Vampiir ja haldjas

Vampiir, surematu inimeselaadne olend, kes toitub inimeste verest. Kuid siiski, kui ta on ainult inimeselaadne, isegi kutsutakse olendiks, siis kas tal on tunded? Kas ta tunneb mõnikord kaasa oma ohvritele, tunneb ta kahju, et nende elu võtab?
Haldjas, surematu. Lihtsalt surematu, ei mingit olendit ega muud sellist taha. Kuid siiski, mille poolest erineb ta vampiirist? Ainus vahe on see, et haldjad ei toitu inimese verest.

"Collins!"
See karje oleks isegi surnud äratanud. Kui aus olla siis äratasgi. William Collins ärkas oma kontorilaua taga ülesse ja vaatas näkku oma ülemusele.
"Kus on need dokumendid mida ma sult palusin? Kas sa üldse midagi oskad teha? No tõesti, kui ma su siia tööle võtsin..."
Ülejäänud helid blokeeris William lihtsalt välja. Oi kuidas ta oleks tahtnud oma ülemust hammustada. Lihtsalt see paks pekine raibe verest tilgatumaks imeda. Kuid ta ei saanud seda, ta oli lubanud oma "isale", oma loojale, et ta jahib ettevaatlikult ja mitte rohkem kui vaja.
"Kas sa üldse kuulad mind, sa muidusööjast pasard?"
William toodi oma mõtetest välja. Ta noogutas ilma mingi silmnähtava emotsioonita ja keeras tooli, nii et ta nüüd arvutit vaatas.
"Ma saadan need dokumendid teile kohe meiliga."
Tema ülemus ainult mühatas ja kõndis eemale, pomisedes kuidas kõik ta töötajad täielikud sitakäkerdised on. William muigas ja mõtles endamisi, kuidas see enamjaolt tõele vastas. Ülejäänud tööpäeva vaatas William lihtsalt arvutiekraani, sest ega tal niikuinii midagi targemat teha polnud.

Töölt koju tulles otsustas William peatuda korraks ühe loomapoe juures. Tal oli juba paar aastakümmet olnud suur huvi endale koera soetamise vastu. Ta tahtis teada, mida inimesed nendes näevad. Ta astus sisse, kell ukse liikumise peale tilisemas. Üks vanamees tuli kohe tagaruumist välja ja küsis: "Kuidas ma teid aidata saaks?"
"Ma tulin lihtsalt teil olevaid koerakutsikaid vaatama."
Vanamees juhatas Williami tagaruumi, kus olid karjas erinevad kutsikad. William tõstis ühe neist ülesse ja mõtles, kui mõttetu see ost ikka oleks. Mida tarka ta teeb? Ilastab, hammustab, haugub ja kuseb tuppa.
"See on üks meie kõige toredamaid kutsikaid."
William vaatas vanamehe poole ja pani kutsika tagasi teiste sekka.
"Palju ta maksab?"
Vanamees kehitas õlgu ja ütles: "Noh, eks ta midagi paremat pole kui tavaline krants. Ma annan ta sulle viiesajaga ära."
William tõmbas oma vanamoodsa nahast rahakoti välja ja luges müüjale viisasada krooni peopeale. Seejärel haaras ta uuesti kutsika ning kõndis temaga välja. Vihma tibutas. Ei no tore, nüüd jääb see krants veel haisema kah ju. Ta ei jõudnud viit sammugi kõndida kui ta ühe naisega kokku põrkas ja kutsika maha pillas, kes selle peale kohe jooksu pistis. William vandus valjult ja lõi koerale käega, aidates temaga kokkupõrganud naise püsti.
"Kas te talle järgi ei peaks minema?"
William vaatas naist kahtlase pilguga ja ütles talle tuimalt.
"Tavaliselt on kombeks vabandada ja tänada inimest, kes sind püsti aitas. Mis sellesse penisse puutub, siis vahet pole. Niikuinii oli mõttetu ost."
Naine naeratas ja vilistas valjult. William kuulis tasast haukumist ja kutsikas tormas tema juurde tagasi.
"Võta seda kui minu tänu."
Naine kõndis minema ja William vaatas talle järgi. Ta vaatas koera ja siis naist ning tundis mingi oma ajuosaga, et see naine ei ole tavaline inimene.

Oma koju jõudnud, pisikene maja äärelinnas, pani William koera põrandale ja viskas kõik oma asjad tugitoolile. See oli nii tüütu, iga päev inimest näidelda. Kunagi oli olnud palju lihtsam, siis kui teda veel polnud. Siis olid vampiirid ühiskonna kõrgem klass. Nemad olid need kes poliitikat juhtisid. Nüüd olid nad mingi allasurutud alamklass. Uksekell helises, kes kurat nii hilja tema juurde tahaks tulla. William tegi ukse lahti ja naine, seesama kes ta koera tagasi oli kutsunud, tungis majja sisse. Ta kõndis Williami tugitooli juurde ning lükkas mehe asjad sealt maha, istudes siis mugavalt nende asemele.
"Mida sa siit otsid?"
Naine naeratas salakavalalt ja ütles valjult.
"Või siis selline näebki ühe vampiiri kodu välja?"
William lõi ukse valjult kinni ja ühe kiire liigutusega oli ta naise ees, niimoodi et viimane tema hingeõhku oma kehal tundis.
"Kust sa minu pärimust tead, hoor?"
"Esiteks, ma ei ole hoor," ütles naine naerulsui, "ja teiseks, seda oli mul üpriski lihtne välja uurida. Ära muretse, ma olen sinusuguseid ennemgi kohanud. Saadu aastaid ennem."
William näis segaduses olevat. Naine tõusis püsti, lükates Williamit ühe käega eemale. Ta võttis mehe köögikapilt endale õuna, millest ta siis tüki hammustas ja ütles.
"Ma olen ise kah surematu nagu sina. Ma olen haldjas."