Reinchardi Kool - Politsei

Maki ärkas ülesse oma ema hõigete peale. Ta polnud veel oma uue toaga harjunud, kuigi ta siin juba peaaegu terve suve oli elanud. Ta pani ennast ruttu riidesse ja avas ukse, mille taga tema ema oli juba valmis koputama.
"Jah, mis on?"
Maki ema köhatas ja vaatas siis köögi poole.
"Maki, tahad sa mulle midagi rääkida?"
Maki raputas pead ja kõndis kööki. Seal istusid laua taga kaks talle tuttavat inimest, kes ei paistnud teda aga ära tundvat.
"Ma eeldan, et teie olete Maki Tenesewa?"
Maki noogutas ja astus naisele, kes seda talt küsinud oli sammu lähemale. Tema süda hakkas kiiremini lööma, kui ta meenutas mis peaaegu aasta tagasi oli juhtunud, kui ta naisele nii lähedal oli.
"Mina olen Charlene Reinchard, New York'i politseist. Ma paluksin, et te tuleks meiega koos jaoskonda kaasa, meil on teile paar küsimust."
Vahepeal oli Maki ema tuppa astunud ja küsis, pisarad silmis.
"Mida mu tütar tegi?"
Nüüd hakkas rääkima naisega kaasas olnud lühike, mustade juustega, mees.
"Teie tütar ei ole midagi teinud, meil on talle lihtsalt paar küsimust. Ärge teda koju oodake."
Charlene ja ta kaaslane tõusid püsti ning viipasid talle, et ta nende ees väljuks. Maki ainult lehvitas oma emale ja kõndis siis korterist välja. Tänavale jõudnud pööras Maki ümber ja vaatas Charlene'ile vihaselt otsa.
"Mis värk on, Charlene?"
Naine vaatas Makit, silus tema blonde lokke ja ohkas.
"Läheme ennem tänavalt ära."
Päikesekiir langes nende kõigi kolme peale ja Makit tabas ülevoolav õndsuse tunne, sel hetkel arvas ta, et suudab kõike. Kuid siis asendus tänav nende ümber marmorist ruumiga ja päikesekiir kadus koos selle hämmastava tundega. Charlene istus oma laua taha ja ohkas sügavalt, nii sügavalt, et see jäi Maki'le südamesse kripeldama. Mees aga pöördus Maki poole ja lausus oma madalal häälel.
"Mul on rõõm sind jälle näha, Tenesewa-san."
Maki naeratas ja kallistas meest.
"Minul sind kah, Kumori."
Kumorile oli selline tundeavaldus harjumatu, hetkeks ei teadnud ta mida teha, kuida haaras siis tüdrukult tugevalt ümbert kinni ja tõstis ta ülesse. Charlene vaatas seda naeratades ja ütles siis vaikselt.
"Aitab küll, Maki, Kumori!"
Kumori pani tüdruku maha ja kõndis vaikuses Charlene'i kõrvale. Maki kõndis laua ette ja küsis.
"Millega ma selle au ära olen teeninud? Pärast aastast vaikust hakkasin ma juba mõtlema, et see kõik oligi koomauni."
Charlene naeratas, kuid selles naeratuses puudus see säde, mis seal aasta tagasi oli olnud.
"Mu õde tuleb järgmisest kuust siia kooli."
Charlene'i hääl kähises nagu Maki oma oli kähisenud kui ta koomast ärkas.
"Nagu sa tead, on see kool täis ohtusid. Ma palun sind, et sa teda aitaks."
Maki paistis üllatuvat. Miks tema?
"Ma paluks muidu Kumorit, aga ta on siin koolis liiga tuntud. Pealegi on ta ära Euroopas oma lõputööd tegemas."
Maki vaatas Charlene'i, siis Kumorit. Ta ei saanud enam midagi aru ja kukkus istuli, täpselt tema alla ilmus marmorist tool.
"Aga... Ma ei saa aru, ma pidin ju täiesti andetu olema."
Charlene naeratas jällegi ja vastas.
"Tõsi, sul pole mingit annet ja see teebki sinust erilise inimese. Pealegi sa tead kuidas siin koolis asjad käivad."
Maki, kes enam midagi ei mõistnud, üritas vastu vaielda, kuid järgmine hetk oli ta Charlene'i embuses ning jälle paistis nende peale päikesekiir. Marmosrist kabinet kadus ja asendus pisikese maja hooviga. Maki vaatas Charlene'i, kes astus sammu tagasi ja kadus sädeledes päikesekiires.