Maki toibus ja vaatas enda ümber ringi. Ta oli ümbritsetud puudest, madalatest, ümmargustest lehti täis puudest. Miski ei tundunud aga õige, linnulaul kõlas valesti. Ta tõusis istukile ja küsis tühjalt õhult.
"Kus ma olen?"
"Ühes väga ohtlikus kohas."
Maki hüppas seda häält kuuldes karjatades püsti. Ta vaatas puude poole ja nägi Ricardo kaaslast läbi puude enda poole kõndimas.
"Lõpuks oled sa ärkvel, preili Tenesewa. Ütlesin ma seda ikka õigesti?"
Maki noogutas ja küsis siis hämmastavalt rahuliku häälega.
"Mis koht see on?"
Nooruk jäi Makist natukene kaugemale seisma, pigistades puuronti tihedalt oma käes.
"Me kutsume seda saatana loomaaiaks. Tule nüüd, mida varem me ukseni jõuame seda parem. Sa oled juba paar tundi teadvusetu olnud, nii et meil pole enam palju aega jäänud."
Nooruk hakkas tagasi puude vahele liikuma ning Maki otsustas, et kõige targem on vist praegu talle järgneda, surudes endas alla küsimust, kes on need me, keda nooruk mõtles. Järsku linnulaul lakkas ja nooruk Maki ees jäi seisma ja keeras ennast kiiresti tema poole.
"Palun, mine edasi, preili Tenesewa. Mine jooksuga ja ära peatu ennem, kui oled uksest läbi jõudnud. Ma palun sind, pane uks korralikult kinni."
Maki vaatas küsivalt noorukile otsa.
"Mine! Küsimusteks pole praegu aega."
Maki noogutas ja hakkas läbi puude jooksma, tundes kerget valu kui mõned oksad tema nägu kriimustasid. Üks oks lõikas talle eriti sügavalt põske sisse, nii et Maki tundis sooja verd mööda põske alla voolamas, kuid ta ei peatunud. Järsku kuulis ta enda seljatagant valju valukarjatust, mis läbi iga ta poori tungis. Maki võitles sooviga ümber pöörata ja noorukile appi tormata. Miks ta sinna jäi? Ta oleks võinud koos Makiga joosta. Pisarad silmis, veri põsest voolamas, jooksis Maki edasi nii kiirelt kui suutis.
No comments:
Post a Comment