No tere jälle. Kell on 4.30 öösel ja mul pole midagi targemat teha kui siia kirjutada. Mind on juba paar päeva painanud õudusunenäod... unenäod ja see mida ma pärast neid mõtlen. Miks ma nüüd kõhklen? Nüüd, mil ma nii kaugele juba olen jõudnud. Ma ei taha, no kohe absoluutselt mitte. Aga kahjuks ei saa ma sinna midagi parata. Vaadata teisi magamas oli kah tore. Ma ei taha nende õudukate pärast enam magama kah minna, vot nii jubedad on nad kohe. Ma tahan kellegagi rääkida. Unenäos räägin ma Hiiega, äkki peaks seda praegu kah tegema? Arghhh... See ei meeldi mulle kohe teps mitte.
See pilvede riik, kuhu peitunud ma, jätab mind nüüd üksinda ja kaitseta.Ma vajan abi. Kes saaks mind aidata? Aga muidugi, nagu kõigi minu probleemidega, pöördu iseenda poole. Aga kuidas? Juttudega?
Ah p'sse se kõik.
No comments:
Post a Comment