Reinchardi Kool - III Sektor D9

"Noh, Maki, minu nimi on Edward. Esimese kommuuni juht ja hetkel kõige kauem siin olnu."
Niimoodi tutvustas Maki vastas istuv poiss ennast. Ta tõmbas taskust välja kokkumurtud paberi ja ulatas selle Makile.
"See on kogu põllumaa kaart. Ainus ala mis veel uurimata on sektor D üheksa. Kui ma tohiksin paluda, siis kas sa läheksid ja uuriksid seda ala?"
Maki kehitas õlgu.
"Ega mul niikuinii midagi paremat teha pole. Kuidas ma sinna saan?"
Edward näitas ühe nööri poole, mis ühelt poolt viis aknani, teiselt pool aga kadus silmapiiri taha.
"Mine mööda seda, kuni nöör lõppeb. See on kõigest umbes kahe tunnise jalutuskäigu kaugusel."
Maki tõusis püsti ja hakkas mööda nööri edasi sörkima, oma kooli jooksumeeskonnas olemine tuli siin suureks kasuks. Esimesed kilomeetrid peaks ta jaksama vabalt ära joosta. Pärast veerand tunnilist jooksu, tuli Makile meelde, et ta pole midagi söönud ega joonud ja järsku ei suutnud ta enam edasi joosta. Ta vajus hingeldades heinale põlvili, hoides oma valutavast kõhust kinni. Järsku kuulis ta juba endale tuttavat meeshäält.
"Sa nii vähe pidasidki vastu või, Tenesewa-san?"
Maki tõstis pilgu ja nägi enda ees seismas Kumorit. Kumori viskas Maki ette veepudeli ja riided ning keeras seejärel selja.
"Need on kingituseks meistri poolt."
Maki haaras koheselt veepudeli ja jõi selle tühjaks ning hakkas ennast siis riidesse panema.
"Kuhu sa siin üldse tormad niimoodi?" küsis Kumori.
Maki silus veel riideid ennem vastamist.
"Sektorisse D üheksa, ust otsima. Sa võid nüüd ümber keerata."
Kumori pööras oma näo naerdes tagasi Maki poole.
"Ära ütle, et sina kah usud seda legendi, et uks asub kusagil põllumaal."
"Aga miks ma ei peaks? Sees ju ust ei olnud."
"Tenesewa-san, kuna sa meistrile meeldid, siis ma ütlen sulle seda. Mine tagasi sisse ja mõtle natukene, tuleta meelde kuidas ma sind meistri juurde viisin."
Siis Kumori kadus. Maki vaatas sinna, kuhu sektor D üheksa peaks jääma, lõi siis käega ja tormas tagasi maja juurde. Kui ta Edward nägi, et Maki juba tagasi on, astus ta mureliku näoga Maki juurde.
"Mis viga, Maki? Kas sa leidsid ukse?"
Maki tormas vihaselt Edwardist mööda, karjudes.
"Mingit ust ei olegi! Sa oled siin juba kolm kuud olnud, kuidas sa sellest aru pole saanud?"
Edward haaras Maki käest kinni ja küsis.
"Kes sulle seda ütles?"
"Kumori, mees kes paistab olevat Charlene´i lemmik."
Siis tõmbas Maki ennast Edwardi haardest lahti ning ronis aknast sisse. Ta vaatas toas ringi ning vajus mõtesse. Kogu põllu peal olev rahvas kogunes akna juurde ning Edward ronis Makile järgi, jälgides teda hoolikalt.
"Mida sa mõtled?"
Maki ohkas sügavalt.
"Ma mõtlen, et ma leian siit väljapääsu sama kindlalt kui mu nimi on Maki Tenesewa."