Vahepala

Nüüd kus ma olen blogi natukene rohkem unarusse jätnud, keskendudes oma pikematele ja toredamatele kirjutistele, pole lähenenmine minu 200. postituseni siiski sugugi mitte nii aeglane kui võiks arvata. Ma pean veel mõtlema mida ma selle puhul endaga teen. Luban ma endale pudeli kallimat veini? Luban ma endale pika-pika-pika puhkuse igasugusest kirjutamisest (pfff... yeah, nagu oleks mõnigi puhkus täiuslik ilma kirjutamata. hah)
Või teen ma lõpuks LÕPUKS LÕÕÕPUUUKS reaalsuseks oma raamatu või misiganes see kah oleks.
Ja ma ajan siin juba täieliku segast oma haiguses. Kas ma tõesti kirjutan seda kõike siin selleks, et lihtsalt postituste arv täis saada?... ei. Vist mitte.
Ma kirjutan seda siin, sest ma ei oska hetkel midagi muud kirjutada. Kirjutan oma mõtte lahti, siis on parem olla.
Hetkel olen ka täielikult kütkestatud Clash of Kingsi'st. Lihtsalt ei saa eemale sellest raamatust.
Järgmine reede olen Tallinnas. Ja kolmapäeval kah. Ja kindlasti lähen veel oktoobris kah sinna. Mõnus on vahel kodunt ära käia ja oma mõistust puhata. Eriti linnas, mis on minu jaoks endiselt liiga suur ja kole monstrum, mis üritab minu mõistust ja keha endasse neelata, kuid alati olen ma sealt minema saanud. Küll suurte raskustega, kuid inimeste mitme hobujõulised autod on mind aidanud, kui ma Mõigu peatuses sõrme püsti ajan ja põgenemiseks abi palun.
Nii et Kaur, kui sa seda loed, siis tea, et mul on kolmapäeval Tallinnas ka mõned tunnid vaba aega. Tuled mind lõbustama?
Ahjaa, kes tahab teha minu tulevasest 200. postitusest suuremat sündmust, siis andke mulle teada. Saatke meil, kui te seda teate, või komenteerige seal all. Ja siis vaatame mis teha annab. Olekski viimane aeg näha inimesi, keda ma ammu pole näinud. Mega fete.
OK
Lõpetan nüüd

Aitäh,
Kauri

Mehed ja naised jooksid ühtemoodi mööda teed eemale, kandes kaasas nii palju vara, kui õlad lubasid. Jõukamad kannustasid oma hobuseid, kadudes üle küngaste eemale. Tee lookles põldude vahelt, mis nüüd nägi välja justkui sipelgaid täis toru, kes kõik põgenesid. Siit-sealt kostus ka laste nuttu.

Mille eest nad põgenesid?
Kui liikuda vastu inimeste voolule, oleks avanenud vaatepilt metsadest ja põldudest, kõik leekide poolt neelatud, must suits ühtlase massina taevasse tõusmas. Põldude vahel võis näha ka maju, nüüdseks maha jäetud. Võis näha hiliseid põgenikke, kes mööda põldusid paanikas jooksid. Tuli neelas kõik enda teel.

Kena sügisene pärastlõuna oli muutunud kohutavaks tumedaks põrguks.

Inimesed jooksid ja jooksid, teades, et tuli on kohe nende seljataga. Nad põgenesid, teades, et nad ei pääse, kuid nad ei kaotanud seda viimast lootusekübet. Kes nad oleks, kui nad alla annaks? Ei, elu on väärt võitlemist! Peab edasi liikuma!

Kullaga kaetud poiss kõndis mööda inimtühje tänavaid. Vaid mõned hetked tagasi oli siit kostnud kisa ja kära, kuid nüüd polnud midagi. Nüüd kostus hääli kaugemalt, järgmise nurga tagant. Ehk oli käimas rongkäik?
Poiss jooksis, nii nagu jalad võtsid. Nad ei saanud ju nii kiiresti liikuda!
Jälle oli tänav tühi. Isegi tuul ei puhunud. Poiss lasi pea allaandvalt longu ning istus ühe trepi peale, hakates vaikselt nuuksuma.
Ta istus seal pikalt, võimalik, et isegi tunde, kui üks hetk kuulis ta hääli. Ta tõstis oma pea ja läbi pisarate nägi ta enda poole kõndimas kahte kogu: üks tema pikkune, teine suurem.
Ta pühkis oma põsed ja silmad kuivaks, tõusis püsti ja kõndis neile vastu.
Lähemale jõudes sai poiss aru, et tegemist oli kahe inimesega. Suurem oli halli habemega ja pikemate juustega vanem mees, tema käe kõrval aga oli umbes poisi enda vanune tüdruk.
Mees naeratas poisile laialt ja embas teada nagu vana tuttavat.
"Vabandust, et me veidi hiljaks jäime," ütles mees kõmiseval, kuid lõbusal häälel. Selline hääl oleks võinud kuuluda jõuluvanale.
Poiss raputas pead, kartes võõraid natukene.
"See on Eeva," tutvustas mees tüdrukut oma käe otsas, lükates teda poisile lähemale, kuid tüdruk tõmbas ennast pidevalt tagasi mehe kõrvale, laskmata tema suurest kämblast lahti.
"Ta on veidi arglik, kuid ma usun, et teist saavad head sõbrad."
Tüdruk piilus vanamehe selja tagant välja, tema tumedad silmad oleks justkui üritanud läbi poisi pea puurida, tema mõtteid kõiki välja juurida.
Mees keeras end ümber ja hakkas, tüdruk käe kõrval, kuid endiselt poissi piideldes, minema kõndima.
"Oodake!" hõikas poiss talle järgi.
"Oodake, onu! Kas te -" poiss kõhkles, "Kas te oskate mulle öelda, kus ma olen?"
Mees pöördus tagasi poisi poole, ulatas talle käe ja vastas:
"Kohe oleme kodus. Kohe. Varsti."
Tuul tõusis. Lehed, nii puu-, kui ka paberilehed, keerlesid tuule käes, mis võttis järjest hoogu. Tundus justkui oleks torm tõusmas.
Poiss jooksis mehe juurde, haaras tema käest kinni ja koos kõndisid nad mööda tänavaid minema.

-------------------------------

Kauri Kaljuste

Lugemine on raske töö. Ei ma ei tee sellega nalja. See nõuab suurt pühendumust ja süvenemist. Tihtipeale ei saa mina kirjateostest üldse aru kuniks ma neid reaalselt näidetena kasutama pean. Eriti halvad on lood siis, kui sind sunnitakse lugema. Vaevalt sa siis seda mõttega ja süvenenult teed.
Eriti halvad lood on kooli kohustuliku kirjandusega, kus pannakse sinu lugemisele veel lisaks peale ka ajaline piirang. No kurat. Mulle võib raamat tõsiselt meeldida, kuid teiste kohustuste tõttu heidan ma ta lihtsalt kõrvale. Mulle ei ole vaja sunniviisilist kiirlugemist. Raamat saab läbi siis kui ta saab. Kui ta tekitab endas tahtmise loetud saada, siis ma ta ka läbi loen.
Näiteks ei viitsi ma hetkel "Sõrmuste Isandale" teist tiiru peale teha, aga "Troonide Mäng" lausa tõmbab enda juurde.
Põhimõtteliselt tahan ma lihtsalt öelda, et lugemine on nauding ja kui sa seda ei naudi, ei peaks sa seda üldse tegemagi.
Täpselt nagu kirjutamisegagi.

5. september

Kauri Kaljuste

Vahepala

Tere lugejad!

Esiteks tahaksin vabandada allpool leiduva poliitilise avalduse eest. Ma ise kah ei tea täpselt mida ma sellega mõtlen, kui ehk seda, et... Noored ei peaks kartma poliitikat, eriti siis kui nad ise lihtsalt virisevad asjade üle. Selle kõige peale pani mind mõtlema kusjuures minu kooli Õppejuht, kes ütles üht tundi asendades meile enam-vähem midagi sellist: "Teie olete poliitiline tulevik ja ainus viis tuua muutusi meie poliitikasse on nii, nagu meie omalajal (ehk siis kõik Savisaared ja Ansipid jms.) ja lihtsalt tulla ning tõrjuda vanad tegijad välja."
Ehk on tal õigus? Kui me poliitika üle vingume ja selles halba näeme, miks me siis ei muuda midagi?

Teiseks siis... Mis siin ikka. Elan vaikselt kooliellu uuesti sisse. Jõhker väsimus on peal, nii et ma lähen teen nüüd pärast selle postitamist kah lühikese lõunauinaku. Mu blogi on jõudmas järjekordse tähtsa sündmuseni. Tulemas on 200. postitus. See postitus siin on 195. Peaks mingi peo korraldama 200. postituse puhul? (Ehk siis sel ajal reaalselt, kui 200. postitus ülesse läheb.

Kolmandaks. Ei oska ma väga enam midagi öelda. Imelik on üritada endale aru anda, et ma olen abiturent, sest ma elasin selle eelmine aasta koos kõigi teistega läbi ja nüüd seoses ülikoolidega on ka üpris tugevad sidemed olnud. Lihtsalt naljakas. Aga ma ei põe. Üldse. Väga. Natukene. Palju.
Tunnistan üles. Värin on tegelikult kogu aeg sees, kas ma ikka pean vastu või mitte.

Aga mida muud ma ikka oskan öelda. Olge toredad ja tublid kõik edasi, nagu minagi üritan olla.
Kui küsimusi on, siis te teate kust mind leida.
Kui probleeme on, siis te teate samuti kust mind leida.

Ja see ongi siis kõik.
Kauri lõpetab.

Lühike poliitiline ventilatsioon

Me kõik teame, et ega meie riigi poliitikas kõik korras ei ole, kuid siiski ei paista ekegi sellest eriti välja tegevat. Me ei näe inimesi tänavatel õigust nõudmas ja ega, kui ausad olla, siis ei näe me ka poliitikuid omavahel selle kõige pärast just väga tülitsemas.
Jah, tõesti, Eesti Kaistepolitsei on viimastel aastatel rohkem tegutsema hakanud, kuulates rohkem pealt korruptsioonikahtlusega poliitikute telefonikõnesid ja sooritades ka mõned vahistamised, kuid me peame tõele näkku vaatama: see ei aita. Mõne ametniku vahistamine ei muuda midagi, kui tema asenduseks astub ametisse täpselt samasugune korrupeerunud paberitööline.
Mis oleks selle probleemi lahenuds? Meil on vaja noori inimesi, kes julgevad välja öelda mida nad näevad ja selle peale ka tegutsevad.
Kas ei vaja Toompea natukene tuulutamist, veidikene värksemat õhku? Kas Stenbocki majja poleks vaja uut tooli?
Aga meil ei ole seda kõike kusagilt võtta. Enamuses hoiduvad noored poliitikast, tahtmata sellest isegi midagi kuulda. Poliitika on läbikulunud mänguplats, kuhu noored tegijad vanu ja seniilseks muutuvaid vanureid segama ei taha minna. "See on ju liiga keeruline protsess."
Võibolla peaks need noored tegijad kõik ühte kohta kokku tooma ja laskma neil koostada Uus Eesti Riik?
Kas seda kõike on üldse vaja? Meie poliitika võib olla omadega samblikus (või samblasse kasvanud), kuid kas see kõik on siis nii halb, et vajab kiiret ja lõpliku välja vahetamist?
Tegelikult ei ole ju Eestis halb elada. Tegelikult sulle ju meeldib siin.
Ehk ongi kõige parem lasta asjadel oma rada minna?

Kauri Kaljuste

Selle vana kortermaja seintelt kukkus krohvi, kui Margus selle ukse juures seisis ja paberilt uksekoodi maha luges. Klõpsatusega avanes lukk ja mees astus hämarasse ja kuse järgi haisvasse koridori, aeglaselt seejärel trepist üles kõndides, üritades mitte nina kirtsutada.

Ta peatus neljandal korrusel, mis oli ka kõige viimane korrus, korteri 16 ukse taga. Ta oleks tahtnud sügavalt sisse hingata, kuid mõtles ümber, kui tal niisama hingamisegagi raskusi oli. Ta lasi uksekella, kuuldes summutatud tirinat ka välja koridori.

Keegi teiselpool ust hõikas midagi, kostsid summutatud sammud ja uks avanes.

See ukseava oli justkui portaal teise dimensiooni, sest selle taga paistsid helevalged seinad, sinine karvane vaip, puhtus ja eelkõige: värske õhk, segatuna kergelt kohvi lõhnaga.

Uksel seisis noor mees, paar päeva ajamata habe lõua otsas ja otsaeest üksik higinire voolamas.

"Kas ma saan teid aidata?" küsis ta viisakalt, laskmata ukselingist lahti ja vaadates Margusele üllatunult silma. Margus peaaegu et tundis, kuidas mehe peas keerleb mõte: kes kurat see veel on?

"Jah, jah saate küll," vastas Margus, "Ma olen siin nimelt oma tööandja, OÜ Linnafirma, nimel ja sooviksin rääkida härra Viljaotsaga."

Mees ukse peal astus sammu tagasi ja viipas, et Margus sisse astuks, mida ta ka ettevaatlikult tegi, ja hingas kergendatult, kui uks tema taga sulgus.

Ta võttis kingad jalast ja järgnes ukse avanud mehele elutuppa, kus ta võttis istet diivanile ja mees istus tema kõrvale.

"Niisiis, ma kuulan, mis pakkumine teie firmal on?"

Margus kõhkles natukene, suutmata täpselt oma juttu alustada, kogeledes erinevate eee'de ja mmm'idega.

"Noh, põhimõtteliselt, härra Viljaots, on OÜ Linnafirma juhatus kuulnud jutte teie suurepärastest võimetest ja nad sooviksid teid palgata. Kõik täpsustused saadetakse teile meili peale, kui te huvitatud olete. Minule endale neid kahjuks ei antud, nii et ma ei oska miskit öelda selle kohta."
Viljaots vaatas Margusele kahtlustavalt otsa ja kadus siis kööki, tulles tagasi kahe tassitäie kohviga.
"Nii et te tahate mulle pakkuda tööd, mille kohta te ise kah midagi ei tea?"
Margus noogutas. Ta oli närvis. Ta tundis oma südant tagumas meeletul kiirusel ja tema kurk kuivas. Ta võttis lonksu kohvi.
"Mis ime töö see selline siis on, et teie sellest teada ei tohi?"
"Ma ei tea." vastas Margus kiirelt ja tõusis püsti.
"Ma peaksin minema hakkama. Siin on minu visiitkaart. Teil on aega," ta jäi hetkeks mõttesse, "3 päeva, et oma otsus teha."
Ja Margus tõttas uksest välja, jättes härra Viljaotsa tummalt ja segaduses talle järele vaatama.