Vahepala

Üks asi Kaitseväe kohta peab paika. Siin on aega mõelda. Mina olen siin palju mõelnud. Võib olla isegi liiga palju. Oma tulevikule. Kui ma siit ükskord välja saan, siis tuleb tõsiselt ennast kätte võtta ja tagasi kooli minna. Haridus omandada ja siis tööle minna. Minna tööle oma tuleviku nimel.
Üks neist tuleviku plaanidest on end Kaitseväega jäädavalt siduda ja astuda tegevteenistusse. See kätkeb endas aga mitut aspekti, mis mu mõtteid kahtluse alla seavad. Neist peamine on: aga kümne aasta pärast? Lihtne ja loogiline küsimus, millele mul vastust ei ole. Võib-olla mulle meeldiks see ka kümne aasta pärast. Võib-olla mitte. Siin on see jama, et ma harjun kõigega maru kiiresti ära. Ka teenistusega olen harjunud. Ja tundub nagu... Võiks ju?
Plaan number kaks. Sisekaitse akadeemia Politseikolledž, kus siis kõrgharidus omandada. Ahjaa. Kaitseväe juures jäi mainimata Sõjakooli mõte. Aga jätkame politsei kooliga. Mulle, ma arvan, täitsa meeldiks see töö. Ma oleks, ma tean, selles hea. Kui mitte suurepärane. Ja ma saaksin sellega ka vabalt hakkama. Aga mis mind siin siis takistab? Kui aus olla. Siis ma ei teagi. Äkki see, et ma olen oma elu viimastel aastatel siiski suuresti teatriga sidunud ja ma ei suuda sellest kinnisideest lahti lasta. Ma ei tea. On või ei ole. Eks näis. Äkki lõpetan siiski seal.
Kolmandaks ja ka (hetkel) kõige tõrnäolisemaks on Viljandi Kultuuri Akadeemia. Üllatav, kas pole? Olgu. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte neile kes mind teavad. Aga eriala võib natukene teid üllatada. Huvijuht ja loovtegevuse õpetaja. Aga olgem ausad, siin ei tea enam mitte ainult mina, vaid teie ka, et ma oleks selles hea. Ma saaksin seal hakkama ja tõenäoliselt armastaks ma oma tööd väga. Ja mu töö armastaks mind. Kas pole?
Mida ma siis kardan? Miks ma seda ära ei tee?
Põhjus on üpriski lihtne ja ei tule ka ilmselt üllatusena. Ma ei ole kooliks loodud. Vist. Või samas. Olen ka. Aga noh. Ma ei oska seda selgitada. Ma pole veel jõudnud erialale, mis on see, mida ma kindlalt tahaks teha. Neid on. Ma pole neid lihtsalt veel õppinud. Ma olen üpriski saamatu õpilane. Kuna põhikoolis ma väga ei õppinud, see oli minu jaoks liiga lihtne ja gümnaasiumis oskasin ma ka ainult neid aineid mis mind huvitasid, samuti neis ei olnud mul väga vajadust õppida. Ma ei oska õppida. Ma reaalselt ei tea kuidas istuda maha, võtta materjalid lahti ja õppida. Või noh. Ma tean. Ja teoreetiliselt oskan ka. Aga minu viga on see, et ma leian muud tegevused alati palju huvitavamad. Ma lasen end kergesti kõrvale juhtida sellest, mida ma peaksin tegema.
Teenistuses on mul aega olnud õppima õppida. Eriti siin parameediku kursusel. Aga ikkagist kardan ma tuleviku pärast, sest... Sest... Siin mul pole valikut. Mul pole niikuinii midagi targemat teha kui õppida. Ja tühja passida ma ei viitsi. Niisiis ma õpin ja annan endast parima. Aga tsiviilis? Kas ma tsiviilis ka suudan?
Jah. Ma suudan. Ma tean seda. Ma pean end lihtsalt kätte võtma. Ma pean selle lihtsalt ära tegema. Eksju onju? Jah. Jah. Jah.
Hoiame hinge kinni ja loodame, et mul teenistusest vähemalt mingitki kasu on.

Tühjad tänavad ja üks vilkuv tänavavalgusti. Ülejäänud isegi ei tööta. Kaugemalt on kuulda puude kohinat, kui tuul läbi nende latvade sasib. Ja siis. Järsku. On kõik kohad täis sireene. Mööda seda sama tänavat kihutab politseiauto, tema kannul kiirabi. Nad jõuavad sündmuspaika.
Kõnniteel lebab maas inimene. Ta elab veel, seda on ta silmadest näha. Aga vaevu. Parameedikud hüppavad auto pealt maha ja alustavad haava verejooksu peatamisega. See tuleb mehel kõhust. Sealt ei voola lihtsalt verd. See on liiga tume ja tahkema välimusega selle jaoks. Teisest haavast pressib välja mehe soolestik.
Politsei ei passi niisama. Nad jooksevad lähedal olevatesse tänavatesse, et leida nende haavade eest vastutav.
Mees vaatab tema ees askeldavat parameedikut, kes talle naeratab.
"Teate, et meedik ei tohi valetada?" küsib meedik rahulikult, jätkates vastust ootamata, "Teiega saab kõik korda. Kuulete? Me viime teid kohe haiglasse. Härra, ärge muretsege, me päästame teie elu."
Mees üritas midagi öelda, kuid see osutus võimatuks. Kiirabi tõstis ta kanderaamile ja toimetas autosse.
Politseinikud olid ka tagasi jõudnud.
"Me ei leidnud kedagi. Teil on meie number," ütles üks neist paraneedikutele, "Helistage kui ta jälle teadvusel on."
Meedik noogutas ja kiirabi sõitis minema.
Politseinikud vaatasid üksteisele otsa.
"Kas me peaksime Tema kutsuma?"
Teine politseinik noogutas.

Vahepeal 11

Ammuste aegade
õpitud tarkused
Suruvad peale.
Ka neile,
kes tahaks kõige lollimad püsida.

----

Tänavad.
Tuttavad Taaralinna märjad uulitsad,
kus jalutavad üksik joodik,
märg koer
ja lõhkiste sukkadega tüdruk.
Täpselt nii, nagu sa nad aastaid tagasi jätsid.
Miski pole muutunud...
Kui ehk ainult sina.

----

Sina.
Ootan rannas,
justkui sündimata imet,
inimest, kes lubas,
ta vandus, et just sulle
andub.
Ja sina jäid jälle uskuma.
Aga elu läheb edasi.
Ja mida sa vigadest õppinud oled?
Kordamine on tarkuse ema.

Vahepeal 10

Vahepeal veel. On mul olnud aega mõelda. Elu ja olu ja kõige muu üle, mis üldse võib ette tulla. Tulevikus on nii palju võimalusi! Rohkem kui varem.  Nagu ausalt kes oleks osanud arvata. Ma avastasin alles nüüd, et ma ei pea ainult Tartus olema. Kogu aeg.  Tööd ja kooli ja kõike muud saab ka mujalt. Hea meelega isegi koliks vist eemale. Eriti hea meelega koliks maale. Ehitaks vaikselt maja. Nokitseks selle kallal. Toredad unistused. Seniks. Vait olla ja edasi teenida.