Ajaarvamine läheb sassi. Isegi ei tea, mitu päeva enam täpselt jäänud on. 5 nädalat? 6 nädalat? Kuuldused käivad, et on 41 päeva minna. Teised jälle kõnelevad midagi 35-st päevast veel. Kes see enam teab, keda uskuda. Usku on siin läinud mujal nii palju vaja. Usu seda ja usu teist aga usu või ära usu, nii on. Kõik.... Kõik plaanid on peapeale keeratud. Mitte midagi ei ole enam alles sellest, kes tuli. Sellest, kes läheb pole midagi kuulda. On vaid mingisugune hetkeline mass, kes pingutab siit ennast läbi, nagu hommikusöök läbi soole. Pressib ja pressib ja enam ei tea, kes kurat vassib. Vaatad aina ringi ja imestad. Aga pole hullu, pole hullu, nagu rääkis too psühhiaater selles (vaimu)haiglas, kust kõik patsiendid jooksu olid pannud.
Vaatan riideid kapipõhjas ja ohkan igatsusega. Igatsusega kanda riideid. Et saaks end varjata. Natukenegi.
... aga rebiti väljakule ja kisti talt tema viimasedki riided seljast. Üks hoidis teda maas, kuniks teine kuulutas platsi ümbritsenud inimestele:
"Vaadake seda meest, siin! Arvab, et ta on eriline. Peab end millekski. Ta arvab, et on meist PAREM!"
Selle viimase lause karjus kõnemees alasti värisejale kõrva.
"Vaadake seda inimvaret. Väriseb. Kardab. Kas see on teie arust kõlblik? Karta? Nüüd, kus maailmas pole enam midagi, mille nimel surra, veel vähem seda, mille nimel elada, see mees kardab."
Kõneleja sülitas.
-"Meie pattude eest on juba surdud"
Vahel ma mõtlen… Jaa jaa, ma tean, et mõtlemine on keelatud. Aga see ei loe. Minul ja mu mõtetel on oma liha mida hakkida. Ja siis ma vajun aina sügavamale nendes mõtetes. Ja et välja tulla… Selleks peab sukelduma. Kõik on pea all ja jalgade peal. Ma ei saa enam isegi aru, mis pidi ma olen. Kes pidi ma olen. Või…
… kes pidin mina olema. Selles… Selles… Maailmas, mida ümbritsevad koletised. Minu koletised. Või ehk olid nad sel hetkel veel meie koletised. Ma ei tea. Ma ei teinud kunagi nii palju narkot kui sina. Selle pärast me ehk nägimegi maailma ühte moodi. Sa olid end tõmmanud kas sama kõrgele, kui olin mina võis siis olid tabanud põhja sama raskelt kui minu kann, mis seal juba ammu istus. Ainus mida ma teadsin, on see, et see on armastus. Mida on valet armastusele kahe… Mehe? Vahel. Mina armastan sind ja sina mind, vennas. See on meie kõigi… Kõige… Tuleviku väetis, see sitt, mida me toodame. Me loome ju omaenda maailma, milles me hiljem peame elama. Kui olla nii putsis, vabandust, nii perses… Kurat, jälle läks nihu. Mis sõna ma peaks kasutama? Kui olla nii all, kui me olime, kas siis olekski saanud sealt miskit paremat välja tulla? Aga tegelikult meile ju meeldib. Sulle meeldib. Mulle meeldib. Meile meeldib.
-“Kohale kohanedes”
Ma olen saanud aega mõelda. Lõpuks, olen ma üritanud asjad paika panna. Äkki on asi selles, et ma elan hetkes ja tulevikus korraga. Mis toob tulevik, kui sa oled saamatu. Tegelikult võib kõik ju minna ilusti. Kõik võib tõusta nagu tuhane fööniks, leegitsedes jälle. Aga järgmine hetk, nagu leekidel ikka kohane, kustub.
… miski ei saagi igavesti põleda,” sõnas mees ja tõi tagatoast kaks klaasi.
“Ma ei ole ise vähemalt veel näinud igavest tuld. Ma kunagi kuulsin sellest. Ühes linnas pidavat sääne asi särama. Aga kui ma kohale läksin, et asi oma silmaga üle vaadata, tuli välja, et tegemist oli tavalise gaasileegiga. Ja kord või kaks kustus seegi leek. Hoolduseks. Seda muidugi kellelegi ei näidatud. Aga ma hiilisin sisse. Ja nii on ja nii peab jääma.”
“Te ei saa aru,” vastas nooruk, vaadates janusel klaase, “Mina põlen igavesti. Ma ei saa kustuda. Kas te siis ei saa aru, et just see ongi igavene tuli!”
“Võib-olla tõesti, poiss. Sellisel juhul, soovin ma sulle palju edu tulevikuks. Aga praegu…”
Mees vakatas ja valas mõlemad klaasid ääreni läbipaistvat vedeliku täis.
Poiss jõi. Jõi ja nautis. Ta polnud ammu vett saanud.
-“Meie pattude eest on juba surdud”
Ma vist kaotasin järje. Aga samas. Ma vist ültesin kõik, mis peab saama öeldud. Kohe. Nüüd. Ja. Praegu.
Rott? Ei, vaid tuul puhus mööda akent, hiilides natukene ka sisse ja pannes liikuma need tolmurullid. Miks on tolmurullid maas? Ma ju tapsin nad. Ma tapsin. Masin tapmiseks.
Ja see masin. Masinavärk. Need suuremad mutrid, mitte isegi mootorid, sattusid kogemata tuleviku ette ja järgmine hetk oli tulevik juba sinna vahele kistud ja plaanid lendasid ribadena laiali. Korraks hoidis kinni. Hästi korraks tundus, et masin hakkab õiges suunas liikuma. Aga kui tapamasin hakkab tapma, on masinlikult tapetud kõik mis pole õiges kõrguses, kauguses ja suuruses. Ja hariduses oleksid sa liiga kõrge.
Ma langesin põlvili ja jäin vahtima taevasse. See oli kaunis. Ma pole kunagi varem midagi nii ilusat näinud. Või õigemini: ma olin näinud, aga ma polnud vaadanud. See oleks juhtunud nagu elus esimest korda.
Üks inglitest maandus minu kõrvale ja jäi vaatama sama, mis mina.
“Kas pole kaunis?” hõikasin ma ekstaasis. Ingel vaatas vaid tuima näoga.
“Kas teie siis ei näe seda,” pöörasin ma oma tähelepanu inglile.
“Näeme küll,” vastas too oma mesisel häälel, “Aga me ei tea, mis on ilus. Meid on tehtud taevasest jõust ja kunstilisest tahtejõust. Meie jaoks on ilu vaid üks: inimene. Saadetuna tema elust. Ja isegi see pole oluline. Me oleme nagu need… nümfomaanid, nii te vist nimetasite neid olevusi. Me näeme inimest ja erutume.”
“Aga kui inimene peab midagi kauniks?”
“Siis me nõustume,” vastas ingel lühidalt. Ma arvasin, et ta naeratab. Aga ta naeratas kogu aeg. Ta ei osanudki muud moodi.
Ma oleks tahtnud neid vihastada. Näha, milline see on. Saada aimu sellest, et ka nemad on elus.
Aga võib-olla ma kujutasin neid ette.
