Ükskord ma uitasin eksistentsi-välises elus ringi, mööda seda kahte välja eraldavat rada ja järsku avastasin ma, et ma ei kõnni enam üksinda. Minu kõrval kõndis veel keegi. See keegi oli ka mulle tuttav juba. Ma võtsin talt vaikuses käest kinni ja vaatasin talle silma. Tema tegi sama ja naeratas, mida tegin siis minagi. Ta toetas pea minu õlale ja me jätkasime kõndimist. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ma tahtsin hoopis kummitus-jutu kirjutad siia.
Üks keha, lihtsalt keha, ilma mõistuse, ilma vaimuta, kõndis tänavatel. Ta jälgis teisi kehasid, neid millel ei olnud samuti vaimu ja ka neid kellel see oli. Ta naeratas. Tema vaim hakkas kah talle lõpuks järele jõudma, et ta mõistaks neid teisi vaime, keda ta jälgib. Ta juhtus nägema ühte väga erilist inimest. See inimene ei suutnud olla õnnelik teise inimese õnne üle. Tema arust pidi üks inimene jääma alatiseks masendunud, sõpradeta vaimuks. Ta oleks pidanud olema igavesti armunud temasse. Vastama tema tujudele, laskma ennast mängida nagu nukku. "Ma vihkan sind, ma ei taha sind! Meie vahel on kõik läbi!" "Oeh, see mida ma siis ütlesin... See oli viga... See ei olnud mina. Ma armastan sind! Palun, võta mind tagasi." Selle inimese kahjuks, ta oli tast juba üle saanud. Tal kulus rohkem kui aasta, et saada üle tema viimasest tujust, nüüd tundis ta ennast hästi. Ta kõndis eksistentsi-väliste väljade vahelist rada. Ta oli lõpuks üdini õnnelik.
No comments:
Post a Comment