Kumori näis ehmuvat seda nime kuuldes. Tema meister naeratas ja lausus.
"Ära muretse, Kumori, ta pole Jaapanist. Kui mu info õige on, oled sa pärit Ameerika Ühendriikide pealinnast?"
See viimane oli küsimus Makile, kes vastuseks noogutas.
"Minu nimi on Charlene Reinchard, selle kooli direktor ja ainus õpetaja."
Maki üllatus uuesti. Kas see on siis koolimaja?
"Ilmselt oled sa üllatunud, et see siin kool on," jätkas Charlene, "Tõsi, see ei ole tavaline kool. Ma palun sind nüüd mitte kohe Potterist mõtlema hakatam aga see kool on eriliste annetega inimestele. Ei, ma ei õpeta inimestele maagiat, vaid lihtsaid ellujäämis oskusi. Sinul, preili Tenesewa, aga igasugused anded puuduvad, nii et mul pole õrna aimugi mida sa siin koolis teed."
Kumori, kes oli liikunud oma meistri kõrvale, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva. Charlene'i näole venis õel naeratus ja ta hakkas uuesti rääkima.
"Paistab, et sind tõi siia üks minu kooli vilistlane, kellele sa olid kurtnud, et sooviksid seiklust. Olgu siis nii. Kumori, vii ta klassiruumi number üks."
Ennem kui Maki midagi aru sai, haaras Kumori tal käest kinni ja viis ta ukse juurde, millel oli, siinpool küljes, natukene üle kümne lingi. Kumori vajutas alla vana puidust lingi ning lükkas Maki uksest sisse.
"Ma soovin sulle edu, Tenesewa-san."
Seejärel pani Kumori ukse kinni ja see kadus Maki silme eest. Maki vaatas toas ringi, see nägi välja nagu suure tööriista kuuri sisemus, kuigi siin polnud ühtegi ust. Ainus avaus oli aken, mis valgustas tuba. Maki astus akna juurde ja oli koheselt pimestatud aknast sisse särava päikesekiire poolt. Sädeledes tekkis päikesekiire sisse Charlene.
"See on klassiruum number üks, kust algab sinu seiklus. Sinu eesmärk on jõuda esimesse puhkeruumi. Edu!"
Charlene kadus sädeledes ja ruum täitus esemetega. Ilmusid riiulid, millel olid kruvikeerajad, haamrid, mutrivõtmed ja kõik muud säärased tööriistad. Seinte äärde ilmusid eri värvi ja kujuga uksed ning nende ette hunnikusse iga võimaliku värvi ja kujuga aknad. Kui Maki uuesti aknast välja vaatas, nägi ta seal põllumaad. Põllumaa ise oli rahvast täis, mõnes kohas oli isegi telk püsti pandud. Maki üritas akent lahti teha, kuid avastas, et sellel on link ainult väljaspool. Ta koputas klaasile, lootes, et keegi teda märkab ja akna lahti teeb. Ja keegi märkaski, üks teismeline poiss. Ta tegi Makile akna lahti ning naeratas talle.
"Tere tulemast esimesse! Astu aga edasi ja tutvu direktori haige mänguga."
Maki istus aknalauale ja uuris ümbrust. Väljas oli soe, soojem kui sees. Poiss naeratas endiselt, kui rahvast juurde tuli, et Makit uurida. Maki libistas ennast aknalaualt maha heina peale ja poiss viipas talle, et Maki talle järgneks. Maki kehitas õlgu ja kõndis poisi järel ühe telgi juurde. Seal istus poiss maha ja näitas Makile, et tema sama teeks. Kui Maki maha oli istunud, hakkas poiss rääkima.
"Nagu sa ilmselt juba tead, on see klassiruum number üks, kõige algus. Räägitakse, et kuskil siin põllumaal on uks, mis viib siit toast välja, aga mina pole seda oma kolme siin oldud kuuga veel leidnud. Meil on peaaegu kohu põllumaa ära kaardistatud, aga inimesed hakkavad alla andma, nad ei viitsi enam otsida. Sina oled meie uus lootus, veel murdmata hing. Mis su nimi on?"
Maki pööritas silmi. Here we go again, mõtles ta ja vastas.
"Maki Tenesewa."
No comments:
Post a Comment