Öö on. Und ei ole. Äratus heliseb 3 tunni ja kümne minuti pärast. Magada olen üritanud 3 tundi.
Mingi hetk hakkasin juba justkui jääma... ja siis tulid "õudukad". Hah! Hirmud asjade üle, mis on veel kaugel. Vähemalt aasta kaugusel (aga kurat, see ju polegi nii pikk aeg).
Ja selle kõige juures...
Avastasin ma, et ma ei usu endasse. Peaksin. Võiksin. Tahaksin. Aga tegelikult mitte. Ma käitun nagu ma usuks, ma teen nagu ma usuks, kuid tegelikult. Punkt. Hingetõmbepaus.
Tegelikult ma loodan. Ma loodan enesesse ja ma loodan, et ma kunagi ka usun endasse.
Ma olen ehitanud kogu oma elu üles iseenda pealt. Kõik mis ma saavutan, üritan ma saavutada eelkõige üksi. Aga niimoodi ei saa. Ma ei saa üksinda hakkama. Ja sellega hääbub ka lootus...
Kuna mul aga puudub usk endasse, on väga raske ka teistesse uskuda. Aga samas, vahel (ja nii mõnigi kord vahel) teavad teised paremini.
Mina
ei ole
Parim.
Ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi olla. Sest siis kaoks ära siht kuhu püüelda.
Aga ma tahaks olla midagi.
Ja hirmud... hirmud tahaks maha jätta.
Ning asendada need usuga.
