Mul on Teile halbu uudiseid. Eile õhtul lahkus Oskar meie hulgast. Kas Te ei teagi kes Oskar on? Ta on mu toakaaslane siin. Ta on mind õpetanud sellest ajast saadik kui ma siia tulin. Mõnikord istus ta isegi minu kõrval kui ma Teiega rääkisin. Ah, ei ole vaja vabandada. Ma saan aru, elu on kiire. Teil on ju vaja inimesi aidata kah. Teid huvitab kas Oskar on surnud? Seda ei oska ma öelda. Kui ma eile oma tuppa läksin oli ta kadunud. Ei mingit kirja ega midagi. Äkki saadeti ta tagasi koju? Oi kui tore oleks teda jälle näha kui ma siit välja saan. Mis mõttes Te loodate, et ma Oskarit enam ei näe kui ma siit välja saan? Oh, ärge vabandage. Mina olen see kes peaks vabandama. Ma täiesti mõistan, kui Teil pole soovi oma eraelust rääkida. Milles siis asi on kui mitte selles? Unustame selle jutu. Ma ei soovi roose meie vahele kasvatada, et nad meid mõlemit torkida saaks.
Kas keegi on Teile öelnud, et teie silmad on ilusad nagu tähevalguses öö lõuna Prantsusmaal? Ei olegi või? Kuidas see ometi võimalik on? Olgu, vabandust, et ma jälle teemadest kõrvale kaldun. Olen ma Oskarit näinud? Ei ole, kahjuks mitte. Viimasel ajal on mul üldse nii üksik olla. Ma ei ole isegi unes neid toredaid pärdikuid näinud. Neid toredaid pruunikarvalisi sinisilmseid pärdikuid, tantsimas roosade pikakarvaliste elevantite ees. Kas te suudate ette kujutada kui toredalt nad tantsivad? Kas Teie mõistus suudaks näha nende tantsus kirge, isegi erootikat? Seda ma kartsingi. Järelikult ei ole mul Teie jaoks midagi rohkemat teha.
------ Paberitega hull
No comments:
Post a Comment