Varjudest välja astunud kogu oli sama kondine ja kahvatu kui teised, see eest oli tema hääles kuulda autoriteeti, mis teistes puudus.
"Ma räägin teile, et see on vaja ära teha ennem kui meie konkurendid meie saladusele jälile saavad. Ja ma eeldan, et see jõuab nendeni päris ruttu, arvestades seda, et keegi meist on endiselt reetur."
Ruum muutus järsku rahutuks, kõik istuvad kogud tõusid püsti ja hakkasid teineteist süüdistama. Autoriteet kadus aga rahuloleva naeratusega tagasi varjudesse.
"Paradoks, on sinuga kõik korras?"
Lõhutud särgis mees tõusis püsti, tema lihaste piirjooned ainult kuuvalguses näha. Ta noogutas ja viipas ukse poole.
"Ma üritasin neid takistada, doktor. Nad olid selle ennem kätte saanud, kui ma siia jõudsin. Kas teised jõuaksid piisavalt kiiresti kohale?"
Mees, kellele Paradoks viitas kui doktor vilistas korra ja väljast oli koheselt kosta kakluse hääli. Paradoks naeratas ja komberdas ukse poole.
"Te olete alati tark mees olnud, doktor. Aga ma tahaks nüüd teistega liituda, kui tohib."
Doktor noogutas ja kadus Paradoksi vaateväljast. Seejärel keeras Paradoks ise tagasi ukse poole ja tormas välja.
No comments:
Post a Comment