"Ainult kolm?"
Küsija oli vana. Vana ja väsinud, juba välimusest näha. Kogu tema keha oli hallikas, isegi mitte hallikas vaid mõnest kohast lausa kollakas. Silmade all olid mustad laigud, ilmselgelt tekkinud magamatusest. Mitu tundi ta magamata oli, et ta juba selline välja nägi?
"Jah, härra. Ma ju räägin, et me teeme head tööd."
Mis iganes seda teist meest vaevas, oli see päris hull. Ta oli väimuselt rohkem nagu mädanev kartulikott kui inimene. Aga noh, ega ta riided eriti ei aidanud. Kottis püksid ja pusa olid lihtsalt jubedad. Räpased ja lottis.
"Te nimetate seda heaks tööks!"
Nüüd kargas vanamees püsti. Veri voolamas üle kogu tema keha sellise kiirusega, et igasugused väsimuse märgid kadusid ta näolt. Ta astus kaks sammu teise mehe poole, ise lõugas samal ajal.
"Kuradi jobu raisk! Mis sa arvad, et see on hea töö? Sa sitane pederast oleksid pidanud tooma mulle ühe inimese, mitte kolm kelle vahelt valida! Kas su kääbuse sita suurune aju ikka suudab vastu võtta, et kui ma vale inimese valin on kõik perses?"
"Aga... aga te ei andnud piisavat täpset informatsiooni. Teil vedas, et me suutsime selle kõik ise kolme inimese peale tuua."
Vanur ei vaevunud edasi vaidlema. Ta istus tagasi oma tooli ja järsku kostis kõva pauks. Mees kelle peale ta just karjunud oli langes elutult maha, kuulihaav otsaees, veri päris kiiresti sellest väljumas. Siis peitis vanur pea käte vahele, ohates.
"Oh, noored-noored."
No comments:
Post a Comment