Kirjuta...

Surnumere ääres, Elukivi kaljudel istus üks noor poiss. Ta oli ainult a-little-bit noor. Noorem kui see mida inimesed Maaks nimetavad, ehk siis noorem kui suur gravitatsioonikese, mis on enda poole igast pahna tõmmanud, sealhulgas baktereid kes arenesid suurteks ja karvasteks olenditeks. See Surnumeri ei olnud see mida Maalased tunnevad, see Surnumeri koosnes päris surnutest. Ja Elukivi kaljud olid tegelikud inimelud, kinnitud Eksistentsiliiva, aegamööda tuul kulutas neid kaljusid, tekitades nende alla veelgi rohkem liiva millele toetuda ja aegamööda ühines see liiva taas kiviplokkideks, moodustades jälle suuri kivikaljusid. See poiss oli ainus inikehaga asi selles dimensioonis, dimensioonis mis asus kusagil eksistentsi sisesse ja eksistentsi välise vahel. Tema valvas, et see kooslus püsiks, et miski seda ei häiriks. Et Ühiskonna tuuled kulutaksid Elukivi kaljusid ja moodustaksid Eksistentsiliiva, alati vaadates alla Surnumerele, mälestades seda mis oli, on ja saab olema. See mis oli on ebamäärane. See mis saab olema on ebamäärane. See mis on, see on see mida sa tead kindlalt. Naudi igat hetke ja sa elad igavesti. Sa elad igavesti olevikus, iseendas, isegi peale sinu surma elad sa edasi, sest sinu mälestused on rännanud eksistentsi välistele väljadele. Nad aitavad inimestel oma tee leida.