Kes oleks osanud arvata, et see ongi kõik mida vaja läheb, et seda lõpetada. Üks mees noaga ja see on läbi. Kas tõesti on elu nii habras asi? Kas ma siis ei saa midagi teha, et seda muuta. Ma pean saama ju ometigi kuidagi teisi kaitsta, et nendega niimoodi ei juhtuks. Aga oota, kuidas ma praegu mõelda saan, kui ma surnud olen? See ei ole järelikult veel kõik, mis tähendab, et kuidagi ma ikkagist peaks saama midagi teiste jaoks teha.
"Ei!"
Kust see hääl tuli? Minu ümber on kõik tühi, see ei saanud kusagilt tulla, see pidin mina ise olema.
"Sa oled jõudnud viimasesse punkti. Sinu aju töötab veel viimased sekundid, mis sinu jaoks tundub palju pikem aeg. Miljardid mõtted läbivad su aju selle ajaga."
Sellisel juhul võiks see kuradi hääl vait jääda, sest mul on veel viimane võimalus püüda kinni see mõte, mis mind tagasi viiks. Mingi viis peab ju olema... See ei saa olla lõpp. Mul on veel nii palju teha. Ma pean teda hoiatama. Ma pean ta päästma. Elu on liiga habras, et lasta tal seda hävitada. Palun laske mind tagasi. Palun...
No comments:
Post a Comment