Vahepala

'Ommik. Eile käisin laulupeol, aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub hoopis see, mida ma Tallinnas olles mõtlema hakkasin. Käisin vanaema juures, ta elab korteris millel on hoovi peal ka mänguväljak. Tabasin ennast mõttelt, et kunagi elan ma üksinda, ei mitte üksinda vaid päris oma loodud perega. Kunagi lähen ma päris omaenda tütre või pojaga mängima mõnele mänguväljakule. Kunagi õpetan ma omaenda last rääkima ja kõndima, nagu ma seda preagu oma väikese vennaga üritan teha. Avastanud ennast sellisetelt mõtetelt, mõtlesin ma järele ja ma olen ka varem selliseid asju mõelnud. Näiteks siis, kui ma Saskia ja Pääsuga mänguväljakul käisin. Isegi siis kui ma üksinda oma toas öösel aknalaual olen istunud ja tühjusesse vahtinud. Muidugi need mõtted varieeruvad, laste asemel lemmikloomad. Perekonna asemel üksinda elamine. Ja noh, loomulik mina, ma ei mõtle neid mõtetena vaid kuradima juttudena. Aga siiski, natukene hirmutav on mõelda, et need kunagi ka reaalsuseks saavad. Mis veelgi rohkem mind häirib, kas minu jaoks natukene vara niimoodi mõelda pole. Ma olen alles 16, kuigi jah, enamik Ameeriklasi on selleks ajaks juba lapse saanud, või on parasjagu last saamas. Eks ma siis pean lihtsalt taluma neid mõtteid, sest eks ole natukene tore kah sellistele asjadele mõelda.