Väliselt täiesti tundmatu, aga sisult tuttav nagu oma kodu. Just tundmatu nägi välja see kuju aga kui temaga rääkida, siis tundus selline soe kodune tunne. Just, see oli siiski tuttav. Sära ta silmis oli kah tuttav. See oli see sära, mida ei olnud ammu tundud, see oli see sära mida sa nii tihti teistes nägid. See sära tekitas tahtmise luuletada.
Uurinud seda kuju pikalt, rääkinud temaga päevi, muutus ta aina meeldivamaks ja sära aina toredamaks. See sära liigutas sind. See sära liigutas su käe tema käe peale ja hoida kinni, igavesti. See sära pani sinu käed liikuma ümber tema ja embama teda, hoidma teda nagu ei oleks kedagi ega midagi muud olemaski. See sära liigutas sinu pead tema omale lähemale, kuni te mõlemad tundsite teineteise hingamist. See sära liigutas sinu huuled tema omade peale, et suudelda. Ja tõesti, see suudlus toimubki. Seda on tore vaadata. See paneb mõneks ajaks teisedki särama. Kuid siis jõuab lõpuks reaalsus kohale. Õhtu on veeremas öösse, kell on palju: Peab minema! Ja te lähetegi. Hüvastijätuks veel üks suudlus ja ta ongi läinud. Aga see sära kestab sinus edasi. See särab sinu südames, sinu hinges. See paneb su veel järgmine päevgi rõõmust naeratama.
No comments:
Post a Comment