Kirjuta...

Puhh! Umbes sellise toreda heliga lõppes minu eksistents plahvatuse läbi. Pärast plahvatust võtsin endale vabaduse aeg maha võtta ja natukene teiste inimeste eludes ringi tuhnida. Päris tore oli aga ära väsitas. Otsustasin oma kummitus-eluga midagi ette võtta ja hakkasin kummitus-juttu kirjutama. Ei, palun ärge arvake, et see oli mingi õudusjutt kummitustest. See oli jutt inimtsivilisatsioonist ja selle arengust ja selle erinevatest tulemustest. Kummitus-jutuks nimetan ma seda ainult selle pärast, et see eksisteerib minu enda isiklikus kummitus-maailmas ja mitte keegi teine ei saa seda lugema, kui tema maine eksistents just läbi ei saa ja ta ei otsusta mind üles leida. Selle raamatu kirjutamise ajal nägin ma päris palju põnevat. Kuna mind ennast enam olemas ei olnud, kujutsid nad minu olemasolekut endale ette. Kõik kujutasid ühte moodi. Hah! Naljakas, kas pole? Tegelikult on noored ja nende kujutlusvõime täitsa tore. Nad loovad endale ka illusiooni sellest, et ilma vigadeta armastus võiks olla olemas ja selle pärast eemalduvad nendest, kellega neid pisikesi tagasilööke on. Võtke vabalt! Elage õnnelikult! Miks te mind ei kuula! Hah! Sest mind ei ole enam olemas. Mina lendasin õhku, kui ma tahtsin ühte vigadega armastust päästa. Tahaks teada, kas mu keha kah eksistentsi lõpetas, või on tema veel kusagil selles päris maailmas, kus ei ole kummitus-jutte ja kummitus-pastakaid, olemas. Isegi kui ei ole, mis siis mina sinna parata saan? Ei saagi. Las ta siis olla või mitte olla, mina ei esita talle ühtegi küsimust. Tagasi armastuse juurde: Noored haarake igast võimalusest! Ärge kartke riskida! Mina katsusin oma eluajal tsivilisatsiooni piire, ma isegi ületasin neid. Mõnikord kasutasin ma neid oma armuelu jaoks ära, see tuli suureks kasuks. Olla teistsugune on tore, aga oleks igav, kui kõik oleksid teistsugused. Või noh, tänapäeva mõistes teistsugused, sest siis oleks nad kõik hall mass. Siis oleks ekstreemne ja põnev kui sa oled rutiini sulgunud vähese värviga täpike, kes teeb iga päev sama. Aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Sellel karusellil polegi lõppu! Hah! On küll! Mina olengi ju selle toreda sõidu lõpp! Jah, just nimelt, üks pisike kummitus-elu oma pisikese kummitus-jutuga. Ma nüüd lähen astun paarilt kaljult alla ja astun siis ühe oma lähedase sõbra unenägudesse. Kohtumiseni, ärge siis unustage otsustada mind üles otsida. Ma tahaks väga seltskonda!