-tagasi, paberihunnikud kasvasid ja kahanesid. Üks ametnik tegi vea ning igasse linnaossa pidavat toimetama viisteist kilo rohkem leiba. Paberitükk rändas järgmise ametniku kätte, kes vea avastas ning rahvas jäi sellest lisaportsjonist ilma. Ja inimesed ei saanud iialgi teada kui lähedal nad tasuta toidule olid. Samal ajal, paar meetrit eemal, keldrikorrustel anti paberitele allkirju ning raha muutus viljaks. Veel üks allkiri ja maad vahetasid omanike. Päeva lõpuks koguti kõik need paberid kokku ning viidi linna erinevate kindluste keldritesse, viljapaberid ühte, maaomandid teise ja nii edasi. Nendest keldritest edasi need paberid ei rännanud ja keegi ei puutunud neid enam kunagi. Inimesed jäid igaveseks teadmatusse kui kergesti oli peaaegu kogu linna korraldus muutunud, ainult paari allkirjaga.

Reinchardi Kool - Telklaager

Maki uuris maja. Nagu juba öeldud, oli maja väikene, vaevalt pere jaoks ehitatud. Ukse kõrval seisis kaks kuju. Järsku uks avanes ja Kumori astus majast välja suvepäikese kätte.
"Kus..."
Maki ei jõudnud küsimust lõpetada, Kumori tõmbas ta majja sisse ja lõi ukse kinni. Kumori vaatas ukse kõrval olevast aknast välja.
"Meister toob oma õe kohe siia, siit edasi viib ta teid kooli, koos teiste tulevastega valmistuma."
"A.. aga masain aru, et Reinchardi koolis pole tähtis millal sa kooli tuled?"
Kumori naeratas ja noogutas.
"See on tõsi, Tenesewa-san, aga kõige kergem on inimesi just septembris kaotada."
Maki noogutas, tehes näo et ta sai aru mida Kumori rääkis ning istus siis ühte tugitooli. Ta uuris hoolega tuba enda ümber. Raamaturiiulid olid tühjad, kamin läikis puhtusest. See maja nägi välja nagu poleks siin keegi kunagi elanud. Järsku täitus välihoov valgusega ja Kumori kadus varjudesse, jättes Maki üksinda. Kui tüdruk ust avama läks, kuulis ta oma kõrvus sosinat.
"Mu õde ei tohi teada, et sa teda aitad. Sa näed mind esimest korda!"
Charlene'i hääl tundus käskiv. Maki tegi ukse lahti ja astus välja ereda päikesevalguse kätte. Charlene seisis keset hoovi, hoides käest kinni tüdrukul, kes oli täpselt tema nägu. Maki kõhkles hetke, kuid küsis sunnitud tigedusega.
"Mida kuradit te muru peal tallute, kui teie kõrval on täiesti korralik kõnnitee?"
Charlene astus murupealt ära, tirides tüdrukut endaga kaasa.
"Ma vabandan. Minu nimi on Charlene Reinchard ja ma olen Reinchard'i kooli direktor, kuhu sisseastumiseks te kvalifikatseerute."
Maki mühatas, astus tagasi ukse juurde ja küsis.
"Millal me lahkume?"
Charlene naeratas ja haaras Makist kinni ning ütles.
"Kohe."
Makis tekkis jälle see õndsuse tunne ning ta pani silmad kinni, et seda võimalikult kauaks säilitada. Kui ta silmad uuesti avas oli Charlene kadunud ning ta seisis keset telklaagrit, vähemalt selline see paik välja nägi. Eemalt oli kosta lainete loksumist vastu kaljusid. Maki hingas sügavalt sisse ning vajus siis pehmele murule istuma. Tüdruk, kellega Charlene oli tulnud, vaatas üllatunult ringi ning küsis siis Makilt.
"Mis me nüüd tegema peaks?"
Maki naeratas ja viipas enda kõrvale maha.
"Istume ja ootame."
Tüdruk istus vastumeelselt maha, ikka veel ümbrust uurides. Mitte keegi ei paistnud uustulnukatest välja tegevat. Maki pööras ennast näoga tüdruku poole ja küsis.
"Mis su nimi on?"
"Michelle Reinchard. Ja sinu?"
Maki naeratas, pööras pilgu taevasse ja ütles.
"Maki Tenesewa."

Reinchardi Kool - Politsei

Maki ärkas ülesse oma ema hõigete peale. Ta polnud veel oma uue toaga harjunud, kuigi ta siin juba peaaegu terve suve oli elanud. Ta pani ennast ruttu riidesse ja avas ukse, mille taga tema ema oli juba valmis koputama.
"Jah, mis on?"
Maki ema köhatas ja vaatas siis köögi poole.
"Maki, tahad sa mulle midagi rääkida?"
Maki raputas pead ja kõndis kööki. Seal istusid laua taga kaks talle tuttavat inimest, kes ei paistnud teda aga ära tundvat.
"Ma eeldan, et teie olete Maki Tenesewa?"
Maki noogutas ja astus naisele, kes seda talt küsinud oli sammu lähemale. Tema süda hakkas kiiremini lööma, kui ta meenutas mis peaaegu aasta tagasi oli juhtunud, kui ta naisele nii lähedal oli.
"Mina olen Charlene Reinchard, New York'i politseist. Ma paluksin, et te tuleks meiega koos jaoskonda kaasa, meil on teile paar küsimust."
Vahepeal oli Maki ema tuppa astunud ja küsis, pisarad silmis.
"Mida mu tütar tegi?"
Nüüd hakkas rääkima naisega kaasas olnud lühike, mustade juustega, mees.
"Teie tütar ei ole midagi teinud, meil on talle lihtsalt paar küsimust. Ärge teda koju oodake."
Charlene ja ta kaaslane tõusid püsti ning viipasid talle, et ta nende ees väljuks. Maki ainult lehvitas oma emale ja kõndis siis korterist välja. Tänavale jõudnud pööras Maki ümber ja vaatas Charlene'ile vihaselt otsa.
"Mis värk on, Charlene?"
Naine vaatas Makit, silus tema blonde lokke ja ohkas.
"Läheme ennem tänavalt ära."
Päikesekiir langes nende kõigi kolme peale ja Makit tabas ülevoolav õndsuse tunne, sel hetkel arvas ta, et suudab kõike. Kuid siis asendus tänav nende ümber marmorist ruumiga ja päikesekiir kadus koos selle hämmastava tundega. Charlene istus oma laua taha ja ohkas sügavalt, nii sügavalt, et see jäi Maki'le südamesse kripeldama. Mees aga pöördus Maki poole ja lausus oma madalal häälel.
"Mul on rõõm sind jälle näha, Tenesewa-san."
Maki naeratas ja kallistas meest.
"Minul sind kah, Kumori."
Kumorile oli selline tundeavaldus harjumatu, hetkeks ei teadnud ta mida teha, kuida haaras siis tüdrukult tugevalt ümbert kinni ja tõstis ta ülesse. Charlene vaatas seda naeratades ja ütles siis vaikselt.
"Aitab küll, Maki, Kumori!"
Kumori pani tüdruku maha ja kõndis vaikuses Charlene'i kõrvale. Maki kõndis laua ette ja küsis.
"Millega ma selle au ära olen teeninud? Pärast aastast vaikust hakkasin ma juba mõtlema, et see kõik oligi koomauni."
Charlene naeratas, kuid selles naeratuses puudus see säde, mis seal aasta tagasi oli olnud.
"Mu õde tuleb järgmisest kuust siia kooli."
Charlene'i hääl kähises nagu Maki oma oli kähisenud kui ta koomast ärkas.
"Nagu sa tead, on see kool täis ohtusid. Ma palun sind, et sa teda aitaks."
Maki paistis üllatuvat. Miks tema?
"Ma paluks muidu Kumorit, aga ta on siin koolis liiga tuntud. Pealegi on ta ära Euroopas oma lõputööd tegemas."
Maki vaatas Charlene'i, siis Kumorit. Ta ei saanud enam midagi aru ja kukkus istuli, täpselt tema alla ilmus marmorist tool.
"Aga... Ma ei saa aru, ma pidin ju täiesti andetu olema."
Charlene naeratas jällegi ja vastas.
"Tõsi, sul pole mingit annet ja see teebki sinust erilise inimese. Pealegi sa tead kuidas siin koolis asjad käivad."
Maki, kes enam midagi ei mõistnud, üritas vastu vaielda, kuid järgmine hetk oli ta Charlene'i embuses ning jälle paistis nende peale päikesekiir. Marmosrist kabinet kadus ja asendus pisikese maja hooviga. Maki vaatas Charlene'i, kes astus sammu tagasi ja kadus sädeledes päikesekiires.

Vahepala

No tere jälle. Kell on 4.30 öösel ja mul pole midagi targemat teha kui siia kirjutada. Mind on juba paar päeva painanud õudusunenäod... unenäod ja see mida ma pärast neid mõtlen. Miks ma nüüd kõhklen? Nüüd, mil ma nii kaugele juba olen jõudnud. Ma ei taha, no kohe absoluutselt mitte. Aga kahjuks ei saa ma sinna midagi parata. Vaadata teisi magamas oli kah tore. Ma ei taha nende õudukate pärast enam magama kah minna, vot nii jubedad on nad kohe. Ma tahan kellegagi rääkida. Unenäos räägin ma Hiiega, äkki peaks seda praegu kah tegema? Arghhh... See ei meeldi mulle kohe teps mitte.
See pilvede riik, kuhu peitunud ma, jätab mind nüüd üksinda ja kaitseta.Ma vajan abi. Kes saaks mind aidata? Aga muidugi, nagu kõigi minu probleemidega, pöördu iseenda poole. Aga kuidas? Juttudega?
Ah p'sse se kõik.

Vahepala

Tervitused!
Ma olen nüüd oma pikalt reisilt tagasi ja otsustasin ka oma suvepuhkuse lõpetada. Ma üritan nüüd võimalikult palju uusi asju kirjutada... või õigemini olgem ausad, ma olengi päris palju uusi asju kirjutanud.
Mida oodata
Reinchardi kool... II osa
Zeke ja Targoth
Vampiir ja Haldjas
Mida võibolla oodataTšehhi isandad
Loomad
Palju-palju vahepalasid
Paradoks

Aga nüüd sellest mis minu mõtted on vahepeal teinud, või siis õigemini praegu teevad. Igatsen inimesi. Alles jõudsin tagasi ja nemad läksid ära... nii kahju on. Siis nägin õudusunenägu. Ja mõtlen korduvalt ümber oma lepingut. Ei! Ma ei tohi! Vot nii, vastus peab olema ei.
Aga see vist ongi kõik, või nii.
Kõik olete kõige paremad, kõige toredamad, kõige ägedamad.
Kauri

Vampiir ja haldjas

Haldjas jõudis tagasi öisesse südalinna. Linnaväljak oli endiselt rahvast täis, noored ja joodikud lärmamas. Haldjas hakkas ühe joodiku poole kõndima kui järsku William tema ette ilmus.
"Tere jälle, hoor."
Ta haaras haldjast kinni ja tiris ta linnaväljakust eemale, naine ei püüdnudki lahti rabeleda. Kui nad lõpuks ühte kõrvaltänavasse jõudsid ja William ta vastu seina surus, hakkas ta naerma.
"Noh, veri hakkas mõjuma või?"
William urises.
"Räägi mulle rohkem sellest vitust keda sa tappa tahad."
Haldjas naeratas ja lükkas Williami käe eemale.
"Agustine on... ma ei teagi mis ta täpselt on. Octrust'i usklikud liikmed nimetasid teda deemoniks, mõned saatanaks. Meie rassid nimetasid teda mõrvariks. Ta tappis kõiki, olgu ta inimene, haldjas või vampiir. Viissada aastat tagasi viskas meil kõigil lõpuks üle ja me tõstsime relvad tema vastu. Pärast mitme aastast sõda õnnestus meil ta lõpuks tappa, kuid vampiirid maksid selle eest ränka hinda. Pärast seda ei olnud võimalik enam mitte ühelgi vampiiril sündida... peale sinu. Sinu tähtsus meie grupis on seetõttu palju suurem. Sa oled võti uute vampiiride tekkeks."
William pööras haldjale hetkeks selja. Kas selle pärast ei olnudki selles linnas ühtegi teist vampiiri? Ta pööras ennast lõpuks tagasi haldja poole ja ütles.
"Olgu, ma olen nõus selle sinu Octrust'iga. Kust sa liikmeid juurde saad?"
Haldjas astus Williami'le lähemale, paljastades oma kaela.
"Ära sina üldse selle pärast muretse."
William lõi oma hambad uuesti haldjasse, kes vajus lõdvalt tema kätele, tuues välja veel ühe mõnuoige.

Zeke ja Targoth - Mis on rahu hind?

Zeke läks koos oma vägedega rannikuäärde ja rajas sinna oma esimese väliposti, puitehitistest laagri, millest pidi tulevikus tema kindlus saama. Ehitusmaterjalideks kasutasid nad lähedalolevast metsast toodud puitu, mis aga Targothlastele ei meeldinud. Nad saatsid saadiku Zeke'i juurde, paluma, et ta oma tegevused lõpetaks.
"Palun, kuningas Zeke, ärge kasutage rohkem puitu kui teile vajalik on. See mets on kogu meie mandrile suure tähtsusega, sest tema annab meile süüa, juua ja kaitset."
Zeke ainult naeris selle peale ja käskis käskjalal Targothlastele oma vastuse viia: "Teil, metsahaldjad, puudub vist igasugune strateegiline mõtlemine. Ma ei jätaks iialgi seda metsa kohe oma väravate taha, et te saaks mulle ligi hiilida. Võibolla lasen ma sellel ajapikku tagasi kasvada, kui te osutute väärtuslikeks ja ohututeks naabriteks. Senikaua aga, ei jäta ma ühegi oma linna juurde metsa."
Kui käskjalg Zeke'i majast välja hakkas astuma, hõikas ta veel: "Ära unusta minu poolt vabandada, käskjalg!"
Järmisena astus majja üks Zeke'i sõduritest, tõenäoliselt üks kõrgema auastmega sõduritest, sest ta rääkis oma kuningaga vabalt.
"Zeke, kas sa ei arva, et võibolla on neil haldjatel õigus? Me ei tea mis maagiat see maa hoida võib, äkki peaks ettevaatlikumad olema?"
Zeke paistis hetkeks vihastuvat sellise väite peale, kuid ütles rahulikult: "Sellel maal ei ole mitte mingit maagiat, kapten! Mina olen ainus sellel mandril, kes suudab maagiat esile kutsuda, kui siin ka leidub mingi maagia, on see ainult minu hallata."
Järgmiste päevade jooksul kerkisid samasugused välipostid igal pool mööda rannikut. Kui Targothi valitsus seda arutama kogunes, tungis nende istungile seesama mees, kes Zeke'i rünnaku ajal sealt välja oli visatud. Mitte keegi ei paistnud tema sinna ilmumise peale üllatunud olevat, üks isegi julgustas teda rääkima.
"Kas teie, Targothi kõige targemad, pole siis tõesti jõudnud sellele samale mõttele mis mina? See niiöelda kuningas kardab, kardab rünnakult merelt. Mõelge natukene, mitte ükski tema välipost ei asu strateegiliselt mõttekas kohas. Need on seal lihtsalt selleks, et ta näeks kui keegi avamerelt läheneb."
Mees jäi vait ja lasi pilgul üle toa käia, kui tal paistis olevat kõigi tähelepanu, jätkas ta: "Mina ütlen, et kui tuleb see päev mil Zeke'i jälitajad üle mere tulevad, astume me nendega liitu ja alistame selle mehe. Vaadates Zeke'i käitumist on ta tõenäoliselt läbikukkunud revolutsiooni juht, kes põgenes siia oma vaenlaste raevu eest."
Kõik paistsid seda infot seedivat, kuni üks neist küsis: "Aga kuidas see selgitab tema oskust? Seda mis ta oma käega tegi, kuidas ta seda nüüd nimetaski?"
"Sa mõtled maagiat?" jätkas väljavisatu, "Usu mind, ta ei ole ainus kes maagiat oskab. Mäletate Kassisilma trikki puudega? Ja siis veel seekord kui ma nädalaks Tühjusesse kadusin. See koht oli täis sellise oskusega inimesi."
Nüüd ei jäänud kõigil muud üle kui uskuda, kuigi osa inimesi kahtles temas ikkagist. Otsus Zeke'i rünnata otsustati panna valimisele, kuid ootega. Praegu oli neil vaja riik tagasi ehitada.

Zeke ja Targoth - Mis on rahu hind?

Targothi sõdurid olid juba kogu lootust kaotamas. Välismaalaste vallutusretked kohe pärast Kassisilma rünnakut olid kogu nende armee jaok liig. Aegajalt astus mõni kapten ette, kogudes endaga kaasa mitmeid pataljone, kuid kõik nad löödi tagasi. Lõpuks oli Targothi valitsus sunnitud kokkutulema, et arutada allaandmist. Ainult üks mees nende paljuliikmelisest valitsusest ei olnud nõus allaandmisega.
"Mis neil on mida meil ei ole?"
See küsimus oli painanud paljusid ja see üks mees oli ainus, kes seda kõigilt pidevalt küsis.
Mitte keegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest keegi ei olnud otseselt ühtegi lahingut näinud. Iga viimane kui sõdur oli lahingutes kadunud.
Lõpuks otsustati see üksik kahtleja valitsusest eemaldada, et saaks ühehäälse otsuse vägede tagasitõmbumisele. Kohe pärast otsuse vastuvõtmist hakkasid paljud neist aga kahtlema. Kui liiga palju küsimusi hakati esitama, lagunes valitsus kaheks, Kahtlejad ja Kindlad. Kui otsus pärast kolm päeva kestnud vaidlusi kinnitati ja sõduritele saadeti, juubeldasid kõik. Nad olid küll allavandunud oma vaenlastele, aga sõda oli läbi.
Võõrvägedel lubati ilma takistusteta siseneda Targothisse, kus vallutajate juht, Zeke, kohtus Targothi valitsuse poolt valitud esindajaga, kelleks oli pikaajaline valitsuse liige, Mansic. Kohtumine toimus valitsuse ees, väljakul kus kõik võisid neid jälgida.
Zeke ja Mansic tervitasid teineteist viisakalt ja võtsid istet. Mansic'i üllatas Zeke'i vaprus, mees oli tulnud ilma ihukaitsjateta.
"Niisiis, rahvasaadik Mansic, ma eeldan, et see on teie tiitel, mida te soovite meile pakkuda rahu vastu?"
Zeke'il õnnestus Mansic'i uuesti üllatata. Miks Zeke ei esita ühtegi nõudmist? Ta lausa küsib mida nad pakuvad?
"Noh... Teie päralt on täielik Targothi riigi ülemvõim. Me soovime ainult teada, mis oli teie sõjaväel mida meil ei olnud?"
Zeke muigas vaikselt oma toolis ja tõstis siis käe kõrgele, nii et kõik näeks. Rahvas uudistas tema tühja kätt, kuulda oli mõistmatut pominat ja siis, ootamatult, purskus Zeke'i käsi leekidesse.
"Teil puudus maagia!" hõikas ta üle kogu väljaku ja tõusis püsti.
"Me ei vaja teie riiki, rahvasaadik. Me võtame ainult osa teie rannikust. Saagu kogu Targothi rahvale teatavaks, et kuningas Zeke on armuline!"
Selliste sõnadega lahkus Zeke läbirääkimiste lauast ja juba sama päeva õhtuks olid nad Targothi linnast lahkunud.

Miski, miski jälle, mis ei ole endiselt kuidagi seotud...

Varjudest välja astunud kogu oli sama kondine ja kahvatu kui teised, see eest oli tema hääles kuulda autoriteeti, mis teistes puudus.
"Ma räägin teile, et see on vaja ära teha ennem kui meie konkurendid meie saladusele jälile saavad. Ja ma eeldan, et see jõuab nendeni päris ruttu, arvestades seda, et keegi meist on endiselt reetur."
Ruum muutus järsku rahutuks, kõik istuvad kogud tõusid püsti ja hakkasid teineteist süüdistama. Autoriteet kadus aga rahuloleva naeratusega tagasi varjudesse.

"Paradoks, on sinuga kõik korras?"
Lõhutud särgis mees tõusis püsti, tema lihaste piirjooned ainult kuuvalguses näha. Ta noogutas ja viipas ukse poole.
"Ma üritasin neid takistada, doktor. Nad olid selle ennem kätte saanud, kui ma siia jõudsin. Kas teised jõuaksid piisavalt kiiresti kohale?"
Mees, kellele Paradoks viitas kui doktor vilistas korra ja väljast oli koheselt kosta kakluse hääli. Paradoks naeratas ja komberdas ukse poole.
"Te olete alati tark mees olnud, doktor. Aga ma tahaks nüüd teistega liituda, kui tohib."
Doktor noogutas ja kadus Paradoksi vaateväljast. Seejärel keeras Paradoks ise tagasi ukse poole ja tormas välja.

Reinchardi kool - VIII Väljajuhatus

Maki tõusis järsult istukile. Ta tõusis liiga kiiresti ja veri ei jõudnud talle korralikult pähe, nii et ta kukkus oimetuna pikali tagasi. Kui ta uuesti teadvusele tuli oli tema ümber mitmeid valgetes kitlites mehi ja naisi, kuid kahel neist olid seljas tavalised riided ja pisarad silmas.
"Ema? Isa?"
Maki vaatas neid mõlemaid, kui need õnnest nuttes noogutasid ja oma lapsel ümbert kinni haarasid. Maki embas mõlemaid tugevalt, ka tal hakkasid silmad märjaks minema, kuid mitte õnnest, vaid sellest mis talle meelde tuli. Ricardo oli jälle kadunud ja tal polnud õrna aimugi mis sellest noorukist sai. Ta avas suu, et küsida mis toimub, kuid sealt ei tulnud ühtegi heli välja. Ta kurk oli liiga kuiv. Tema ema paistis sellest aru saavat ja ulatas Makile klaasi veega, kes selle siis kahe lonksuga alla neelatas.
"Mis juhtus?"
Küsis ta lõpuks kähiseval häälel.
"Sa... Sa olid..."
Kuid tema ema ei suutnud rohkem jätkata ja puhkes uuesti vajult nutma. Maki isa sundis aga endal pisarad alla ja vastas.
"Maki, sa olid kolm nädalat koomas. Me olime emaga murest murtud."
Maki vaatas oma isa, endal pisarad mööda põski alla voolamas. Ta oli koomas? Aga Reinchardi kool? Ricardo? Kumori? Kas see kõik oli olnud uni? Makile tundus, et ta nägi aknast sisse paistvas päikesekiires midagi sädelevat ja siis trügis arstide etteotsa üks naisarst, keda Maki suu ammuli vaatama jäi.
"Charlene?"
Arst raputas pead ja uuris Makit lähemalt. Pärast mõne minutilist uurimist pöördus arst teiste poole ja ütles.
"Olgu nüüd palun kõigil väljuda, preili Tenesewa peaks puhkama."
Kõik tegid nagu arst käskis ja lahkusid palatist. Siis pöördus arst tagasi Maki poole, pilgutas talle silma ja ütles.
"Nägemiseni, Maki Tenesewa."
Seejärel astus ka see arst palatist välja ja ühe akna juures kadus.

Vampiir ja Haldjas

Haldjas jalutas mööda öist tänavat linnast välja ja sealt edasi metsa poole. Metsa jõudnud jäi ta seisma ja hõikas.
"Sa võid nüüd välja tulla, Ray."
Üks musta riietatud kogu maandus haldja ette ja tõstis oma punaselt helendava pilgu naisele.
"Tere õhtust!"
"Jätaks viisakusavaldused kõrvale Ray. Mida sa tahad?"
Kogu astus sammu haldja poole ja küsis kähedal häälel.
"Kas vampiir liitus sinuga?"
Haldjas raputas pead. Must kogu tõstis oma käe ja silitas sellega haldja põske.
"Kui kahju, temast oleks sulle kindlasti hea liitlane saanud."
Järsku haaras kogu haldja lõuast kinni ja surus ta pea küljele, nii et hammustusjäljed ta kaelal olid näha.
"Kui ta sinuga ei liitunud, siis miks sa lubasid tal sind hammustada?"
"See ei ole sinu asi."
Haldjas tõmbas ennast lahti ja hakkas tagasi linna poole kõndima.
"Nägemiseni, Ray. Sa võid oma isandale minu poolt ühe sõnumi anda."
"Ja mis see oleks?"
"Mine putsi."
Ja haldjas kadus kogu silmist, jättes ta üksinda pimedusse vahtima.

Pealkirjata

"Ainult kolm?"
Küsija oli vana. Vana ja väsinud, juba välimusest näha. Kogu tema keha oli hallikas, isegi mitte hallikas vaid mõnest kohast lausa kollakas. Silmade all olid mustad laigud, ilmselgelt tekkinud magamatusest. Mitu tundi ta magamata oli, et ta juba selline välja nägi?
"Jah, härra. Ma ju räägin, et me teeme head tööd."
Mis iganes seda teist meest vaevas, oli see päris hull. Ta oli väimuselt rohkem nagu mädanev kartulikott kui inimene. Aga noh, ega ta riided eriti ei aidanud. Kottis püksid ja pusa olid lihtsalt jubedad. Räpased ja lottis.
"Te nimetate seda heaks tööks!"
Nüüd kargas vanamees püsti. Veri voolamas üle kogu tema keha sellise kiirusega, et igasugused väsimuse märgid kadusid ta näolt. Ta astus kaks sammu teise mehe poole, ise lõugas samal ajal.
"Kuradi jobu raisk! Mis sa arvad, et see on hea töö? Sa sitane pederast oleksid pidanud tooma mulle ühe inimese, mitte kolm kelle vahelt valida! Kas su kääbuse sita suurune aju ikka suudab vastu võtta, et kui ma vale inimese valin on kõik perses?"
"Aga... aga te ei andnud piisavat täpset informatsiooni. Teil vedas, et me suutsime selle kõik ise kolme inimese peale tuua."
Vanur ei vaevunud edasi vaidlema. Ta istus tagasi oma tooli ja järsku kostis kõva pauks. Mees kelle peale ta just karjunud oli langes elutult maha, kuulihaav otsaees, veri päris kiiresti sellest väljumas. Siis peitis vanur pea käte vahele, ohates.
"Oh, noored-noored."

Vahepala

On viis minutit südaööni ja no kohe absoluutselt ei taha mõttelõng joosta mööda neid radu mis ma tahan, et ta jookseks. Täna sai Hele pool natukene ehitustööd tehtud ja veidi võibolla mõtlemistööd kah, aga ega mina seda enam mäleta, mis minu aju seal tegi. Mõtted on üldse viimasel ajal kahtlastel radadel töötanud, radadel kus ma tahan, et ta ei läheks. Tahaks tagasi lapseks. Piskeseks lapseks, kellel pole ühtegi muret maailma. Muidugi, ega ma ei väida, et mul praegu ohtralt muresid oleks. Ei, kus sa sellega. Mina olen ikka see tavaline tore Kauri, kes kõigile naeratab. Ja siis vist põhimõtteliselt enam inimesi ei sega ja pöördun tagasi tavaliste kirjutiste poole.

Vampiir ja haldjas

William limpsas keelega üle oma huulte, jälgides naist enda ees. Haldjas? Tema isa oli terve oma elu ühte otsinud, sest räägiti, et kes sööb haldja verd ei pea enam kunagi uuesti toituma. Ta pääseb oma needusest. Haldjas viskas õuna üle õla ja ütles.
"Mina sinu asemel ei mõtlekski minu hammustamisest. Aga tegelikult ei tulnud ma siia niisama."
Ta kõndis vampiirile jälle lähemale ja küsis vaikselt.
"Kaua sa elanud oled?"
Williami nägu moondus, talle ei meeldinud see teema. Ta keeras haldjale selja ja küsis.
"Mis see siia puutub?"
Haldjas pani käed Williami õlale ja sosistas.
"Siis ma tean, kas sind saab usaldada."
William keeras naeratades ennast tagasi haldja poole ja paljastas oma kihvad.
"Tahad öelda, et mingil kindlal vanusel sa usaldaksid mind? Ära narri ennast, haldjas."
"Miks ma ennast narrin?"
"Meid ei saa mitte kunagi usaldada. Sa pole ilmselgelt piisavalt vampiiridega kokku puutunud, me töötame üksinda."
Haldjas naeratas vampiirle ja vaatas teda siis kummalise pilguga.
"Kus sa elanud oled? Sa siis ei mäleta Octrust?
William kallutas pead.
"Mis on Octrus?"
Haldjas lükkas Williami vastu seina ja vaatas teda õela pilguga.
"Türa küll, vana sa oled?"
William lasi välja midagi mis kõlas nagu sisin.
"Kolmsada kaheksakümmend kuus aastat."
Ja lükkas haldja eemale, saates ta lendama teise seina suunas. Haldjas vaatas Williamit uuriva pilguga, tõustes püsti ja tolmu endalt maha pühkides.
"Ma pean sinuga rääkima"

"Nii et viiesaja aasta eest tegid haldjad ja vampiirid koostööd, et mingi türbel hävitada?"
Haldjas noogutas.
"Ja ta on nüüd tagasi ning sina tahad uuesti selle liidu luua. Octrust'i?"
Haldjas noogutas jälle.
"Ja sa tahad, et mina kah sind aitaks."
Jällegi noogutus.
William muigas ja nüüd oli tema kord haldjas vastu seina suruda. Vampiir paljastas oma hambad ja lähenes haldja kaelale, sosistades.
"Mind ei huvita sinu Octrust, haldjas. Anna andeks!"
William surus oma kihvad tema kaela ja haldjas tema all tõmbus krampi. Williamile jäi mulje, et haldjas isegi naudib seda. Haldjas oigas, kui William tema sooja verd endasse imes. See veri tundus imelik. Selles oli rohkem elujõudu. Ta ei jaksa seda kõike ära juua. Järsku hüppas vampiir haldjast eemale, ähkides väsimusest. Haldjas ise katsus kohta kust vampiir teda hammustanud oli rahuloleva naeratusega. Seejärel pööras ta pilgu vampiirilt ära ja kõndis majast välja, jättes Williami põrandale põlvili õhku ahmima.

Reinchardi kool - VII Charlene'i soov

Maki jooksis, ta jooksis nii kuidas suutis, tõrjudes igasugused mõtted oma peas. Ja juba ennem kui ta arugi sai, oli ta ukseni jõudnud. Uks nägi muidu välja nagu uksed ikka, tavaline puituks. Aga selle ukselink pani Makil südame kiiremini käima. Link oli klaasist, number üks peale graveeritud. Siis tuli talle aga meelde mida nooruk oli öelnud. Ta tõmbas ukse lahti, astus järgmisse tuppa ja lõi ukse kõvasti kinni, toetudes veel pärast hingeldades sellele. Alles siis avastas Maki, et tuba on paksult rahvast täis ja kõigi pilgud olid temale suunatud. Ta võttis kohe uue poosi, palju rangema ja uhkema. Järsku näis tuba tühjenevat, õhkkond muutus. Maki tundis muidugi selle õhkkonna muutuse ära. Kumori saabus kuhugi siia tuppa. Alles nüüd hakkas Maki enda ümber olevat tuba uurima, mis oli marmorist nagu Charlene'i omagi. Ainus vahe oli see, et siin polnud ei lauda ega akent. Paar tooli siiski leidus ja ühe tooli pealt Maki Kumori leidiski. Mees vaatas pingsalt Maki poole ning kui Maki pilk tema omaga kohtus, näis terve ruum kuhugi tahaplaanile kaduvat. Kumori tõusis püsti ja kõndis aeglaselt Maki juurde.
"Charlene soovib sind uuesti näha."
Seejärel haaras ta Makil piha ümbert kinni ja korraks kadus igasugune teadvus tema ümber olevast. Ruumist tema ümber, mehest kes tast kinni hoidis, isegi juustest mis tal näo ees jälle olid. Kui Maki tagasi reaalsusesse, või vähemalt sellesse mis tundus olevat lähim asi realsusele, naases, nägi ta enda ees nüüd tühja marmortuba ja Makile juba tuttavat lauda ja tooli. Kumori näis kadunud olevat, mis pärast Maki üksinda lauale lähenes, aeglaselt ja ettevaatlikult. Jõudnud lauale tema arust piisavalt lähedale ütles ta vaiksel ja ebakindlal häälel.
"Te soovisite mind näha?"
Toolile ilmus, sädeledes ja valju häälega naerdes Charlene.
"Maki, Maki, Maki. Mind sa küll ju ometigi teietama ei pea. Meie vanusevahe ei saa ju ometigi olla rohkem kui kolm aastat. Maki ei teadnud miks, kuid Charlene tundus olevat kuidagi teistsugune, kuidagi meeldivam. Charlene lõpetas naermise ja pöördus siis palju tõsisemalt uuesti Maki poole.
"Aga jah, ma kutsusin sind. Lõpetame nüüd selle mängu ära, sul on viimane aeg koju minna. Su perekond juba igatseb sind."
Maki ei saanud enam midagi aru. Miks? Charlene märkas Maki segaduses pilku ja naeratas kurvalt.
"Usu mind, see on sulle endale parem, kui sa lähed. Aga ennem kui sa lähed -"
Charlene tõusis püsti ja kõndis Maki ette, lükkas tüdruku lokid tema näo eest ära ja võttis tema peast õrnalt kinni, silitades ühe pöidlaga ta põske.
"- on üks asi, mida ma tahaks teha."
Ta tõmbas Maki pead endale lähemale ja suudles teda. Suudluse ajal kadus Maki sädeledes, kuuldes veel Kumori häält ütlemas.
"Nägemiseni, Tenesewa Maki-san."

Vampiir ja haldjas

Vampiir, surematu inimeselaadne olend, kes toitub inimeste verest. Kuid siiski, kui ta on ainult inimeselaadne, isegi kutsutakse olendiks, siis kas tal on tunded? Kas ta tunneb mõnikord kaasa oma ohvritele, tunneb ta kahju, et nende elu võtab?
Haldjas, surematu. Lihtsalt surematu, ei mingit olendit ega muud sellist taha. Kuid siiski, mille poolest erineb ta vampiirist? Ainus vahe on see, et haldjad ei toitu inimese verest.

"Collins!"
See karje oleks isegi surnud äratanud. Kui aus olla siis äratasgi. William Collins ärkas oma kontorilaua taga ülesse ja vaatas näkku oma ülemusele.
"Kus on need dokumendid mida ma sult palusin? Kas sa üldse midagi oskad teha? No tõesti, kui ma su siia tööle võtsin..."
Ülejäänud helid blokeeris William lihtsalt välja. Oi kuidas ta oleks tahtnud oma ülemust hammustada. Lihtsalt see paks pekine raibe verest tilgatumaks imeda. Kuid ta ei saanud seda, ta oli lubanud oma "isale", oma loojale, et ta jahib ettevaatlikult ja mitte rohkem kui vaja.
"Kas sa üldse kuulad mind, sa muidusööjast pasard?"
William toodi oma mõtetest välja. Ta noogutas ilma mingi silmnähtava emotsioonita ja keeras tooli, nii et ta nüüd arvutit vaatas.
"Ma saadan need dokumendid teile kohe meiliga."
Tema ülemus ainult mühatas ja kõndis eemale, pomisedes kuidas kõik ta töötajad täielikud sitakäkerdised on. William muigas ja mõtles endamisi, kuidas see enamjaolt tõele vastas. Ülejäänud tööpäeva vaatas William lihtsalt arvutiekraani, sest ega tal niikuinii midagi targemat teha polnud.

Töölt koju tulles otsustas William peatuda korraks ühe loomapoe juures. Tal oli juba paar aastakümmet olnud suur huvi endale koera soetamise vastu. Ta tahtis teada, mida inimesed nendes näevad. Ta astus sisse, kell ukse liikumise peale tilisemas. Üks vanamees tuli kohe tagaruumist välja ja küsis: "Kuidas ma teid aidata saaks?"
"Ma tulin lihtsalt teil olevaid koerakutsikaid vaatama."
Vanamees juhatas Williami tagaruumi, kus olid karjas erinevad kutsikad. William tõstis ühe neist ülesse ja mõtles, kui mõttetu see ost ikka oleks. Mida tarka ta teeb? Ilastab, hammustab, haugub ja kuseb tuppa.
"See on üks meie kõige toredamaid kutsikaid."
William vaatas vanamehe poole ja pani kutsika tagasi teiste sekka.
"Palju ta maksab?"
Vanamees kehitas õlgu ja ütles: "Noh, eks ta midagi paremat pole kui tavaline krants. Ma annan ta sulle viiesajaga ära."
William tõmbas oma vanamoodsa nahast rahakoti välja ja luges müüjale viisasada krooni peopeale. Seejärel haaras ta uuesti kutsika ning kõndis temaga välja. Vihma tibutas. Ei no tore, nüüd jääb see krants veel haisema kah ju. Ta ei jõudnud viit sammugi kõndida kui ta ühe naisega kokku põrkas ja kutsika maha pillas, kes selle peale kohe jooksu pistis. William vandus valjult ja lõi koerale käega, aidates temaga kokkupõrganud naise püsti.
"Kas te talle järgi ei peaks minema?"
William vaatas naist kahtlase pilguga ja ütles talle tuimalt.
"Tavaliselt on kombeks vabandada ja tänada inimest, kes sind püsti aitas. Mis sellesse penisse puutub, siis vahet pole. Niikuinii oli mõttetu ost."
Naine naeratas ja vilistas valjult. William kuulis tasast haukumist ja kutsikas tormas tema juurde tagasi.
"Võta seda kui minu tänu."
Naine kõndis minema ja William vaatas talle järgi. Ta vaatas koera ja siis naist ning tundis mingi oma ajuosaga, et see naine ei ole tavaline inimene.

Oma koju jõudnud, pisikene maja äärelinnas, pani William koera põrandale ja viskas kõik oma asjad tugitoolile. See oli nii tüütu, iga päev inimest näidelda. Kunagi oli olnud palju lihtsam, siis kui teda veel polnud. Siis olid vampiirid ühiskonna kõrgem klass. Nemad olid need kes poliitikat juhtisid. Nüüd olid nad mingi allasurutud alamklass. Uksekell helises, kes kurat nii hilja tema juurde tahaks tulla. William tegi ukse lahti ja naine, seesama kes ta koera tagasi oli kutsunud, tungis majja sisse. Ta kõndis Williami tugitooli juurde ning lükkas mehe asjad sealt maha, istudes siis mugavalt nende asemele.
"Mida sa siit otsid?"
Naine naeratas salakavalalt ja ütles valjult.
"Või siis selline näebki ühe vampiiri kodu välja?"
William lõi ukse valjult kinni ja ühe kiire liigutusega oli ta naise ees, niimoodi et viimane tema hingeõhku oma kehal tundis.
"Kust sa minu pärimust tead, hoor?"
"Esiteks, ma ei ole hoor," ütles naine naerulsui, "ja teiseks, seda oli mul üpriski lihtne välja uurida. Ära muretse, ma olen sinusuguseid ennemgi kohanud. Saadu aastaid ennem."
William näis segaduses olevat. Naine tõusis püsti, lükates Williamit ühe käega eemale. Ta võttis mehe köögikapilt endale õuna, millest ta siis tüki hammustas ja ütles.
"Ma olen ise kah surematu nagu sina. Ma olen haldjas."

Reinchardi Kool - VI Saatana loomaaed

Maki toibus ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli ümbritsetud puudest, madalatest, ümmargustest lehti täis puudest. Miski ei tundunud aga õige, linnulaul kõlas valesti. Ta tõusis istukile ja küsis tühjalt õhult.
"Kus ma olen?"
"Ühes väga ohtlikus kohas."
Maki hüppas seda häält kuuldes karjatades püsti. Ta vaatas puude poole ja nägi Ricardo kaaslast läbi puude enda poole kõndimas.
"Lõpuks oled sa ärkvel, preili Tenesewa. Ütlesin ma seda ikka õigesti?"
Maki noogutas ja küsis siis hämmastavalt rahuliku häälega.
"Mis koht see on?"
Nooruk jäi Makist natukene kaugemale seisma, pigistades puuronti tihedalt oma käes.
"Me kutsume seda saatana loomaaiaks. Tule nüüd, mida varem me ukseni jõuame seda parem. Sa oled juba paar tundi teadvusetu olnud, nii et meil pole enam palju aega jäänud."
Nooruk hakkas tagasi puude vahele liikuma ning Maki otsustas, et kõige targem on vist praegu talle järgneda, surudes endas alla küsimust, kes on need me, keda nooruk mõtles. Järsku linnulaul lakkas ja nooruk Maki ees jäi seisma ja keeras ennast kiiresti tema poole.
"Palun, mine edasi, preili Tenesewa. Mine jooksuga ja ära peatu ennem, kui oled uksest läbi jõudnud. Ma palun sind, pane uks korralikult kinni."
Maki vaatas küsivalt noorukile otsa.
"Mine! Küsimusteks pole praegu aega."
Maki noogutas ja hakkas läbi puude jooksma, tundes kerget valu kui mõned oksad tema nägu kriimustasid. Üks oks lõikas talle eriti sügavalt põske sisse, nii et Maki tundis sooja verd mööda põske alla voolamas, kuid ta ei peatunud. Järsku kuulis ta enda seljatagant valju valukarjatust, mis läbi iga ta poori tungis. Maki võitles sooviga ümber pöörata ja noorukile appi tormata. Miks ta sinna jäi? Ta oleks võinud koos Makiga joosta. Pisarad silmis, veri põsest voolamas, jooksis Maki edasi nii kiirelt kui suutis.

Vahepala

Yo, yo, yo! Kauri esineb järjekordse vahepalaga. Praegu rääkisin Saskiaga ja jutt läks kuidagi noorte armastus juttudele. Nüüd ma mõtlesin, kuna mult seda küsimust varem on küsitud ja ma vastust pole suutnud anda, mis kuradi asi üldse on armastus? Noh, ma tean mis see minu jaoks on. See on see kui ma tunnen inimesega ühilduvust ja ma lihtsalt ei taha, ma täielikult keeldun, tema seltskonnast lahkumast. Aga miks see vastus ei kõlba paljudele? Miks otsitakse mingit sügavamat mõtet armastuses? Kui sa ütled, et sa armastad mingit toitu, kas see on armastus? Kui sa ütled, et sa armastad mingit näitlejat, on see tõsi? Kuidas sa saad üldse armastada kedagi/midagi, kelle/millega sa isegi rääkinud ei ole? Liiga palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust ei tule mulle pähe. Räägitakse, et armastus ei sure kunagi, et see ei hääbu kunagi. See on vale, noh välja arvatud see, et ta ei sure kunagi. Armastus hääbub ja seda isegi üllatavalt ruttu. Ma tean seda, sest ka minul on olnud hääbunud armastus. Võibolla see isegi sureks, aga see on natukene raske kui sa selle inimesega jäädavalt edasi suhtled. Armastus tekib kah üpriski kiiresti, kuid kas ikka tekib? Kaua läheb aega, ennm kui sa saad öelda, et sa kedagi tõeliselt armastad? Tegelikult läheb armastusel mõnda aega, et tekkida. Paar nädalat vähemalt. Vot kiindumus on see, mis võib tekkida paugu pealt. Ei ole olemas armastust esimesest silmapilgust, on olemas kiindumus esimesest silmapilgust. Aga kui keegi teab vastust küsimustele, mida ma siin vastata ei osanud, siis võite minuga vabalt ühendust võtta.
Kauri.

Reinchardi Kool - V Taaskohtumine

Niipea kui Maki sinaka kumaga põrandale maandus, kadus aken tema seljataga. Siin toas ei paistnud olevat midagi vaatamisväärset, nii et ta otsustas koheselt vastas seinas olevast uksest läbi minna. Ta jõudis vaevu lingi alla vajutada, kui uks lahti löödi, sellise jõuga, et Maki tagasi vastas seina lendas. Üks nooruk, puuront käes, tormas tuppa sisse ja kohe Maki juurde ning hakkas Maki taskuid läbi otsima, vaatamata Maki rusikate pretentsioonidele. Ühest Maki taskust tõmbas nooruk välja hõbevõtme, mille olemasolust Maki isegi teadlik ei olnud. Mees näis olevat võtmest hirmutatud ning ta pillas selle maha, joostes ise tagasi ukse juurde karjudes.
Tule siia, tule siia! Sellel nolgil on võti!"
Järsku tundis Maki oma näol tuulehoogu ja tema ette ilmus noor mees, tumedate läbitungivate silmade ja mustade kräsus juustega. Mees oli kas latiino või väga hästi päevitanud. Ta vaatas mõrvarliku pilguga Makit, kes ennast tihedalt vastu seina surus, lootes sealt läbi vajuda. Siis muutus mehe pilk järsku palju leebemaks ning ta lükkas õrnalt Maki blondid lokid tema näo eest.
"Maki? Maki Tenesewa?"
Maki haaras mehe käest kinni, kuid õrnalt, et mitte talle haiget teha. Ta vaatas segaduses pilguga mehele otsa. Kes ta on? Kust ta Maki nime teab? Nägu tuli Makile tuttav ette, aga kust? Ja siis see tabas teda. Poiss tema klassist, tema naaber, poiss kes kadus saladuslikult.
"Ricardo?"
Mees naeratas ja aitas Maki püsti.
"Nii et sa ikka mäletad veel."
Ta viipas oma kaaslasele, et see lähemale tuleks.
"Greg, see on Maki Tenesewa..."
Kõik edaspidine oli summutatud valjude raksude poolt, kui põrand, seinad ja lagi pragunesid ning tuba täitus koheselt veega. Maki kaotas Ricardo silmist, kuid kuulis veel ennem teadvuse kaotamist tema summutatud karjet.
"Maki!"

Reinchardi Kool - IV Uus ruum

Pärast viie minutilist vaikuses seismist, küsis Edward.
"Noh, mis sa välja nuputasid?"
Maki pööras vihase pilgu Edwardi poole ja käratas.
"No kurat, ma ei saa ju mõelda, kui mingi totaalne..."
Maki jäi järsku vait, vaadates seina ääres olevat akende virna. Kuidas Kumori ta Charlene'i juurde oli viinud? Ta vahetas lihtsalt uksel lingi ära. Äkki töötab see akendega sama moodi? Maki hakkas järsku tuba läbi kammima, otsides linki, kuid kahjuks polnud toas ühtegi lingi molekuligi. Edward vaatas kuidas Maki paaniliselt mutrite hunnikus tuhnis ning haigutas siis valjult.
"Ma lähen ja puhkan silma veidi ja ma soovitan sul sama teha, pole mõtet ennast üle mõelda. Sa võid minu telgis puhata kui tahad."
Maki keeras ennast aeglaselt Edwardi poole, nii vihane pilk silmis, et Edward automaatselt kaks sammu tagasi astus. Maki surus ühe oma rusikas käe teise pihku, nii et luud raksusid.
"Kuradi pervert, unista edasi, et ma sinu telki tulen. Ma saan siin kah väga hästi hakkama."
Edward, Maki käitumisest hirmutatud, ronis ruttu aknast välja ja hõikas.
"Puhkus pool tundi!"
Mõne minutiga polnud põllumaal enam ühtegi inimest näha, kõik olid telkidesse kadunud. Maki pani silmad kinni ja hingas sügavalt sisse. Mida Kumori oma vihjega mõtles? Kui Maki uuesti silmad avas ja akende virna vaatas, tuli talle mõte. Äkki see isegi töötab? Ta haaras endale riiulist vajalikud tööriistad ja hakkas akent seinalt maha võtma. Kui ta akna lõpuks eest sai, viskas ta selle naerdes põrandale. Nüüd oli seinas lihtsalt auk ja selle taga, paeguse toa pikendus. Maki võttis hunnikust esimese akna ja kinnitas selle sinna, kus seinas nüüd auk oli. Maki astus sammu tagasi ja vaatas läbi akna, mis nüüd viis ruumi mille põranda all ja seinade taga näis olevat vesi, vaikselt lainetades. Maki lõi aknal klaasid katki, sest ka sellel aknal puudus link ning ronis läbi selle uude ruumi.

Reinchardi Kool - III Sektor D9

"Noh, Maki, minu nimi on Edward. Esimese kommuuni juht ja hetkel kõige kauem siin olnu."
Niimoodi tutvustas Maki vastas istuv poiss ennast. Ta tõmbas taskust välja kokkumurtud paberi ja ulatas selle Makile.
"See on kogu põllumaa kaart. Ainus ala mis veel uurimata on sektor D üheksa. Kui ma tohiksin paluda, siis kas sa läheksid ja uuriksid seda ala?"
Maki kehitas õlgu.
"Ega mul niikuinii midagi paremat teha pole. Kuidas ma sinna saan?"
Edward näitas ühe nööri poole, mis ühelt poolt viis aknani, teiselt pool aga kadus silmapiiri taha.
"Mine mööda seda, kuni nöör lõppeb. See on kõigest umbes kahe tunnise jalutuskäigu kaugusel."
Maki tõusis püsti ja hakkas mööda nööri edasi sörkima, oma kooli jooksumeeskonnas olemine tuli siin suureks kasuks. Esimesed kilomeetrid peaks ta jaksama vabalt ära joosta. Pärast veerand tunnilist jooksu, tuli Makile meelde, et ta pole midagi söönud ega joonud ja järsku ei suutnud ta enam edasi joosta. Ta vajus hingeldades heinale põlvili, hoides oma valutavast kõhust kinni. Järsku kuulis ta juba endale tuttavat meeshäält.
"Sa nii vähe pidasidki vastu või, Tenesewa-san?"
Maki tõstis pilgu ja nägi enda ees seismas Kumorit. Kumori viskas Maki ette veepudeli ja riided ning keeras seejärel selja.
"Need on kingituseks meistri poolt."
Maki haaras koheselt veepudeli ja jõi selle tühjaks ning hakkas ennast siis riidesse panema.
"Kuhu sa siin üldse tormad niimoodi?" küsis Kumori.
Maki silus veel riideid ennem vastamist.
"Sektorisse D üheksa, ust otsima. Sa võid nüüd ümber keerata."
Kumori pööras oma näo naerdes tagasi Maki poole.
"Ära ütle, et sina kah usud seda legendi, et uks asub kusagil põllumaal."
"Aga miks ma ei peaks? Sees ju ust ei olnud."
"Tenesewa-san, kuna sa meistrile meeldid, siis ma ütlen sulle seda. Mine tagasi sisse ja mõtle natukene, tuleta meelde kuidas ma sind meistri juurde viisin."
Siis Kumori kadus. Maki vaatas sinna, kuhu sektor D üheksa peaks jääma, lõi siis käega ja tormas tagasi maja juurde. Kui ta Edward nägi, et Maki juba tagasi on, astus ta mureliku näoga Maki juurde.
"Mis viga, Maki? Kas sa leidsid ukse?"
Maki tormas vihaselt Edwardist mööda, karjudes.
"Mingit ust ei olegi! Sa oled siin juba kolm kuud olnud, kuidas sa sellest aru pole saanud?"
Edward haaras Maki käest kinni ja küsis.
"Kes sulle seda ütles?"
"Kumori, mees kes paistab olevat Charlene´i lemmik."
Siis tõmbas Maki ennast Edwardi haardest lahti ning ronis aknast sisse. Ta vaatas toas ringi ning vajus mõtesse. Kogu põllu peal olev rahvas kogunes akna juurde ning Edward ronis Makile järgi, jälgides teda hoolikalt.
"Mida sa mõtled?"
Maki ohkas sügavalt.
"Ma mõtlen, et ma leian siit väljapääsu sama kindlalt kui mu nimi on Maki Tenesewa."

Faehlmann

Mööda hilisõhtust Tartu tänavat kõndis üksik joodik mööda Toomemäge, mida rahvas enamasti vältis. Kuigi jah, Toomemäel asus üks Tartu kõige tugevamaid ehitisi, Tartu linnus ja Toomkirik, asus seal ka Tartu kõige kardetum hoone, Anatoomikum, Faehlmanni palee. Just selle ehitise ees, jooksis joodiku ette üks lühike kogu, sinises rüüs. Joodik jäi kääbust vaatama ja pärast mõnehetkelist uurimist küsis ta: "Oled sa päkapikk?"
Kääbus hakkas kõva häälega naerma ja vastas kähiseva häälega: "Ei, sa vana räpane parmaat. Mina olen Plink, ma usun, et sa oled minu kohta kuulnud."
Joodik vajus sügavasse mõttesse ja pärast mõneminutilist piinliku vaikust, tuli mehe näole hirm, kui ta aeglaseslt mõned sammud tagasi astus.
"Ei, palun säästa mind. Isand Faehlmannil pole minuga midagi peale hakata. Ma olen täis nagu tinavile, minusugusest ei saa head surnut," palus joodik oma elu eest, samas kui Plinki näole ainult naeratus ilmus. Joodik keeras ümber ja avastas, et tema taga seisis teine samasugune lühike mees, ainult kollase rüüga. Mees vajus põlvili kahe kääbuse vahele ja Plink hüüdis uustulnukale: "Kus sa nii kaua passisid Plonk? See mees on juba kõva kümme minutit siin passinud."
"Anna andeks, Plink, aga mõni meist tahaks öösel magada kah. Ma olin terve päeva sõdurite juures kasarmus, tead kui hullult need kuumad rauad valutama jäävad," vastas kollases rüüs Plonk ja tõmbas oma vöölt nööri. Joodik vajus pisarates maapinnale kõhuli ja karjus: "Palun! Ma palun teid! Ärge tapke mind!" Plink naeris kõva häälega ja hüppas joodikule selga, tagudes teda oma käte ja jalgadega igale poole, haaras tal juustest ja peksis ta pead vastu maad. Joodik ainult nuuksus, kuni ta teadvuse kaotas ja vereloiku magama vajus.
Tartu Toomkiriku kellad lõid kolm korda, see tähedas, et jällegi oli tänavatelt leitud laip. Linnuse valvurid kogunesid Toomemäel lebava joodiku laiba ümber, kuhu peatselt saabus ka üks Toomkiriku preester. Üks valvuritest kükitas laiba kõrvale maha ja ütles: "Lõhnab viina järgi, isa Baer. See ei pruugi üldse Faehlmann olla."
Preester, isa Baer, vaatas laipa hoolikalt ja pööras siis selja. Hinganud sisse suure sõõmu värsket õhku pöördus ta tagasi sõdurite poole ja ütles: "See ei ole lihtne joodiku kukkumine olnud, kallid Tartlased. See on kohe kindlasti Faehlmanni käsilaste, Plinki ja Plonki töö. Kas teist keegi tunneb selle vaese mehe ära?"
Sõdurid raputasid kõik pead ja loivasid tagasi oma tööpostile, välja arvatud see kes mehe kõrval kükitas.
"Kas teda on võimalik takistada, isa Baer?" küsis ta arglikult toonil.
Isa Baer vaatas sõdurile otsa ja keeras siis oma pilgu Anatoomikumi poole. Oma käsi rusikasse surudes vastas preester: "Muidugi, Jakob. Seda võin ma sulle sinu poja, Max Hurda, nimel lubada.

Vahepala

'Ommik. Eile käisin laulupeol, aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub hoopis see, mida ma Tallinnas olles mõtlema hakkasin. Käisin vanaema juures, ta elab korteris millel on hoovi peal ka mänguväljak. Tabasin ennast mõttelt, et kunagi elan ma üksinda, ei mitte üksinda vaid päris oma loodud perega. Kunagi lähen ma päris omaenda tütre või pojaga mängima mõnele mänguväljakule. Kunagi õpetan ma omaenda last rääkima ja kõndima, nagu ma seda preagu oma väikese vennaga üritan teha. Avastanud ennast sellisetelt mõtetelt, mõtlesin ma järele ja ma olen ka varem selliseid asju mõelnud. Näiteks siis, kui ma Saskia ja Pääsuga mänguväljakul käisin. Isegi siis kui ma üksinda oma toas öösel aknalaual olen istunud ja tühjusesse vahtinud. Muidugi need mõtted varieeruvad, laste asemel lemmikloomad. Perekonna asemel üksinda elamine. Ja noh, loomulik mina, ma ei mõtle neid mõtetena vaid kuradima juttudena. Aga siiski, natukene hirmutav on mõelda, et need kunagi ka reaalsuseks saavad. Mis veelgi rohkem mind häirib, kas minu jaoks natukene vara niimoodi mõelda pole. Ma olen alles 16, kuigi jah, enamik Ameeriklasi on selleks ajaks juba lapse saanud, või on parasjagu last saamas. Eks ma siis pean lihtsalt taluma neid mõtteid, sest eks ole natukene tore kah sellistele asjadele mõelda.

Reinchardi kool - II Klassiruum number 1

Kumori näis ehmuvat seda nime kuuldes. Tema meister naeratas ja lausus.
"Ära muretse, Kumori, ta pole Jaapanist. Kui mu info õige on, oled sa pärit Ameerika Ühendriikide pealinnast?"
See viimane oli küsimus Makile, kes vastuseks noogutas.
"Minu nimi on Charlene Reinchard, selle kooli direktor ja ainus õpetaja."
Maki üllatus uuesti. Kas see on siis koolimaja?
"Ilmselt oled sa üllatunud, et see siin kool on," jätkas Charlene, "Tõsi, see ei ole tavaline kool. Ma palun sind nüüd mitte kohe Potterist mõtlema hakatam aga see kool on eriliste annetega inimestele. Ei, ma ei õpeta inimestele maagiat, vaid lihtsaid ellujäämis oskusi. Sinul, preili Tenesewa, aga igasugused anded puuduvad, nii et mul pole õrna aimugi mida sa siin koolis teed."
Kumori, kes oli liikunud oma meistri kõrvale, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva. Charlene'i näole venis õel naeratus ja ta hakkas uuesti rääkima.
"Paistab, et sind tõi siia üks minu kooli vilistlane, kellele sa olid kurtnud, et sooviksid seiklust. Olgu siis nii. Kumori, vii ta klassiruumi number üks."
Ennem kui Maki midagi aru sai, haaras Kumori tal käest kinni ja viis ta ukse juurde, millel oli, siinpool küljes, natukene üle kümne lingi. Kumori vajutas alla vana puidust lingi ning lükkas Maki uksest sisse.
"Ma soovin sulle edu, Tenesewa-san."
Seejärel pani Kumori ukse kinni ja see kadus Maki silme eest. Maki vaatas toas ringi, see nägi välja nagu suure tööriista kuuri sisemus, kuigi siin polnud ühtegi ust. Ainus avaus oli aken, mis valgustas tuba. Maki astus akna juurde ja oli koheselt pimestatud aknast sisse särava päikesekiire poolt. Sädeledes tekkis päikesekiire sisse Charlene.
"See on klassiruum number üks, kust algab sinu seiklus. Sinu eesmärk on jõuda esimesse puhkeruumi. Edu!"
Charlene kadus sädeledes ja ruum täitus esemetega. Ilmusid riiulid, millel olid kruvikeerajad, haamrid, mutrivõtmed ja kõik muud säärased tööriistad. Seinte äärde ilmusid eri värvi ja kujuga uksed ning nende ette hunnikusse iga võimaliku värvi ja kujuga aknad. Kui Maki uuesti aknast välja vaatas, nägi ta seal põllumaad. Põllumaa ise oli rahvast täis, mõnes kohas oli isegi telk püsti pandud. Maki üritas akent lahti teha, kuid avastas, et sellel on link ainult väljaspool. Ta koputas klaasile, lootes, et keegi teda märkab ja akna lahti teeb. Ja keegi märkaski, üks teismeline poiss. Ta tegi Makile akna lahti ning naeratas talle.
"Tere tulemast esimesse! Astu aga edasi ja tutvu direktori haige mänguga."
Maki istus aknalauale ja uuris ümbrust. Väljas oli soe, soojem kui sees. Poiss naeratas endiselt, kui rahvast juurde tuli, et Makit uurida. Maki libistas ennast aknalaualt maha heina peale ja poiss viipas talle, et Maki talle järgneks. Maki kehitas õlgu ja kõndis poisi järel ühe telgi juurde. Seal istus poiss maha ja näitas Makile, et tema sama teeks. Kui Maki maha oli istunud, hakkas poiss rääkima.
"Nagu sa ilmselt juba tead, on see klassiruum number üks, kõige algus. Räägitakse, et kuskil siin põllumaal on uks, mis viib siit toast välja, aga mina pole seda oma kolme siin oldud kuuga veel leidnud. Meil on peaaegu kohu põllumaa ära kaardistatud, aga inimesed hakkavad alla andma, nad ei viitsi enam otsida. Sina oled meie uus lootus, veel murdmata hing. Mis su nimi on?"
Maki pööritas silmi. Here we go again, mõtles ta ja vastas.
"Maki Tenesewa."

Vahepala

Tere! Kauri tahab nüüd välja nuputada, miks ma üldse kirjutan ja kust kurat mu ideed tulevad. Põhimõtteliselt, kirjutan ma enamjaolt selle pärast, et mul tekib idee, mida kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda enda sees hoida, ma pean selle välja laskma. Kust need ideed tulevad? Siiamaani teadmata. Ma võin kuulata laulu surmast ja siis tuleb järsku idee kirjutada koerast nimega Muki, kes läheb aardejahile. See on täielikult ebanormaalne. Kui ma kirjutan, siis ma lülitan ennast muust maailmast välja, ma lihtsalt ei suuda normaalse maailmaga sellel hetkel kontakti võtta, või noh vähemalt mitte normaalselt. Mis mind kõige enam närvi ajab on see, kuna mul mõtted minu juttudest peaaegu pidevalt peas töötavad ja mul mõni hea idee tuleb, pole mul tavaliselt võimalik seda kirja panna. Muidugi, ma ei tea veel kas see idee on hea. Mul pole õrna aimugi mida ma kirjutan, kui ma jutuga alustan. See kasvab alles hiljem mõttega looks. Aga jah... Muidu on elu täitsa ilus ja tore ja puha.

Reinchardi kool - I Sissejuhatus

Tuba, kus selle loo kangelane üles ärkas, oli paksult tolmu täis. Ainus tolmuvaba koht näis olevat tema kujuline laik diivanil. Meie kangelane tõusis aeglaselt istukile ja libistas siis jalad diivanilt maha, paisates õhku tolmupilve. Ta raputas oma blonde juukseid, et oma lokkidest tolmu välja saada ning tõusis püsti. Tema juuste raputamine oli veelgi suurema tolmupilve õhku paisanud, nii et raske oli näha, kus selle toa uks on. Kui ta lõpuks ukseni jõudis, avastas ta hirmsa tõsiasja, uks ei olnudki lukus, mis tähendab, et iga pervert oleks võinud lihtsalt tuppa sisse marssida ja teda ära kasutada. Astunud, läbi ukse, palju puhtamasse ja uhkemasse, enamjaolt kullaga kaetud ruumi, sulges ta enese järel ukse, avastades sellel rippuvat hommikumantli. Alles nüüd avastas meie kangelane, et ta on alasti. Mõlemad toad olid nii soojad, et ta ei pannud seda ennem absoluutselt tähele. Hommikumantli selga tõmmanud ja selle vöö hoolikalt kinni sidunud, astus ta mööda kullatud tuba edasi, järgmise ukse poole. Ta jõudis just käe lingile asetada, kui see alla vajus ning uks avanes. Ukse taga oli pime ruum ja avauses seisis mees. Pikkuselt oli ta lühike, kuid habemetüügas tema lõua otsas oli hästi näha. Meie kangelast pealaest jalatallani uurinud, ütles ta madalal häälel.
"Tere tulemast! Meister arvaski, et te peaks juba ärkvel olema. Oli teil meeldiv uinak?"
Meie kangelane ei vastanud mehe küsimusele, ta pööras oma pea küljele ja lõpuks noogutas tõrksalt. Mees ainult muigas selle peale ja hakkas uuesti rääkima.
"Minu nimi on Kumori, õpipoiss ja hooldaja. Kas te palun järgneksite mulle, ma viiks teid meistri juurde? Tal on väga palju tööd vaja ära teha, aga ikkagist sooviks ta teiega kohtuda."
Meie kangelane, selle asemel, et jälle pead keerata, sulges silmad ja noogutas jälle. Mees tema ees astus tuppa sisse ja tõmbas ukse enda järel kinni. Seejärel võttis Kumori taskust välja kruvikeeraja ja hakkas ukselt linki eest kruvima. Mõne minutiga olid lingi kruvid lahti ja link kukkus eest. Seejärel võttis Kumori taskust teistsuguse, klaasist lingi ning kruvis selle ukse ette. Kui Kumori ukse avas, viis see hoopis teistsugusessse tuppa kui ennem. See tuba oli hästi valgustatud, ning kõik paistis olevat tehtud marmorist. Kui meie kangelane uksest sisse astus, nägi ta ka põhjust miks tuba nii hästi valgustatud oli. Temast paremale jäi aken, mis täitis ka seina rolli ja aknast säras sisse suur ja kollakas kera, päikene. Akna ees, kindlalt põrandale kinnitunud, oli marmorist laud, kujult selline nagu firmades tähtsatel ninadel. Laua taga oli, samamoodi marmorist ja tähtsa nina välimusega, tool. Kumori kõndis laua ette ja kummardus sügavalt.
"Ma tõin tiee külalise, meister."
Üks päikesekiirtest langes toolile ja sinna ilmus sädeledes inimene. Ja päris rinnakas inimene veel pealekauba. See oli naine, mis tuli meie kangelasele miskipärast üllatusena. Naine saatis talle särava naeratuse.
"Tere tulemast! Ma küll ei tahaks kõlada nagu ma oleksin väga ebaviisakas, aga kuidas kõlab teie nimi?"
Meie kangelane naeratas naisele vastu ja vastas.
"Maki, Maki Tenesewa."

Eest werk

Kaarel kõndis läbi metsasalu oma kaaslaste juurde ja ütles: "Olgu, mehed. Nüüd on nii, et keerame otsa ringi. Sakslased on siit juba läbi käinud, meil pole siit enam midagi otsida."
Kaarel ja ta kaaslased kõndisid mööda oma jälgi tagasi, metsast välja. Metsa kõrvalt läks raudtee, mis mõlemal pool silmapiiri taha ulatus. Üks meestest istus raudteele maha ja küsis: "Kuhu me siis nüüd läheme, Kaarel. Sina tead seda kanti kõige paremini."
Kaarel vaatas ringi ja istus siis oma kaaslase kõrvale maha, ning naeratas talle.
"Ausalt öelda, pole mul õrna aimugi kuhu minna, Madis! Me oleme kusagil Viljandi ja Tartu vahepeal, sina peaks seda kohta teadma."
Veel üks Kaarli kaaslastest, teine ja viimane, astus nende mõlemi ette ja ütles: "Äkki läheks kuhugi linna? Seal oleks ennast palju parem varjata."
Kaarel ja Madis hakkasid mõlemad naerma ja mees küsis: "Mis teil on nüüd? Minu arust on see jumalast hea mõte."
Kaarel tõusis püsti ja pani oma käe Kaarli õlale ning sundis ennast tõsiseks.
"Jah, Ivan, kindlasti läheme me otse vaenlase kätte," seejärel hakkas ta uuesti naerma ja Ivan kõndis vihaselt neist kahes eemale, mööda raudteed edasi. Kaarel ja Madis mõtlesid just talle järele minema hakata, kui Ivan joostes tagasi tuli.
"Rootsi rong! Rootsi rong!" karjus ta, nii et mets vastu kajas. Teised kaks kargasid püsti ja kissitasid enda silmi, et paremini näha ja tõesti, Ivani järel sõitis vedur, rootsi lipp peal lehvimas. Poisid tormasid selle peale kohe metsa ja vedasid sealt palgi raudteele ette, karjudes ise Ivanile: "Hõika juhile, et ta hoogu maha võtaks!" Ivan hüppas raudteelt kõrvale ja viipas vedurijuhile, et ta hoogu maha võtaks samal ajal karjudes: "Võta hoogu maha, pljät! Võta hoogu maha!" Vedurijuht vaatas teda arusaamatult ja nägi siis, et teepeal on palk ees. Ta pani pidurid peale ja rong hakkas aeglaselt pidurdama, samas kui poisid palki eest hakkasid ära tõstma, et vedur viga ei saaks. Kui rong seisma jäi hüppasid poisid kohe veduri peale ja juht karjatas neile midagi vigases saksa keeles, kui ta nägi aga, et poisid sellest aru ei saa läks ta üle sorava eesti keele peale.
"Mida te siin metsas ronge peatamas teete, poisid? Kui sakslased sellest teada saavad, on teiega kõik. Ega te ometigi ei looda, et siit midagi röövida on?"
Poisid raputasid pead ja Madis küsis: "Kuhu te sõidate?"
Juht viipas mööda raudteed edasi: "Tartusse! Sealt tõenäoliselt edasi Tallinna ja siis läheb vedur Rootsi tagasi. Lasti edasist käiku ei oska ma öelda."
Kaarel lõi käed kokku ja hüppas rongilt maha: "Siis on otsustatud, mehed. Me sõidame Tartusse."
Madis kiitis seda plaani takka ja Ivan pomises ainult: "Kui mina seda ütlesin, siis see plaan teile küll ei meeldinud."
Vedurijuht lasi poisid enda juurde sisse ja pani vedurile jälle aurud sisse. Sõit algas ja juht ütles: "Te ei vastanud ikka minu küsimusele, mida te siin metsas teete."
Kaarel ja Madis vaatasid teineteisele otsa ja vajusid veduri tahaossa. Ivan aga jäi paigale ja ütles õnnelikult: "Me oleme Sakslaste eest peidus. Need raiped ei oleks iial osanud oodata, et neid metsast rünnatakse."
Juht hakkas selle peale ainult naerma.
"Teate, poisid, selline mäng on mõttetu. Minge parem tagasi oma kodudesse ja mängi natukene oma arvutimänge."
"Alguses arvasin mina kah, et peaks tagasi koju minema," ütles Ivan, "aga siin metsas on ikka palju põnevam. Me leidsime granaate ja ühes kohas olid püssid kah. Padruneid kahjuks ei leidnud, nii et neist poleks kasu olnud. Seeni oli see eest palju."
Ülejäänud reis jätkus vaikuses. Natukene ennem Tartut võttis vedurijuht hoo maha ja ütles: "Noh, poisid. Nüüd hüpake välja ja lipake sinna kuhu iganes te minna tahate."
Poisid võtsid ritta ja hüppasid üksteise järel liikuvast rongist välja, maandudes pehmele heinale. Sealt kõndisid nad mööda raudteed edasi Tartusse, mis ei olnud eriti kaugel. Linna piiril ei pidanud neid keegi kinni, nagu ka mitte linnas sees. Kaarel muutus rahutuks ja hõikas valju häälega: "Kas te kuradi sakslased tõesti ei valvagi siis oma vallutatud linnu?!" Teised kaks haarasid selle peale Kaarlist kinni ja vedasid ta lähimasse põõsasse. Seal rabeles ta ennast lahti.
"Mida kuradit te teete? Te ju näete, nagu minagi, et Tartu on saklastest tühi. Olge nüüd, mina olen Tartlane, ma tean kuidas siin asjad käivad. Mitte keegi ei anna meid ülesse."
Madis surus Kaarli mulla sisse maha ja vastas sellele: "Noh ja mina olen Viljandist ja ma tean kuidas teil raiskadel siin Tartus asi käib. Näkku on sõber, selga lööb aga noa."
---- Põline Tartlane

Pealkirjata suvaline jutt

Kes oleks osanud arvata, et see ongi kõik mida vaja läheb, et seda lõpetada. Üks mees noaga ja see on läbi. Kas tõesti on elu nii habras asi? Kas ma siis ei saa midagi teha, et seda muuta. Ma pean saama ju ometigi kuidagi teisi kaitsta, et nendega niimoodi ei juhtuks. Aga oota, kuidas ma praegu mõelda saan, kui ma surnud olen? See ei ole järelikult veel kõik, mis tähendab, et kuidagi ma ikkagist peaks saama midagi teiste jaoks teha.
"Ei!"
Kust see hääl tuli? Minu ümber on kõik tühi, see ei saanud kusagilt tulla, see pidin mina ise olema.
"Sa oled jõudnud viimasesse punkti. Sinu aju töötab veel viimased sekundid, mis sinu jaoks tundub palju pikem aeg. Miljardid mõtted läbivad su aju selle ajaga."
Sellisel juhul võiks see kuradi hääl vait jääda, sest mul on veel viimane võimalus püüda kinni see mõte, mis mind tagasi viiks. Mingi viis peab ju olema... See ei saa olla lõpp. Mul on veel nii palju teha. Ma pean teda hoiatama. Ma pean ta päästma. Elu on liiga habras, et lasta tal seda hävitada. Palun laske mind tagasi. Palun...

Hullu Jutud

Eile leidsin ma maast ühe põneva asja. See oli üks kivi, mille ühele poolele oli kirjutatud inglise keelne sõna Love ja teisele poole Teie nimi. Ma ei tea, miks selline kivi maas lebas, aga ma tahaksin selle Teile kinkida. Ma jätsin selle praegu oma tuppa, aga ma toon selle meie järgmisele kohtumisele kaasa. Samuti, Oskarit ei ole ma näinud, see eest tuli madamé Jänes eile minu juurde. Ta ütles mulle palju uusi põnevaid uudiseid oma sugulastelt ja samuti kinkis mulle midagi, nii et ma olen päris palju uusi asju saanud. Mis ta mulle kinkis? Ta kinkis mulle tühja päeviku ja pastaka. Nüüd saan ma kõik vajaliku üles märkida oma elu kohta, enam ei jää mitte midagi mul selle raamatu eest saladuseks. Ei, ka Teie eest ei hoia ma ühtegi asja varjul. Kas selles on midagi halba? Olgu, ma siis lähen nüüd tagasi oma tuppa. Et Teil ikka hästi läheks ja Te oma elus ka leiaksite aega armastuseks.
---- Paberitega hull

Hullu Jutud

Mul on Teile halbu uudiseid. Eile õhtul lahkus Oskar meie hulgast. Kas Te ei teagi kes Oskar on? Ta on mu toakaaslane siin. Ta on mind õpetanud sellest ajast saadik kui ma siia tulin. Mõnikord istus ta isegi minu kõrval kui ma Teiega rääkisin. Ah, ei ole vaja vabandada. Ma saan aru, elu on kiire. Teil on ju vaja inimesi aidata kah. Teid huvitab kas Oskar on surnud? Seda ei oska ma öelda. Kui ma eile oma tuppa läksin oli ta kadunud. Ei mingit kirja ega midagi. Äkki saadeti ta tagasi koju? Oi kui tore oleks teda jälle näha kui ma siit välja saan. Mis mõttes Te loodate, et ma Oskarit enam ei näe kui ma siit välja saan? Oh, ärge vabandage. Mina olen see kes peaks vabandama. Ma täiesti mõistan, kui Teil pole soovi oma eraelust rääkida. Milles siis asi on kui mitte selles? Unustame selle jutu. Ma ei soovi roose meie vahele kasvatada, et nad meid mõlemit torkida saaks.
Kas keegi on Teile öelnud, et teie silmad on ilusad nagu tähevalguses öö lõuna Prantsusmaal? Ei olegi või? Kuidas see ometi võimalik on? Olgu, vabandust, et ma jälle teemadest kõrvale kaldun. Olen ma Oskarit näinud? Ei ole, kahjuks mitte. Viimasel ajal on mul üldse nii üksik olla. Ma ei ole isegi unes neid toredaid pärdikuid näinud. Neid toredaid pruunikarvalisi sinisilmseid pärdikuid, tantsimas roosade pikakarvaliste elevantite ees. Kas te suudate ette kujutada kui toredalt nad tantsivad? Kas Teie mõistus suudaks näha nende tantsus kirge, isegi erootikat? Seda ma kartsingi. Järelikult ei ole mul Teie jaoks midagi rohkemat teha.
------ Paberitega hull

Hullu Jutud

Kas sa oled kunagi seisnud raudtee ääres ja täiesti nõutult kaugusesse? Mina olen ja ma ei oska kirjeldada kui hea tunne see on. Lihtsalt seista ja oodata millal rong tuleb. Ma kardan, et selle pärast ma siin olengi. Ühe korra kui rong tuli, kui ta peaaegu juba kohal oli, jooksis üks mees minu juurde ja viis mu minema. Edasi ma ei mäleta mis juhtus, kuid nüüd olen ma siin. Nüüd olen ma siin ja räägin Teiega. Aga miks mind siia toodi? Kas keegi oskaks mulle vastata? Mulle öeldi, et mu ajuga on midagi viga. Mulle öeldi, et ma näen ja teen asju mis on võimatud. Kas selles on siis midagi halba? Kas Teie ei tahaks olla aegajalt nagu mina? Kas Teie ei tahaks kunagi Teie ise olla, mitte see keda Teile peale surutakse?
See maja kuhu mind toodud on, on täitsa tore. Mind ei huvita see, et siin aegajalt veidraid asju juhtub. Inimesed siin on minu vastu nii lahked ja mu tuba on alati täis uusi ja põnevaid asju. Te tahate teada mis asju mu tuba täis on? Noh, iga päev on seal uued asjad. Näiteks eile õhtul kui ma magama läksin oli mu tuba täis tumepunaseid roose ja kui ma hommikul ärkasin olid roosid asendunud sõnajalgadega. Aga vaadake, Teile hoidsin ma ühe roosi alles. Võtke-võtke, siin pole midagi karta. Eks ole ju ilus? Eile sain ma tuttavaks mehega, kes on tõesti peast täiesti soe. Ta nägi läbi toa kõndimas roosasid elevante. Iga loll oleks aru saanud, et need ei ole elevandid vaid madamé Jänes oma uue kleidiga. See on ikka täiesti imeline mida siinsed elanikud kõike usuvad. Veab, et neil olete Teie ja mina. Meie kahekesi oleme vist ainsad terve mõistusega inimesed siin.
---- Paberitega hull