Reinchardi kool - I Sissejuhatus

Tuba, kus selle loo kangelane üles ärkas, oli paksult tolmu täis. Ainus tolmuvaba koht näis olevat tema kujuline laik diivanil. Meie kangelane tõusis aeglaselt istukile ja libistas siis jalad diivanilt maha, paisates õhku tolmupilve. Ta raputas oma blonde juukseid, et oma lokkidest tolmu välja saada ning tõusis püsti. Tema juuste raputamine oli veelgi suurema tolmupilve õhku paisanud, nii et raske oli näha, kus selle toa uks on. Kui ta lõpuks ukseni jõudis, avastas ta hirmsa tõsiasja, uks ei olnudki lukus, mis tähendab, et iga pervert oleks võinud lihtsalt tuppa sisse marssida ja teda ära kasutada. Astunud, läbi ukse, palju puhtamasse ja uhkemasse, enamjaolt kullaga kaetud ruumi, sulges ta enese järel ukse, avastades sellel rippuvat hommikumantli. Alles nüüd avastas meie kangelane, et ta on alasti. Mõlemad toad olid nii soojad, et ta ei pannud seda ennem absoluutselt tähele. Hommikumantli selga tõmmanud ja selle vöö hoolikalt kinni sidunud, astus ta mööda kullatud tuba edasi, järgmise ukse poole. Ta jõudis just käe lingile asetada, kui see alla vajus ning uks avanes. Ukse taga oli pime ruum ja avauses seisis mees. Pikkuselt oli ta lühike, kuid habemetüügas tema lõua otsas oli hästi näha. Meie kangelast pealaest jalatallani uurinud, ütles ta madalal häälel.
"Tere tulemast! Meister arvaski, et te peaks juba ärkvel olema. Oli teil meeldiv uinak?"
Meie kangelane ei vastanud mehe küsimusele, ta pööras oma pea küljele ja lõpuks noogutas tõrksalt. Mees ainult muigas selle peale ja hakkas uuesti rääkima.
"Minu nimi on Kumori, õpipoiss ja hooldaja. Kas te palun järgneksite mulle, ma viiks teid meistri juurde? Tal on väga palju tööd vaja ära teha, aga ikkagist sooviks ta teiega kohtuda."
Meie kangelane, selle asemel, et jälle pead keerata, sulges silmad ja noogutas jälle. Mees tema ees astus tuppa sisse ja tõmbas ukse enda järel kinni. Seejärel võttis Kumori taskust välja kruvikeeraja ja hakkas ukselt linki eest kruvima. Mõne minutiga olid lingi kruvid lahti ja link kukkus eest. Seejärel võttis Kumori taskust teistsuguse, klaasist lingi ning kruvis selle ukse ette. Kui Kumori ukse avas, viis see hoopis teistsugusessse tuppa kui ennem. See tuba oli hästi valgustatud, ning kõik paistis olevat tehtud marmorist. Kui meie kangelane uksest sisse astus, nägi ta ka põhjust miks tuba nii hästi valgustatud oli. Temast paremale jäi aken, mis täitis ka seina rolli ja aknast säras sisse suur ja kollakas kera, päikene. Akna ees, kindlalt põrandale kinnitunud, oli marmorist laud, kujult selline nagu firmades tähtsatel ninadel. Laua taga oli, samamoodi marmorist ja tähtsa nina välimusega, tool. Kumori kõndis laua ette ja kummardus sügavalt.
"Ma tõin tiee külalise, meister."
Üks päikesekiirtest langes toolile ja sinna ilmus sädeledes inimene. Ja päris rinnakas inimene veel pealekauba. See oli naine, mis tuli meie kangelasele miskipärast üllatusena. Naine saatis talle särava naeratuse.
"Tere tulemast! Ma küll ei tahaks kõlada nagu ma oleksin väga ebaviisakas, aga kuidas kõlab teie nimi?"
Meie kangelane naeratas naisele vastu ja vastas.
"Maki, Maki Tenesewa."