Jõuluootus

Istud ja ootad kuis jõulud tuleks
need pühad,
mil saad jälle kõhu täis.

Nagu varem.

Istud keset inimesi,
kes sind nõnda kehvasti teavad,
sest just kodus mängid sa oma parimaid rolle.

Aga vähemalt on kõht täis ja magada soe.
Täpselt nagu sa mäletasid enne seda
kui otsustasid Kunstis elada.

Ja ootusärevalt istud sa hommikul oma teega akna ääres,
vaatad välja
ning lund ei saja ikka veel.

Selle pärast ongi see
vaid peaaegu nagu need
jõulud mida mäletad
lapsepõlvest.

“Tere!”

Ütles sügistalvel kena neiu baaris.

“Tere!” oli vastus neiule.

Ja järgnes täielik ja absoluutne ignoreerimine. Nagu ikka tavaliselt.

Tuli vist välja, et pole midagi rääkida.

“Jah, vist küll.”
“Mida?”

“Et pole vist midagi rääkida jah.”
“Kuidas?”
“Vahet ju pole.”
Tõesti. Vahet  ei ole.

“Tahad ma ostan sulle ühe joogi?”
“Loll küsimus.”
“Mis siis õige küsimus on?”
“Tohib ma ostan sulle ühe joogi. Usu mind, läheb naistele paremini peale.”
“Võib-olla.”
“Jah, see tahad. See kõlab nagu oleks tegemist alkohoolikuga.”
“Tohin siis või?”
Naratus. Noogutus. Õnnestus.

“Mina pole kunagi kellelegi kätt ette pannud, kes arvab, et selline asi võiks töötada.”
“Kas see siis ei töötagi?”

“Ei. Ainult joogiga sa küll õiget naist ei saa. Proovi uuesti.”
“Ma ei proovigi.”

Naeratus. Noogutus.

“Ma ei ole siin naist otsimas.”
“Mida siis?”
“Üheõhtu loomingut.”
“Looja oled siis?”
“Mitte rohkem kui sina.”

“Olgu. Ütleme siis nii.”

Looming

Ausalt öeldes, on väga raske olla "loomeinimene". Jah, vaadake, ma ikka loen end selleks. Aga minu looming? On selles kaunis blogis ainult. Jah, see üks raamat, mille me Einastoga välja andsime ja omadega nulli jõudsime. Oli tore, väga tore. Hea ja huvitav kogemus. Aga... Ma ei tea. Võib-olla pole vajagi. Ma ei tee seda ju selleks, et saada suureks ja kuulsaks (välja arvatud hästi väike osa, aga see on kõgil, kammoon). Mõte on kusagil mujal. Ja ma vahel kaotan selle mõtte ära. Päris tihti isegi. Selline... Identiteedi kriis. Kes ma siis täpselt peaksin olema? Keda ma oma loominguga tabada tahan? Vahel on ühiskonnakriitiline värdjas, vahel kirjutan... lihtsatest asjadest. Aga oma häält mul ei ole. Vist. Või noh. Hääl on, aga see on jäänud kähedaks ja vaibunud. Ma ei tea ise ka enam, keda ma kõnetada tahan. Tõenäoliselt iseennast (see sama tekst on selle parim tunnistus). Mõtteid on peas päris palju. Aga, kujutate ette, need ei tule välja. Lihtsam on teiste mõtted paberile panna (näiteks on Kaarel Lehtsalu "Taevatee"), aga neid on imelik avaldada. Samal põhjusel ma ka sedasama taevateed kusagil avaldanud pole. See on Kaarli mõte, minu teostus. Aga see pole minu mõte. Ma panin selle lihtsalt kesta. Naljakas, kuidas vahel on teistel lihtsam sind sõnastada kui sinul endal.
Äkki oleks aeg see... see... "kunst" oma vasakule käele kõrvale tõsta ja tegeleda millegi muuga. Joosta oma kehast välja, suunata kogu see energia mujale. Sest sellest ei tule midagi välja. Võib-olla. Äkki. Ehk. Kes kurat teab,
Aga, Minu küsimus jääb. Quo vadis, Kauri?

Vahepeal 20

Ja läbi ta ongi. Mis ma oskan öelda. Huvitav oli. Loominguliselt tihtipeale väga pidurdav. Kas siis reaalselt täiesti panigi pidurit või siis, kui tuli hoog peale, polnud sellega võimalik tegeleda. Eks paar head asja ka sündis. Aga enamjaolt suvaliste märkmikute lehtedele või vihikutesse, jäädes hilisemaks avastamiseks.

(Siia pidi midagi veel tulema, aga ei tule.)

Külmas õhus peegeldub hingeõhk mulle endale vastu. Ainus soe asi minu juures hetkel. Vaadates ringi näen asjalikkust ja tahtejõudu. Väga palju tahtejõudu. Jõuan arusaamisele, et see, mida nende kõigi kohta räägitakse, ei pea paika. Ainult mõnele. Jah, nendega on raskem, aga iga viimane kui üks on seda raskust väärt.
Süütan veel ühe sigareti ja istun kanderaamil. Lõke kumab nüüd sooja ümbrusesse. Ma tunnen oma varbaid jälle. Üllatav.
Peaks magama minema, aga ei taha. Hea on olla.
Prõksatus. Üks ilmub veel lõkke juurde. Viipan talle, et ta istet võtaks ja heidan halgu lõkkesse. Muigame vaikuses ja temagi süütab sigareti.
Ei. Magama. Magama. Magada.
Ärgata. Kiiresti. Riidesse, asjad kokku ja valmis.
Ma olen valmis. Mis nüüd?

Vahepeal 18

Teenistus on tapnud minus kõik tsiviilse.
Teinud minust kaitseväelase. Sõduri. Allohvitseri.
Nad on õpetanud mind haavama ja ravima, ning sealjuures ise mitte haavuma.
Nad on õpetanud mind tagasi tulema elusana, kohtadest, kus elu ei ole.
Nad on õpetanud mind tooma tagasi elusana neid, kellel muidu elu ei oleks.
Jube on mõelda.
Aga mina tulen tagasi.
Mõned ei tule. Nendest kunagi.
Mõne jaoks on meie üksteist kuud kogu elu.
Mõni ei teagi elu, vaid ainult sõda.
Rõõm ja õnn on nende jaoks täiesti midagi muud.
Tunnen end abituna.

Vahepeal 17

Ma tahtsin sulle öelda.
Tere.
Ja kui ma selle ära ütlen, siis ei ole ta enam üldse nii eriline. See ei ole enam hirmus. Ega põnev. Nüüd järsku on see igav.
Ma enam ei taha, läheme tagasi?
Ei, ei pea. Kui sa ei taha, siis tõesti võib kõik jääda samaks. Sama on ka hea. Hea on kasutada vahel ka pead. Eriti siis kui sa pead.
Tead?
Sain aru. Saime aru.
Ma ei emmanud sind enne magamajäämist, kallistasin hoopis patja.
Ja paar päeva hiljem tundus su hääl telefonis nii võõras.
Korraks ma polnud kindel, kas see üldse oled sina.
Aga olid.
Sina. Mina. Meie.
Ju sealt see häälemuutus tulebki.
Onju nii?

VIVA LA FRANCE

Seda nädalavahetust iseloomustab kõikjal sinine, valge ja punane. Solidaarsus avaldus neile, kes Pariisi terrorirünnakus hukkusid ning ka neile, kes ellu jäid. Kogu maailm tahab öelda: me oleme teiega. Sirvin lõustaraamatut ning viskab mullegi ette nupu, mis soovitab mul oma profiilipilti muuta. Aga ma ei tee seda. Mitte, et ma ei tunneks kaassa neile, kes kannatavad. Ma lihtsalt ei suuda panna end seda nuppu vajutama: “Vaata, ma hoolin! Aga tegelikult mind ju ei koti väga… sest minu elu ei mõjutanud see mitte üks põrm”. Jah. Vajutasid nuppu. Sa tunned vajadust näidata kõigile, et sa tunned kaasa, et sa toetad. Aga mis järgmiseks? Millise sammu sa nüüd astud? Jup, nagu ma arvasin. Mitte ühtegi. Varsti tuleb midagi muud ja siis on juba uus filter su profiilil. Väga tore. Ühiskonnateadlik rahvastik.
Probleemile see lahendust ei paku.

Samas jällegi… Mis probleem? Kelle jaoks probleem? Sest olgem ausad, karm tõsiasi: me oleme liiga ebaolulised, et meie jaoks sellistest asjadest ohtu oleks. Meid ei ründa terroristid, sest mitte kedagi ei koti, mida meie teem või arvame. Me ei otsusta midagi. Me sörgime teiste kannul, tagudes oma vabadusega endile vastu rinda. Jajah. Sama vabad kui kõik ülejäänud.

Samal ajal, kui teised oma profiilidel värve muudavad sorteerin mina pataljonis toidupakkide ülejääke kastidesse. Need lähevad toidupangale, et puudust kannatavad pered saaksid süüa. Nende kohta fesaris filtrit ei ole. Prantslased on olulisemad. Ma ei vihja millelegi. Lihtsalt mainisin seda.

Me muudame oma profile ja tunneme kõigile kaasa ja oleme tolerantsed ja võtame ka pagulased kõik vastu ja üleüldse, me lahendame kõik maailma hädad ära. Me oleme head inimesed, sest kõik teevad seda praegu. Aga kas me probleemi ka lahendame? Kas sellele probleemile üldse on lahendust?
Me oleme ususõjas. Usu või ära usu. Ristisõjad jätkuvad, aga pooled on vahetunud. Islam tungib sisse igast poorist. Meid ootab ees kriis, ükskõik mis me teeme. Kriisist väljatulekul kätte jäävad kaardid sõltuvad aga praegustest tegudest. Äkki me ei peaks sõjaajal ikkagist nii lahked olema? Ehk peaksime me vahel ka oma peaga mõtlema, mitte minema selle üldise vooluga kaasa? Ma tean, soda on jube ja tapmine jubedam. Aga kui keegi mind tulistaks, mist e arvate, et ma ei laseks vastu? Kui sina ei jäta mulle valikut…. Nüüd mõelge kõik hästi järele: kas me peaks istuma oma arvuti ees, sini-valge-punaseks võõbatud näoga või äkki läheks sama meigiga tänavale ja nõuaks, et selle eest vastutavad saaks, mida nad väärivad. Ja mida väärib keegi, kes on nõudnud sadu elusid? Mõelge hästi järgi; kui lahked ja sõbralikud te tegelikult olete.

Mõelge enne kui tegutsete. Sest siis saavad ehk teie mõtted ka teoks.

Elagu Prantsusmaa! Elagu vabadus! Elagu võrdsus! Elagu vendlus!

See on minu kaastundeavaldus.

Ütle millal see tabab

See löök näkku

mis  kainestab meeled,

mineviku meene

Minult, sinule.

Minu naer kajab öösse,

Tajudes võnkeid

mida mööda sõidavad

meie unistused.

Ära ohka,

see on minu töö.

Kui öö on muutunud pikaks

ja uni lühikeseks.

Köhid armastusest

kui mina laiskusest

jätan jälle tõusmata.

See vaikne hääl,  kui sa mulle hommikuks liha praed

on minu vaieldamatu lemmik.

Vahepeal 16

Ma ise oma egoismis olen viimased paar nädalat asju üle lugenud. Samas. Äkki on asi lihtsalt mu hetkelises loomekriisis.
Ja selle edastamise viisis
Nendes sõnades, millel puudub tähendus ja sinu,voi mõne teise hinge, isiklik lähedus.
Ma päästan, või vähemalt üritan päästa, valla väravad ilma, et kõnniks ühtegi tänavat. Lennates, elu eest, kaugusest üritan aimata,mis see võiks olla, mis sihukese hetkel saaks aidata.

Sellest samast, mis tuleneb jamast ja... Mu isiksus on lõhestunud, kõhestun, kõnelus tuleneb et kellele ja millest ma kirjutan, kui sõnad lihtsalt tuimalt ritta ja näkku sul virutan. Kas on see kunst või lihtsalt aimatud jääk, nendest ainetest jäänd, mida tegid. Sina mitte mina. Kui kujutlustes ujusid, anusin , palusin põlvili, et kuulaksid mind ja minu juttu, samas ise nii ruttu, ma räägin.... Riietasin sind mõtetes lahti. Ja mu isiksus, too lõhestund, kahestund hing, mõtles et kõik õhetus paisub mu näkku kui vilksatab sinu rind , millel puhata, korrata, puhata tahaks kasvõi sekundiks. Saad aru nüüd? Düüd, proovi, sest minul ei ole seda süüd, mina, nii mis kole, üritavad teised varjata. Tahaks su juukseid harjata, samal ajal kui minionide film käib taustaks ja aknast särab latern kui majaks, mu jutt jääb vajaka.ajata.mina ja sina.ja sain aru küll. Probleem. Aga homsesse paistab see sama öine valgus, kui uue päeva algust on tiksunud kell. Ole hell.

Mu keha täitev kirgede torm ütleb et kõik justkui on norm, Kui andestada endale mu patud ütlen: ideaalne see vorm kunstis mille aluseks sina ja ilma selleta ei oleks mitte keegi mina. Mida ütles see, kelle nime ei tea, su huultelt lugemas juttu, mida vaenus ei peaks. Ma ei tea, kuhu rihin, aga selgelt sihin sinna, kus on hea. Paradiis on olemas mu sees, kui sinna leiaks tee, maru vahva oleks see.

Mõtlen hetkedest kui retkedest sai võetud mul ette just see, kus tähistaevas, puud, vaevu aimata võis kuud ja huuled, mis tol hetkel veel kõike ju ei täitnud olid juhtumis lähedal, kui vaadeldes kahelda ja aheldan end maa külge. Soovimata teha ühtki vale liigutust, kiirustust, ma heidan samasse pikali, kuhu heitis too plikagi. Ja tähed olid tõesti ilusad. Aga mina arvasin, et miski on ilusam veel. See pärast kõrvale vaatasin. Ja peagi, nagu poleks kahelndki ma tundsin. Huuli magusaid, jalust vaid rabas mind. Ma olin joobunud ja mitte ainult joodud veinist. Ma ei loobunud, tahtsin veel, kasvõi ainult veidi. Kuniks kestab hetk. Mul ikka meenub retk....

Palun. Killuke minust. Sulle. Kingituseks.

Meie,

poolikute poeetide,

vahepealne KOHUSTUS

on praktiseerida

pasapoeesiat,.

et teada saaada mis on hea.

Meie,

poolikute poeetide,

alatine kohustus,

on kirjutada.

Sest me ei saa ilma selleta.

See on osa meie olemusest,

millegi pärast.

Kas sa tead, miks sa teed, mida sa teed?

Meie,

poolikute poeetide,

eesmärk on

LUUA

uut

ja huvitavat

ja kunagi ehk maailma

(kasvõi vaid selle ühe)

raputamine.

Poeet.

Vahepeal 15 - Kollaaž

Ajaarvamine läheb sassi. Isegi ei tea, mitu päeva enam täpselt jäänud on. 5 nädalat? 6 nädalat? Kuuldused käivad, et on 41 päeva minna. Teised jälle kõnelevad midagi 35-st päevast veel. Kes see enam teab, keda uskuda. Usku on siin läinud mujal nii palju vaja. Usu seda ja usu teist aga usu või ära usu, nii on. Kõik.... Kõik plaanid on peapeale keeratud. Mitte midagi ei ole enam alles sellest, kes tuli. Sellest, kes läheb pole midagi kuulda. On vaid mingisugune hetkeline mass, kes pingutab siit ennast läbi, nagu hommikusöök läbi soole. Pressib ja pressib ja enam ei tea, kes kurat vassib. Vaatad aina ringi ja imestad. Aga pole hullu, pole hullu, nagu rääkis too psühhiaater selles (vaimu)haiglas, kust kõik patsiendid jooksu olid pannud.
Vaatan riideid kapipõhjas ja ohkan igatsusega. Igatsusega kanda riideid. Et saaks end varjata. Natukenegi.

... aga rebiti väljakule ja kisti talt tema viimasedki riided seljast. Üks hoidis teda maas, kuniks teine kuulutas platsi ümbritsenud inimestele:
"Vaadake seda meest, siin! Arvab, et ta on eriline. Peab end millekski. Ta arvab, et on meist PAREM!"
Selle viimase lause karjus kõnemees alasti värisejale kõrva.
"Vaadake seda inimvaret. Väriseb. Kardab. Kas see on teie arust kõlblik? Karta? Nüüd, kus maailmas pole enam midagi, mille nimel surra, veel vähem seda, mille nimel elada, see mees kardab."
Kõneleja sülitas.

-"Meie pattude eest on juba surdud"

Vahel ma mõtlen… Jaa jaa, ma tean, et mõtlemine on keelatud. Aga see ei loe. Minul ja mu mõtetel on oma liha mida hakkida. Ja siis ma vajun aina sügavamale nendes mõtetes. Ja et välja tulla… Selleks peab sukelduma. Kõik on pea all ja jalgade peal. Ma ei saa enam isegi aru, mis pidi ma olen. Kes pidi ma olen. Või…

… kes pidin mina olema. Selles… Selles… Maailmas, mida ümbritsevad koletised. Minu koletised. Või ehk olid nad sel hetkel veel meie koletised. Ma ei tea. Ma ei teinud kunagi nii palju narkot kui sina. Selle pärast me ehk nägimegi maailma ühte moodi. Sa olid end tõmmanud kas sama kõrgele, kui olin mina võis siis olid tabanud põhja sama raskelt kui minu kann, mis seal juba ammu istus. Ainus mida ma teadsin, on see, et see on armastus. Mida on valet armastusele kahe… Mehe? Vahel. Mina armastan sind ja sina mind, vennas. See on meie kõigi… Kõige… Tuleviku väetis, see sitt, mida me toodame. Me loome ju omaenda maailma, milles me hiljem peame elama. Kui olla nii putsis, vabandust, nii perses… Kurat, jälle läks nihu. Mis sõna ma peaks kasutama? Kui olla nii all, kui me olime, kas siis olekski saanud sealt miskit paremat välja tulla? Aga tegelikult meile ju meeldib. Sulle meeldib. Mulle meeldib. Meile meeldib.

-“Kohale kohanedes”

Ma olen saanud aega mõelda. Lõpuks, olen ma üritanud asjad paika panna. Äkki on asi selles, et ma elan hetkes ja tulevikus korraga. Mis toob tulevik, kui sa oled saamatu. Tegelikult võib kõik ju minna ilusti. Kõik võib tõusta nagu tuhane fööniks, leegitsedes jälle. Aga järgmine hetk, nagu leekidel ikka kohane, kustub.

… miski ei saagi igavesti põleda,” sõnas mees ja tõi tagatoast kaks klaasi.
“Ma ei ole ise vähemalt veel näinud igavest tuld. Ma kunagi kuulsin sellest. Ühes linnas pidavat sääne asi särama. Aga kui ma kohale läksin, et asi oma silmaga üle vaadata, tuli välja, et tegemist oli tavalise gaasileegiga. Ja kord või kaks kustus seegi leek. Hoolduseks. Seda muidugi kellelegi ei näidatud. Aga ma hiilisin sisse. Ja nii on ja nii peab jääma.”
“Te ei saa aru,” vastas nooruk, vaadates janusel klaase, “Mina põlen igavesti. Ma ei saa kustuda. Kas te siis ei saa aru, et just see ongi igavene tuli!”
“Võib-olla tõesti, poiss. Sellisel juhul, soovin ma sulle palju edu tulevikuks. Aga praegu…”
Mees vakatas ja valas mõlemad klaasid ääreni läbipaistvat vedeliku täis.
Poiss jõi. Jõi ja nautis. Ta polnud ammu vett saanud.

-“Meie pattude eest on juba surdud”

Ma vist kaotasin järje. Aga samas. Ma vist ültesin kõik, mis peab saama öeldud. Kohe. Nüüd. Ja. Praegu.
Rott? Ei, vaid tuul puhus mööda akent, hiilides natukene ka sisse ja pannes liikuma need tolmurullid. Miks on tolmurullid maas? Ma ju tapsin nad. Ma tapsin. Masin tapmiseks.
Ja see masin. Masinavärk. Need suuremad mutrid, mitte isegi mootorid, sattusid kogemata tuleviku ette ja järgmine hetk oli tulevik juba sinna vahele kistud ja plaanid lendasid ribadena laiali. Korraks hoidis kinni. Hästi korraks tundus, et masin hakkab õiges suunas liikuma. Aga kui tapamasin hakkab tapma, on masinlikult tapetud kõik mis pole õiges kõrguses, kauguses ja suuruses. Ja hariduses oleksid sa liiga kõrge.

Ma langesin põlvili ja jäin vahtima taevasse. See oli kaunis. Ma pole kunagi varem midagi nii ilusat näinud. Või õigemini: ma olin näinud, aga ma polnud vaadanud. See oleks juhtunud nagu elus esimest korda.
Üks inglitest maandus minu kõrvale ja jäi vaatama sama, mis mina.
“Kas pole kaunis?” hõikasin ma ekstaasis. Ingel vaatas vaid tuima näoga.
“Kas teie siis ei näe seda,” pöörasin ma oma tähelepanu inglile.
“Näeme küll,” vastas too oma mesisel häälel, “Aga me ei tea, mis on ilus. Meid on tehtud taevasest jõust ja kunstilisest tahtejõust. Meie jaoks on ilu vaid üks: inimene. Saadetuna tema elust. Ja isegi see pole oluline. Me oleme nagu need… nümfomaanid, nii te vist nimetasite neid olevusi. Me näeme inimest ja erutume.”
“Aga kui inimene peab midagi kauniks?”
“Siis me nõustume,” vastas ingel lühidalt. Ma arvasin, et ta naeratab. Aga ta naeratas kogu aeg. Ta ei osanudki muud moodi.
Ma oleks tahtnud neid vihastada. Näha, milline see on. Saada aimu sellest, et ka nemad on elus.



Aga võib-olla ma kujutasin neid ette.

Üks igati keskmine päev. Võiks öelda, et mõne jaoks lausa rahulik. Välja näeb umbes nagu....
Nagu viimsepäeva tunglemine Peetruse värava ees,
kus igaüks üritab tõestada, et just TEMA on see KÕIGE puhtam ning ainult tema usub üht, ainsat ja õiget jumalat. Eriti võrreldes naabri-Margusega. Kui Peetrus vähegi kuulab,
siis tema kohta on ikka paar sõna öelda, miks ta ikka päris õige usklik ei ole.
Samal ajal,
ei saa keegi päris täpselt aru,
et kes too Peetrus siis lõpuks on.

Vältimatu Joosep

Ma olen neo-natsistlik ühiskonna eritis, mis paisub koos teie egodega, kuniks ma olen piisavalt suur, et teie hääled mind kuulda võtaksid. Ma olen demokraatia isa-ema ja püha vaim. Ma olen autoraatlik artokraat, kes seisab põlis-hiies, kummardab Jeesuse ees ja usub, et ma sünnin uuesti. Ma olen kõigi teie unistuste halvim unenägu ja kõigi teie halbade unenägude päästev unistus. Mull ei meeldi neegrid, peded, juudid, pilud. Aga mulle ei meeldi ka valged. Mulle ei meeldi värvid, üldiselt. Ma olen ise värvitu. Ma ei diskrimineeri. Ma valin täiesti valimatult. Ja kui ma lõpuks olen piisavalt tugev, toitudes teie sigadest ja lehmadest ja põllumeestest, panen ma teid kõiki seina äärde. Sest ma parandan maailma. Ja ma parandan elu. Sa oled ammu unustanud, mis su kuradi kultuur on. Sa ei tea, mis kuradi asi on virvatuluke. Sa lähed hävitamisele. Ümbertöötlusesse. Sest tänapäeval tuleb kõike ümber töödelda. Ma päästan niimoodi planeedi. Ja kui sa oled rase? Siis enne rebin selle lapse sinu seest välja ja topin ta inkubaatorisse. Temast saab Viivitamatu Jaanus. Ma kasvatan teda enda vennana. Tema näeb ainult Vaprat Uut Ilma, ega tunne sinu vigade valu oma südamel. Vanemate patud ei jää nende laste kanda. Sest see saab olema Parim Kõigist Võimalikes maailmadest. Ja ma ei sure kunagi oma tegude eest. Sest, asi, mille sina olid unustanud, on see, et meie pattude eest on juba surdud. Ja enne, kui siin mõni poliitiline ühing jõuab hakata lintšima: ma olen nii sots, kui reform, kui kesk, kui konservatiiv, kui ka rohelised (aga nendega olin ma vaid 5 minutit. Liiga ühte tooni oli too kraam). Sotsialist, sest olen sotsiaalne, mul on nii twitter, kui facebook kui ka Google+. Kesk, sest olen igati keskpärane (ma olen põhimõtteliselt ju nii sinu kui ka sinu vanaisa peegel). Reform, sest ma reformeerin teid kõiki varsti ära. Konservatiiv, sest just konserv on see, millesse ma maailma panen. Nagu need lumekuulid, kus sees on pilt ja sa raputad ja helbeid hakkab lendama.
Ma teen seda kõike, sest ma armastan teid.

Alati Teie

Vältimatu Joosep

Pagulane Teie eest

Vahepeal nr liiga kaua juba

Alustan sellest, et alla saja on jäänud minna. Varsti-varsti saab läbi. Jess? 

----

1- kaks venda istuvad ja räägivad. Millestki.
"Sa tahad soovitusi? Juhtnööre? Ma võin neid anda küll: ära tee seda. Sest üks hetk sa ärkad öösel üles ja mõtled, et putsi, nüüd ongi need homoerootilised unenäod alanud ja kui sa paari sekundi pärast ära hablad kus sa asud, jõuab sulle ka kohale, et see pole uni. See on sinu elu. Praegu. Ja igavesti."
Siim vaatas oma vanemat venda, kes talle neid õpetusi jagas. Ta habe oli ajamata ja hääl kärises. Siimul veel habe ei kasvanud. Ta lõi pilgu maha ja mõtles: Ja türa, mida sina ka tead. Sina jätsid asja katki. Mina lähen lõpuni ja siis sa, värdjas, alles näed.
"Ma saan aru," ütles Siim, "aga ma tahan seda teha. Ja ma teen seda. Ja see on minu otsus."
Ta vend noogutas ja valas omale uue pitsi brändit.
"Sellisel juhul ma sind takistada ei saa."

2- mingil muul ajal mingis teises kohas.
Karel ärkas iga hommik kell 7, see lihtsalt oli ta harjumus. Juba aastaid polnud ta enam isegi äratuskella vajanud. Ta tõusis alati voodis alguses istukile, hõõrus kiirelt nägu ning tõmbas siis püksid jalga ja liikus edasi vannituppa. Seal käis ta alguses kusel. Pesi käed ja näo. Ajas ära habeme. Pesi hambad. Terve selle aja tegi ta samal ajal kõhulihastele hommikuse äratuse, tõmmates neid pingesse ja lastes lõdvaks üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
"Tunne oma keha, siis tunned ka kõige paremini iseennast."
Karel mõtles, kes nõnda öelnud oli, aga välja ei nuputanud. Ja polnudki vahet. Peaasi, et ta ise ka nii mõtles. Inner mind ja kõik selline. Sellega peab ka ühenduses olema. Mõtle ja ole olemas.

Võileibu sõi Karel samamoodi särgita, pükstes mis hommikul esimesena kätte jäid. Söömise ajal mängis köögis väikesest telekast Terevisioon.

Kui söök söödud ja esimene tass kohvi hinge all, sättis Karel end tööks valmis. Ta pani selga triiksärgi, jalga viigipüksid ja, to top it off, sättis hoolikalt selga pintsku. Sokid vajasid ka erilist valikut. Sahtel lahti ja valima.

Sahtel oli täis musta värvi sokke, kõik pealtnäha samad, aga see oli vägagi ekslik. Mõned olid paksemad, mõned õhemad, mõni ei tahtnud üldse hästi jalas püsida, teised aga tekitasid tunde, nagu viskaks jalad külmal talveõhtul kamina ette. Täna tuli jalga panna töösokid. Need, mida oli terve päev mugav kanda ja tõstsid enesekindlust. Veider kuidas riided töötavad.

Karel valas järgmise kohvi termotassi, haaras ukse kõrvalt kapi pealt võtmed ja astus korterist välja.

3-kontoris, natukene pärast lõunat.

Pintsak rippus nagis, kingad olid tooli kõrval maas. Karel ise istus aga ülimalt mugavas kontoritoolis, vajudes sügavalt vastu selle seljatuge. Ta ei teinud tööd. Töö oli tänaseks juba tehtud. Õigemini, ta tegi selle ära juba autoga tööle sõites. Sel hetkel kui ta Kaubanduskeskuse juures foori taha jäi. Ta oli võtnud välja oma tuliuue iPhone'i, noh, selle mis nüüd eelmine kuu välja tuli, ja vajutanud internetikirja rakenduses "send". Isegi kirja ei pidanud kirjutama. Selle tegi Maarja tema eest ära.

"Maarja, kas meil kohvi on veel? Ma jooks ühe tassi."

See oli retooriline küsimus. Kohvi oli alati. Ja kui oleks juhtunud, et kohvi ei ole, oleks juba järgmisest nädalast küsinud Karel: "Linda, kas meil kohvi on veel?"

Kareli sekretär, Maarja, astus koos aurava tassiga sisse ja naeratas mehele.

"Te alahindate mind. Palun. Soovite veel midagi?"

Korraks torkas Karelile pähe palju asju, mida ta tahab, aga jättis need välja ütlemata. Ega ta elus nii kaugele pole jõudnud tehes asju, mida ta tahab teha.

"Ei, tänan Maarja."

Noor sekretär lahkus ja Karel jäi oma kohvitassiga üksi. Arvutis oli lahti YouTube, Karel oli terve hommiku sealt naljavideosid vaadanud. Nüüd aga otsustas ta natukene muusikat kuulata. Midagigi. Vähemalt nii palju, et kella viieni vastu peaks ja siit jälle minema saaks.

"Härra, keegi soovib teid näha."
Maarja seisis kõhkleva näoga ukse peal.

"Kes?"
Karelil ei käinud kontoris külalisi. Tal ei olnud selline töö, et keegi peaks temaga kohtuma.

Maarja kehitas vaid õlgu.

"Olgu. Teeme siis nii. Saada ta sisse, Maarja."

4-selles kohvikus, kus kontoritöötajad lõunalauas ühe pitsi võtavad

"Ma ütlen ausalt, Siim. Ma olen su külaskäigust päris üllatunud."
Ja Karel ei valetanud. Tema jaoks oli suur üllatus näha oma habemesse kasvanud väikevenda uksel seismas, seljas särk, mille Karel talle ühelt kontserdilt oli kunagi ammu toonud, jalas needsamad teksad, mis tal jalas olid, kui Karel teda viimati nägi.
"Sul on habe kasvanud."
Siim vaid noogutas ja jõi oma pitsi tühjaks, pannes selle ülejäänud nelja tühja pitsi kõrvale. Karel võttis lonksu oma veeklaasist.

"Sul oli õigus, Karel. Ma ei taha enam. Ma ei viitsi. See on mõttetu."
"Ah, mis sa nüüd. Saad ju hakkama küll."

"Hui! Türa küll, kas sa tead ka kui kuradi mõttetu faking naiivne mõtlemine on maailma päästa? Maailm ei taha päästetud saada. Ta tahab saada hävitatud. Inimesed ei mõtle. Ja miks nad peaksidki? Mõtlemine paneb muretsema ja muretsemine tekitab ebamugavust."

Hetkeks istusid nad kahekesi vaikuses.

"Ma oleks pidnud sind tookord kuulama. Siis oleks ma praegu seal samas, kus sina. Endaga rahul."
Karel muigas.
"Miks sa arvad, et ma endaga rahul olen?"
"Ole nüüd! Sul on kõik olemas. Hea töö, auto, kena korter. See ilus tüdruk, kes sulle kohvi toob."
"Jah. Tõsi. See kõik on mul olemas. Aga see ei ole see, mida ma tahan. See ei arene mitte kuhugi."
"Mis siis areneks?"
"Ma ei tea. Võib-olla, kui ma oleks jätkanud oma unistusega oleks ma praegu vaene, peaaegu töötu, muretseksin, mõtleksin. Aga see on palju nauditavam. Praegu pean ma omale probleeme ise välja mõtlema. Tead seda lauset: "Let's go looking for trouble." Ma saan sellest nüüd aru. Ilma muredeta pole elul mõtet. Tekib mandumine. Raskused on puhas nauding."
Siim kummutas järjekordse pitsi.

"Ja mis su unistus siis oli? See, mille sa pooleli jätsid?"
Karel kehitas õlgu.

5-kodukoha metsas, suurest teest paremale, loomade söögimaja lähedal. Ammu. Mitmeid, väga mitmeid, aastaid tagasi.

"Karel! Karel, kus sa oled! Ma ei viitsi enam mängida! Läheme koju!"

Puude vahelt jooksis heledapäine poiss kaugemale.

"Kui mu kinni püüad, siis on mäng läbi!"

"Ma ei taha! Sa oled liiga kiire. See on ebaaus!"

Heledapäine poiss lonkis läbi puude tagasi.

"Olgu. Kui sa nii arvad. Aga mina arvan, et sa lihtsalt ei pinguta piisavalt."
"Miks sa mulle alati nii kurjalt ütled?"

Karel kükitas oma väikevenna ette maha ja naeratas talle.
"Sest ma tean, et sa saad sellega hakkama. Ja kui mina sul eest ära lähen, siis sa pingutad, et mulle järgi jõuda. Ja üks päev, ilma et sa seda isegi tähele paneksid, oled sa minust kaugel ees."

Siim vaatas pikalt oma venda. Ta ei saanud mitte midagi aru, mida ta räägib.

"Teeme koduni võidu?" küsis Karel.
Ilma vastust ootamata pistis poiss juba jooksu, heledad kiharad tuules lehvimas. Siim jooksis samuti.

Vahepeal 13

Sulalumi ja madal päike,
veel paar päeva varem
siinsetes lõi äike.

Ja vihma sadas.

Meie jooksime üle põllu,
käest kinni,
kogu maailm meie õlul.

Kujutades endale ette,
et just meie oleme need,
kes suunavad ja muudavad maailma
oma elude järgi.

Me lootsime olla maailma valitsejad,
need, kes ta talitsevad,
enda tahtele alistavad.

Aga päevad läksid mööda,
möödusid kuud
        ja aastad.
Ning nagu kõik muu,
muutusime ka meie.

Enam ei seisa me kõrvuti,
ei vaata tähti
ega arutle, mis meie arust tähtis.

Nüüd olen ainult mina,
jooksmas üle põllu
lörtsi käes,
mu enda elu raskus õlul.

Võib-olla olen ma sadist?
Enese piinamiseks ma muud põhjust ei näe,
aga võib-olla pole see üldsegi piin?
Vaata, äkki... Äkki on see lihtsalt... kuidagi lihtne?
Ma, väidetavalt, peaksin vihane olema.
Ma peaks lülitama sisse eluujäämis instinkti ja
jooksma.
Jooksma, nii kuis jalad annavad. Eemale
eemale
eemale, siit. Kus ei saa olla, ei taha olla, ei suuda olla.
Aga näed. Vorm sobib mulle ja saan hakkama.
Mis sest, et võib-olla ma olen siis natukene sadist.
Ja mulle meeldib.
Mis sest.
Täiesti tagamõttetult ja ausalt.
See inspireerib mind.

Samal ajal, kui Ed laulab toorelt üheöö suhetest, enda täis lakkumisest ja narkootikumidest, ohkavad noored neiud, kui romantiline ta on. Ärge saage valesti aru. On küll romantiline. On tal täiesti ausalt armsaid laule ja ka tema muud sorti laulud. Eks ka need ole ju romantilised. Aga kahju on, et aru ei saada. Kahju. Ott teadis laulda "Kuula!" aga tundub, et paljud kõrvad otsustasid jääda kurdiks. Samas. Kes teab. Laule saab ju igati tõlgendada. Kui väga tahta saab Smilersist teha satanistliku kultuse, kes soovivad end saatanale ohverdada läbi põletusanni. Sõltub kust otsast vaadata. Mina üritan vaadata igast küljest. Või vähemalt nendest külgedest mida ma näen pluss pisut veel. Niipalju kui silm vähegi seletab. Ja mulle on öeldud, et silmad on mul korras ja näen päris hästi.
Ma ei tea mida ma öelda tahan.
Soov on ilmselt hinge pealt midagi ära saada, aga ega ma ei tea ise ka täpselt mida. Eks ta ole, et inimene kogub ja kogub endasse seda... Seda... Kõike, mis ta ümber on. Nagu käsn. Aga mingi hetk  hakkavad käsnad ka tilkuma ja üle valguma. Ega nad lõputult endasse ei kogu.
Eiei. Tegelikult. Süda läheb ikka härdaks küll Edi kuulates. Üks kaasvõitleja, et on häbi tunnistada teisele mehele, et sa Ed Sheeranit kuulad. Aga kurat küll, mis sa siis arvad, kellele need laulud suunatud on? Need on kirjutanud mees ja isegi kui mõni on tal naisele kirjutatud, ei saa ükski naine neist lauludest kunagi nii aru, nagu Ed saab. Selleks on vaja meest. Mitte poisikest, nagu sina. Tuleb suureks saada. Parim kogemus on elukogemus. Vist. Jou. Ma ei jaksa enam.

Vahepala

Üks asi Kaitseväe kohta peab paika. Siin on aega mõelda. Mina olen siin palju mõelnud. Võib olla isegi liiga palju. Oma tulevikule. Kui ma siit ükskord välja saan, siis tuleb tõsiselt ennast kätte võtta ja tagasi kooli minna. Haridus omandada ja siis tööle minna. Minna tööle oma tuleviku nimel.
Üks neist tuleviku plaanidest on end Kaitseväega jäädavalt siduda ja astuda tegevteenistusse. See kätkeb endas aga mitut aspekti, mis mu mõtteid kahtluse alla seavad. Neist peamine on: aga kümne aasta pärast? Lihtne ja loogiline küsimus, millele mul vastust ei ole. Võib-olla mulle meeldiks see ka kümne aasta pärast. Võib-olla mitte. Siin on see jama, et ma harjun kõigega maru kiiresti ära. Ka teenistusega olen harjunud. Ja tundub nagu... Võiks ju?
Plaan number kaks. Sisekaitse akadeemia Politseikolledž, kus siis kõrgharidus omandada. Ahjaa. Kaitseväe juures jäi mainimata Sõjakooli mõte. Aga jätkame politsei kooliga. Mulle, ma arvan, täitsa meeldiks see töö. Ma oleks, ma tean, selles hea. Kui mitte suurepärane. Ja ma saaksin sellega ka vabalt hakkama. Aga mis mind siin siis takistab? Kui aus olla. Siis ma ei teagi. Äkki see, et ma olen oma elu viimastel aastatel siiski suuresti teatriga sidunud ja ma ei suuda sellest kinnisideest lahti lasta. Ma ei tea. On või ei ole. Eks näis. Äkki lõpetan siiski seal.
Kolmandaks ja ka (hetkel) kõige tõrnäolisemaks on Viljandi Kultuuri Akadeemia. Üllatav, kas pole? Olgu. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte neile kes mind teavad. Aga eriala võib natukene teid üllatada. Huvijuht ja loovtegevuse õpetaja. Aga olgem ausad, siin ei tea enam mitte ainult mina, vaid teie ka, et ma oleks selles hea. Ma saaksin seal hakkama ja tõenäoliselt armastaks ma oma tööd väga. Ja mu töö armastaks mind. Kas pole?
Mida ma siis kardan? Miks ma seda ära ei tee?
Põhjus on üpriski lihtne ja ei tule ka ilmselt üllatusena. Ma ei ole kooliks loodud. Vist. Või samas. Olen ka. Aga noh. Ma ei oska seda selgitada. Ma pole veel jõudnud erialale, mis on see, mida ma kindlalt tahaks teha. Neid on. Ma pole neid lihtsalt veel õppinud. Ma olen üpriski saamatu õpilane. Kuna põhikoolis ma väga ei õppinud, see oli minu jaoks liiga lihtne ja gümnaasiumis oskasin ma ka ainult neid aineid mis mind huvitasid, samuti neis ei olnud mul väga vajadust õppida. Ma ei oska õppida. Ma reaalselt ei tea kuidas istuda maha, võtta materjalid lahti ja õppida. Või noh. Ma tean. Ja teoreetiliselt oskan ka. Aga minu viga on see, et ma leian muud tegevused alati palju huvitavamad. Ma lasen end kergesti kõrvale juhtida sellest, mida ma peaksin tegema.
Teenistuses on mul aega olnud õppima õppida. Eriti siin parameediku kursusel. Aga ikkagist kardan ma tuleviku pärast, sest... Sest... Siin mul pole valikut. Mul pole niikuinii midagi targemat teha kui õppida. Ja tühja passida ma ei viitsi. Niisiis ma õpin ja annan endast parima. Aga tsiviilis? Kas ma tsiviilis ka suudan?
Jah. Ma suudan. Ma tean seda. Ma pean end lihtsalt kätte võtma. Ma pean selle lihtsalt ära tegema. Eksju onju? Jah. Jah. Jah.
Hoiame hinge kinni ja loodame, et mul teenistusest vähemalt mingitki kasu on.

Tühjad tänavad ja üks vilkuv tänavavalgusti. Ülejäänud isegi ei tööta. Kaugemalt on kuulda puude kohinat, kui tuul läbi nende latvade sasib. Ja siis. Järsku. On kõik kohad täis sireene. Mööda seda sama tänavat kihutab politseiauto, tema kannul kiirabi. Nad jõuavad sündmuspaika.
Kõnniteel lebab maas inimene. Ta elab veel, seda on ta silmadest näha. Aga vaevu. Parameedikud hüppavad auto pealt maha ja alustavad haava verejooksu peatamisega. See tuleb mehel kõhust. Sealt ei voola lihtsalt verd. See on liiga tume ja tahkema välimusega selle jaoks. Teisest haavast pressib välja mehe soolestik.
Politsei ei passi niisama. Nad jooksevad lähedal olevatesse tänavatesse, et leida nende haavade eest vastutav.
Mees vaatab tema ees askeldavat parameedikut, kes talle naeratab.
"Teate, et meedik ei tohi valetada?" küsib meedik rahulikult, jätkates vastust ootamata, "Teiega saab kõik korda. Kuulete? Me viime teid kohe haiglasse. Härra, ärge muretsege, me päästame teie elu."
Mees üritas midagi öelda, kuid see osutus võimatuks. Kiirabi tõstis ta kanderaamile ja toimetas autosse.
Politseinikud olid ka tagasi jõudnud.
"Me ei leidnud kedagi. Teil on meie number," ütles üks neist paraneedikutele, "Helistage kui ta jälle teadvusel on."
Meedik noogutas ja kiirabi sõitis minema.
Politseinikud vaatasid üksteisele otsa.
"Kas me peaksime Tema kutsuma?"
Teine politseinik noogutas.

Vahepeal 11

Ammuste aegade
õpitud tarkused
Suruvad peale.
Ka neile,
kes tahaks kõige lollimad püsida.

----

Tänavad.
Tuttavad Taaralinna märjad uulitsad,
kus jalutavad üksik joodik,
märg koer
ja lõhkiste sukkadega tüdruk.
Täpselt nii, nagu sa nad aastaid tagasi jätsid.
Miski pole muutunud...
Kui ehk ainult sina.

----

Sina.
Ootan rannas,
justkui sündimata imet,
inimest, kes lubas,
ta vandus, et just sulle
andub.
Ja sina jäid jälle uskuma.
Aga elu läheb edasi.
Ja mida sa vigadest õppinud oled?
Kordamine on tarkuse ema.

Vahepeal 10

Vahepeal veel. On mul olnud aega mõelda. Elu ja olu ja kõige muu üle, mis üldse võib ette tulla. Tulevikus on nii palju võimalusi! Rohkem kui varem.  Nagu ausalt kes oleks osanud arvata. Ma avastasin alles nüüd, et ma ei pea ainult Tartus olema. Kogu aeg.  Tööd ja kooli ja kõike muud saab ka mujalt. Hea meelega isegi koliks vist eemale. Eriti hea meelega koliks maale. Ehitaks vaikselt maja. Nokitseks selle kallal. Toredad unistused. Seniks. Vait olla ja edasi teenida. 

Vahepeal 9

Sõidad. Bussiga. Maastik jookseb silme eest mööda. Muutub järjest kõledamaks. Tumedamaks. Kusagil suunas on päike ka.
Eile sõitsid ka. Autoga. Maastik jooksis silme eest mööda. Aga siis küll nii negatiivne see polnud. Päikest oli ka rohkem. Kas asi on tõesti sihtpunktis? Eiei, naerata. Need on kaks eraldi elu ja kaks eraldi inimest. Tuleb lihtsalt ühest teiseks kiiremini üle minna. Persoonide vahetused. Sa oled nendega harjunud. Härra Näitleja. Härra Kirjanik. Härra Vannabii. Sul on tagataskus maske rohkem kui raha. Võtad ühe ja heidad teise. Tee tööd endaga. Saa maskist lahti. Ja seegi on tegelikult ju järjekordne mask. See on Sinu olemus ja nii ta jääb. Kahjuks. Aga kellelgi pole õigust selle pärast sind kehvemaks pidada. Peaasi, et sa ise aru saaks. On küll maskid ja sa isegi pole päris ennast näinud. Aga sa vähemalt tead ise mis mask sul parasjagu ees on. Nüüd, sõdur, võta valvel. Anna au. Ja minek.

Vahepeal 8

Istun ja vahin lakke. Tahaks kirjutada, aga ei tule välja. Jälle. Miks? Aga millest mul olekski kirjutada? Viimased kaks ja pool kuud on kogu mu elu keerelnud selle ümber, et seista korralikult valvel ja hoida marssides joondumist. Kirjutan sellest? Aga, kurat võtaks, kaua jaksavad inimesed neid Kaitseväe lugusid kuulata. Nii kui nii on need kõik põhimõtteliselt üks ja sama.

Tjah. Tõsi. Uudiseid me ju näeme ja saame ka läbi oma suurepäraste nutikate telefonide ka internetis surfata. Tean seda, et Kreekas valiti (aga mis sellest sai? Vajus nagu ära kuhugi...) Tean, et Ukrainas sõditakse (teevad nad seda ikka veel?) Tean, et Edgaril amputeeriti jalg (vasak? Parem?) Tean (vist?)

Aga mida ma nende teadmistega peale hakkan? Võtan teadmiseks, lähen magama ja siis jälle hommikul jooksma ja kedagi ei huvita, mis see ISIS siis täpsemalt tahab ja mida nad seal kusagil kaugel teevad.

Valiti uus valitsus. Tore. Kas nüüd saab tatra asemel midagi muud lõunaks? Nope. Kõik jääb ikka samaks.

Aga tore on näha, et juskui peaks ju olema pidevalt miski, mis muutub.

Eks ma võiks ju kõigest sellest, mis meie ümber toimub midagi kirjutada ka. Kui ma viitsiks. Aga see toimub meie ümber, mitte meiega. Või? Oota... Tähendab... Nüüd läks jälle rappa.

Faking Martin ja Katrin. Neist võiks ka ju kirjutada! (ma ju millalgi äsja tegin seda jälle? Ahjaa. Drakadeemia Baaskursuse lõputööks. Heh. Naljakad on need kaks tegelast ikka küll...) Aga mitu korda jaksate teie üht ja sama lugu aina uuesti ja uuesti lugeda (sest, nagu välja tuleb, võin mina neid kirjutada ikka sitaks)

Aga olgem lõpuks ausad... Minu kirjatükid võivad ju isegi kedagi teist puudutada (või isegi mitut teist), aga kui paljudele need ikka niimoodi pikalt hinge lähevad? Kellele jõuab mõni mõistusesse ja tekitab ahhaa momendi? Kas nad seda mul endalgi tekitavad?

Küsimusi oskan ma palju esitada. Ja seda üritan ma ju oma kirjutamisega ka teha. Esitada küsimusi. Vastused on üle hinnatud. Või midagi sellist.

Tegelikult pole asjad üldse nii halvad. Hakkasin ühte näidendit kirjutama. Täiesti päriselt. Samas võiks sellest teha samahästi ka lühifilmi. Või seriaali. Türa, ma suudan kõike kirjutada.

Vahepeal 7

Vahepeal. Vahepeal on palju. Ümberringi ka. All ja peal ja igal pool. Ja see mis jääb vahepealsest mujale on justkui kättesaamatu unelm, mida sa püüdma ei püüdlegi. Kas oleks vaja? Ajutiselt ehk võib olla.
Luuletaja, raisk. Ise ei suuda sõna sõna kõrvale panna. Legod. Üksteise otsa. Hop. Üks. Hop. Kaks. Hop.  Kolm. Ja Kaardimajake on valmis. Õhuloss, mis tundub kõigile päris peale sinu enda. Aga eks ole elu vaataja silmades. Või tähendab. Ilu. Ah. Mõelge kõik parem ise midagi välja.

Vahepeal 6

Kauged lasud ja hõiked
(mõni üksik ka lähedalt)
Iga lask, mis kajab
kaugusest
on õnnistus.
See ei kõla meie laagris.
Tehisliku piirituse ja millegi muu,
millegi tundmatu lõhn
on ainsad,
mis meie positsioone reedavad.

----

Riis ja liha
ja kõrvetav külm,
värskendav tuuleiil.
Öösel kostavad hääled
Igast suunast.
"Karu! "
Ja hääli on terve maailm täis.
1-1 on positsioonidel.

----

Ma poleks iial arvanud,
et keegi võib igatseda kasarmut
ja rõõmustada kui seda jälle näeb,
pea sama palju kui mõni mees igatseb koju.
Aga praegu...
hooldagem varustust
ja valmistugem minema
Taas.

Vahepeal 5

Ma tahan tunda hommikul su pohmakat.
Nagu ma tundsin sind.
Ma tahan tunda hommikul su keha
Nagu sina tundsid mind.
Ma tahan tunda hommikul su südant.
Tuksumas su sees.
Ma tahan tunda.

Vahepeal 4

Kasarmut täidab vaikus. Kuigi see võib üllatav olla, on see siin harv nähtus. Inimesed valmistuvad. Esimene metsalaager ja esimene rännakut korralikult meenutav asjapulk ootab ees. Pakitakse kotte, varutakse snäkki. Kas mul on ikka piisavalt kõike? On. Sest mul on rahu ja vaikus. Vähemalt praeguseks. Rohkem pole vaja.

----

Linnakus on vaikus.
Rivi ees seistes,
on isegi et õnnis naeratus.
"Valvel, joonud, valvel! "
Totrale naeratusele vastavad teised.
Vaikuses.
Relvavennad, juhuse orjad,
kuid, nagu välja tuleb, on juhusel hea maitse.
"Suund minu järel, taktsammu... Marss!"

Vahepeal 3

Ma teadsin tegelikult varem,
aga ikkagi on sitt tunne
kui see viimane lootusehetk.

Türa.

Aga sitta kah.
Peab leppima.
Sõdur ei vingu.

----

Ilusate inimeste
lootuses loodud
unistuste unustus
täidab keha
ja vaimu.

Ma tunnen, ma tõusen
ja kõrgemal hingab
hingetu hing
kui uus.

Sõber, anna käsi,
läheme koos.
See ongi paradiis.

----

Olen joobunud,
nüüd, enne ja igavesti,
Sinu kehast
(ning eks vist hingest ka).
Silmi kinni pannes oled Sina minu ees...
Ja edasisest ei kõlba avalikult rääkida.

Kas tead?

----

Jooge täis end
mõeldes mulle.
Tõstke klaasid kõrgele öhe,
et kohtuks minuni ka
ülepillava viina piisk.
Ja hommikuks Kõik
unustatud.

Vahepeal 2

Sa oled nagu südamelöök
enne kliinilist surma.
Väreledes üles-alla,
valmis peatuma.
Ning ilma hoobita
Sa ei taastugi.
Nii et sorri,
et sind lõin.

----

Reaalsuse taju on kadunud.
Elan omas maailmas
ja mulle on see päris.
Kuid usk Sellesse maailma on veel olemas,
nii et see
on vist hea.
Aga ei tea,
kas sinagi mind uskuda võid.
Aga Lootus
Sureb
Viimasena.

----

Ma ei tule koju,
sest ma pole piisavalt hea.
Ma küll loodan
ja tahan
aga kõike mida sa tahad
Alati ka ei saa.
Kas sa ootad mind?
Aasta? Kaks?
Igavesti?

Vahepeal

Kaua sa jaksad
teha nägu, et sul on huvitav
ja et sind kotib,
kuigi tegelikult tahaksid sa kõik nahhui saata
ja olla
vaikselt.
Iseendaga.
Lasta segada vaid nendel
keda sa tahad, et sind segaks.
Panimaješ?

----------

Käsk täita,
Kohe kui see tuleb.
Ja kui sa aru ei saa
on see su enda mure.
Nii et pane end valmis
ja astu üks samm ette,
nüüd on su võimalus kõik
"JÄTTA!"

-----------

Saamatusest saamata.
Iga mees enda eest.
Ka see
kes paremal käel.